Helerin Väronen / foto: Siim Solman.
Maie Üürike on olnud Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli saksa keele õpetaja ning kauaaegse projektijuhina on tal tihedad sidemed Saksamaaga. Kohtusime Maiega tema klassis, kus ta võttis meid vastu hea tuju, tassi kohvi ja kooliõpilaste poolt küpsetatud saiakestega.
Siinsamas koolis on täna, kui leht ilmub, Saksa kevade raames viimase tunni ajal üritus „Kohtumisõhtu Hamburgi partnerlusõhtul osalenutega“. Sel aastal on Saksa kevade põhirõhk Hamburgil ja Vigala kokaeriala õpilased ja õpetajad on just seal EU haridusprogrammi õpirände ja koolide partnerlusprojektiga käinud.
Täna teevadki nad kokkuvõtte osalemisest ja saab kuulda osavõtjate muljeid projektist ja Hamburgist.
Huvi tekkis tänu õpetajale
Kuidas sai alguse Maie huvi Saksamaa vastu ja kuidas satuti sellistes programmides osalema? Nagu ikka paljud asjad me elus saavad alguse lapsepõlvest, on ka Maie Üürikese huvi Saksamaa ja saksa keele ning kultuuri vastu alguse saanud varakult. Maie on Vigalas oma inimene, jaama piirkonnas üles kasvanud ja Peru kaheksaklassilises koolis käinud. Tema kooliajal oli esimeseks võõrkeeleks vene keel ja teiseks võõrkeeleks tuli juurde saksa keel. Maie lisas, et ega maapiirkondades teist valikut tollal olnudki. Tolleaegne saksa keele õpetaja oli aga laste jaoks ääretult sümpaatne ja Maie arvab, et eks temalt see saksa pisik sisse saadigi. Näiteks moodustas õpetaja saksa keele ringi, kus õpilased hea meelega käisid.
Ka esimesed kirjasõbrad olid lastel sakslased. Kirjavahetus Ida-Saksamaa noortega jätkus ka keskkooli ajal, kui Maie käis Märjamaa keskkoolis. Seal oli tema saksa keele õpetajaks Linda Sõrmus, kes oli väga tugev ja vabariigis tunnustatud õpetaja. Maie ennast kõige paremaks õpilaseks ei pidanud, kuid talle meeldis koolis käia. Saksa keelt edasi õppima minna ta siiski ei julgenud. Sel ajal olid hakanud tekkima esimesed keeltekallakuga koolid, tema aga tuli tavalisest keskkoolist ja arvas, et tema põhi pole edasiõppimiseks piisavalt hea. Nii läks ta õppima hoopiski Tartu ülikooli kehakultuuri osakonda.
Maie on õppinud peale selle veel kvaliteedijuhiks ja assessoriks, seda selleks, et niiöelda tagalat kindlustada.
Peale ülikooli lõppu läks Maie tööle Tallinna käsipallitreeneriks. Ametiga seoses tuli päris palju reisida, mis talle väga meeldis. Sel ajal tekkisid Maiel uued kontaktid ja sai käidud näiteks Ida-Saksamaal turismireisil. Veel enne, kui elu ta 1981. aastal tagasi juurte juurde Vigalasse tõi, töötas Maie ka Tallinna Pedagoogilises Instituudis vanemõpetajana.
Keel on rikkus
Vigalasse jõudes töötas Maie alguses kehalise kasvatuse õpetajana. Sel ajal oli koolis saksa keel väga populaarne, tunde oli palju. Kui tolleaegne saksa keele õpetaja ära läks, jäi osa saksa keele tunde Maie õlule. “Mulle meeldis see väga, saingi keelt praktiseerida,” sõnas Maie. Ta tunnistab ilma häbenemata, et ei oska saksa keelt perfektselt, vaid pigem suhtlustasandil, kuid leiab, et kuni temast aru saadakse, on kõik hästi. Paar aastat on ta saksa keelt õppinud ka Tallinnas avatud ülikoolis.
Keeled on üldse üks Maie lemmikteemasid. Ta on õppinud kolm aastat soome keelt ja olnud kaks aastat ka Soomes õpetaja. “Keel on ju rikkus, mis ei küsi raha, vaid annab juurde,” lausus Maie. Kuid inglise keel ei taha millegipärast üldse külge jääda. “Oskan öelda, kes ma olen ja kust ma tulen, aga samas olen Kanadas iseseisvalt ära käinud.”
Kui kooli loodi projektijuhi ametikoht, töötas Maie sellel kohal kuni eelmise aasta kevadeni. Siis avanesid ka Euroopa haridusprogrammid ja koostöö välismaailmaga muutus teistsuguseks, kaasa arvatud Saksamaaga. Maie ise naerab, et ta on ju tähtkujult Jäär ja seepärast on tal pidevalt tohutult palju mõtteid ja projektide kirjutamine tekitab lausa sportlikku hasarti, et kas nüüd saab rahastuse või mitte.
Selle jaoks, et vastata hästi küsimusele, milline on olnud koostöö Saksamaaga, valmistus Maie põhjalikult. Kui varem haridusministeerium ikka vahel küsis, mis suhted sakslastega on, siis viimasel ajal pole seda keegi teinud. Nüüd aga oli põhjus kunagised dokumendid üle vaadata ja uurida, kuna ja millest osa on võetud.
Koostöö algus Saksamaaga
Selgus, et Vigala TTK-l algas koostöö Saksamaaga aastal 2001, kui vabariigi tööturuametilt saabus ametikoolidele kiri, mille sisuks oli praktikantide vahendus Saksamaale. Sealtpoolt koordineeris koostööd Saksamaa Liitvabariigi Töövahenduskeskus. “Ma olen selline, kellele meeldib tegutseda ja kes tahaks pakkuda oma õpilastele seda, mida ka suured koolid pakuvad. Tahaks, et maakoolil oleks samad võimalused. Nii et võtsin sellest kohe kinni, toimus kohtumine ja siis saigi kirjavahetus ja suhtlus alguse,” rääkis Maie koostöö algusest.
Esimesed õpilased läksid Saksamaale kolmeks kuuks praktikale aastal 2002. Tollal õpetati koolis veel maaturismi ja esimesed praktikandid olidki turismi eriala õpilased. Seda eriala juhendas ja kureeris Maie ise. Hiljem lisandusid veel kokanduse ja pagari eriala õpilased. Kokku kestis selline koostöö viis aastat, kuid ühel hetkel polnud ei soovijaid ega vastava ettevalmistusega õpilasi ja koostöö katkes.
Teine huvitav koostöö on Vigala koolil olnud Kölni ülikooliga. Aastal 2003 olid nad vastuvõttev kool projektis “Youth in World Practice”. Kaasati ka Vana-Vigala ja Kivi-Vigala põhikool ning samuti oli selles projektis koostööpartneriks SA Tuletorni Fond. Teine projekt Kölni Ülikooliga koostöös toimus aastal 2008 ja viimane kokkupuude ülikooli esindajatega oli aastal 2014, kui nad käisid Vigalas kooli uudistamas.
Vigalas on viibinud ka üks vahetusüliõpilane, Constanze Gundlack, kes saabus Eestisse Comeniuse praktikaprogrammi kaudu ja oli siin 2009. aasta septembrist kuni 2010. aasta kevadeni. Samuti kutsuti Vigala õpilasi osalema kunstiprojektis, kus osalesid just kivi- ja sepatöö õpilased.
Vigala õpilased on osa võtnud ka Leonardo Da Vinci ja Erasmus+ programmist.
Sõpruslinn Saksamaalt
Eraldi teema on aga koostöö Saksamaa linna Kaiserslauterniga, mis sai alguse 2002. aastal. Ka see koostöö algas maavalitsuse kirjaga, milles oli juttu praktikavõimalustest Saksamaal. Praktikakoha sai kiviraiumise ja sepatöö õpilane ja kõik kulud kandis Kaiserslauterni maavalitsus.
2003. aasta oktoobris käis Maie ise ka Kaiserslauternis maakonna delegatsiooni liikmena. Koolidirektor oli oma kohast loobunud, öeldes, et tema oskab saksa keeles ainult naeratada. „Kui ma seda kohtumist meenutan, siis ma olin nagu hunnik õnnetust. Kõigil teistel olid tuttavad ees ja mina olin nagu võõrkeha. Mul on nii selgesti silme ees, kuidas kõik said kokku ja kallistasid, mina aga vaatasin kõrvalt nagu orvukene. Aga ei jätnud ma ennast selliseks orvukeseks midagi, tuli tegutseda. Sealt edasi sai asi alguse ja Kaiserslauterni mitmed ettevõtted on meie projektitöös olnud aktiivseteks partneriteks,“ sõnas Maie.
Esimene projekt nimega „Saksamaa kogemus“ toimus aastal 2004, kui koostööpartneriks sealtpoolt oli DEKRA Akademie. Osa on võetud ka sellistest projektidest nagu „Uus võimalus“, „Teineteiselt õpime täna, üksteisega töötame homme“, „Professionaalsed oskused Euroopa tööturul“ ja „Õppimine läbi töö ja praktika Euroopas“. Üksteisel on mitmeid kordi ka külas käidud ja viimane kohtumine oli eelmisel aastal, kui kolm Vigala õpilast Saksamaal käisid.
Maie sõnul on suhted piirkonnaga säilinud ja enamasti on need inimestevahelised. Küllalt on neid, kellega Saksamaale minnes kohtutakse ja vahepeal kirju vahetatakse. Nüüd on aga ka Kaiserslauternis uued tuuled puhumas ja täpselt polegi veel teada, mil viisil ja kelle koordineerimisel koostöö tolle piirkonnaga jätkub.
Oma kooli patrioodina on Maie säilitanud palju sellest materjalist, mis nende kooli ja projektide kohta nii siin kui seal lehtedes ilmunud on. Mapp matejalidega on suur ja mahukas, kuid Maie kahetseb, et mõnele artiklile on jäänud juurde kirjutamata, kust ja mis ajast see pärineb. Samuti on palju materjali jäänud diskide peale. Kogu materjal vajaks korrastamist, kuid viimasel ajal on naise aeg kulunud teiste asjade peale. Näiteks tegeleb ta keraamikaga.
Maie on Saksamaal reisinud nii koos perega kui ka erinevate projektide raames ja üldjuhul nii korra aastas, aga viimati käis ta just Kaiserslauternis ja seda Leaderi programmi kaudu. Maie sõnab, et Saksamaas on midagi erilist. Ta tunneb end sellel maal nagu kodus. Tal on kahju, et saksa keel on Eestis võrreldes inglise keelega nii tahaplaanile jäänud. Ka Vigala koolis ei õpetata enam saksa keelt. Maie meenutab, et taasiseseisvumise algusaegadel pööras Saksa riik suurt tähelepanu saksa keele õppele, korraldati erinevaid koolitusi. Neid tehakse ka nüüd, kuid paratamatult on inglise keel võtnud suuresti võimust.
Samm eespool olemine
Saksa kultuuris toimuvat Maie küll jägib, kuid väga konkreetselt ei oska ta välja tuua kellegi loomingut, mis talle meeldib. Esimesena meenus talle ehk natukene üllatuslikult Rammstein, kelle muusikaga on tal rohkem kokkupuuteid olnud. Maie lisas, et tegelikult ju elame samas kultuuriruumis Saksamaaga ja nii Eesti kui ka Vigala kandi seosed baltisakslastega on päris tugevad. Kohaliku ajaloo vastu tunneb Maie sügavamat huvi. „Mida vanemaks saan, seda rohkem on tekkinud huvi, kuid polegi kellegi käest enam küsida. Üritan seda ajalugu mingil tasandil küll jälgida, aga projektitöö võttis nii palju aega ära. Projektijuhina pidid olema üks samm ees, et taotlused läbi läheks, otsima partnereid. Kui ma kusagil reisil käisin, siis aina mõtlesin, kas ma saaks siit koolile mõnda partnerit. Kui ma kogu sellele ajale tagasi vaatan, siis meil olid huvitavad projektipartnerid,“ lausus Maie.
Sõprussidemed ja koostöö on Maie sõnul peale kogemuste nii õpilastele kui ka õpetajatele andnud ka täiendust õppebaasile, näiteks on saadud erinevaid masinaid. Projektidesse on kaasatud ka mitmeid oma ala spetsialiste väljastpoolt. Maie on õnnelik, et maapiirkonna õpilased on saanud oma kodukandist väljapoole. Peale Saksamaa on Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli õpilased ju Soomes ja ka Belgias käinud.
Kuna koolis on nüüd uus projektijuht ja Maiel on veel mõned tunnid koolis anda jäänud, saab ta oma energiat suunata uutesse projektidesse. Näiteks tegeleb ta MTÜ Jätkusuutlik Vana-Vigala suunamisega. Sellega seoses kutsubki Maie rahvast nende korraldatavatest koolitustest agaralt osa võtma.
