Katri Reinsalu / foto: Siim Solman.
Et praegu kestab Saksa kevad, otsustasime üle vaadata meie oma Saksa küla. „Eesti kohanimeraamatu“ andmetel on Saksa küla kujunenud välja 19.-20. sajandi vahetusel ja oma nime saanud tõenäoliselt Hertu mõisa Nurme ehk Saksa karjamõisa järgi. Kuid kõik inimesed, kellega nende koduküla nimest juttu tegin, tunnistasid, et nad tegelikult ei tea, miks külal selline nimi on.
Saksa küla ise asub Kehtna vallas, kahel poolt Tallinna–Rapla–Türi maanteed Kaerepere ja Keava vahel. Hajaasustusega küla majapidamised ulatuvad raudteeni välja. Maa-ameti kaarti uskudes asub Saksa külas 16 majapidamist. Külavanemat valitud ei ole ning kindel kogunemispaik on samuti puudu.
Rahulik maaelu
Mõnusal päikesepaistelisel päeval tegeleb Saksa küla elanik Aili Põlma oma maja trepil tomatitaimedega. Soe päev on sellise ajaviite jaoks suurepärane, leiab ta. Kaugemal on Aili tütar Evelin oma kahe tütrega. Koduõuel on ühekorraga kolm põlvkonda selle maja naispoole esindajaid.
Aili ise ütleb naljatades, et tema on sisse rännanud. Maja, mille ehitas tema abikaasa vanaisa, sai valmis 1911. aastal. Aili tuli sinna 1994.aastal. Miskipärast on maja seinale raiutud aastaarv 1920, kuid perekond on kindel, et maja valmis juba aastaid varem. Aili tänaseks meie seast lahkunud abikaasa ema hakkas aina viletsamaks jääma ja nii otsustaski noor pere talle Saksa külla abiks tulla ja on sinna jäänud tänaseni.
Aili töötas 15 aastat Kehtna põhikoolis kunsti- ja käsitööõpetajana, kuni jäi pensionile. Oma kodukohaga on ta rahul ja ütleb, et vanemate kaudu pesitseb temas maainimese hing. „Mulle meeldib maal elada,“ sõnab ta reipalt. Tuleb lihtsalt osata näha, milliseid töid on vaja ilmtingimata teha. Iga puulehte ta aiast kokku riisuda kindlasti ei kavatse, ütleb ta, aga tasapisi toimetades kasvatab naine kasvuhoones tomateid ja peab paari kana.
Keava A ja O pood jääb talust kiviviske kaugusele. Aili naerab, et tihtipeale küsitakse temalt, kuidas ta väikese külapoega küll hakkama saab. Ta vastab siis, et muidugi on ta kursis, et Eestis valmistatakse sadat sorti leiba ja pisikeses külapoes on neist vaid mõned olemas, kuid sellegipoolest saab ta oma valikud tehtud. Tõsi, rosinaid käib ta siiski Kehtnast ostmas. „Sõduripalga juures ei maksa endale ohvitseri väljaminekuid lubada,” naljatab ta rosinate hinna üle oma kodupoes.
Küsin Aili käest, kui tihti külas omavahel läbi käiakse. Aili meenutab, et kui ta üheksakümnendatel Saksa külla kolis, polnud tal siin kuigipalju tuttavaid. Keava lauluansambliga liitumine aitas naise järje peale. Vanemad generatsioonid käisid ka talusid pidi rohkem läbi. Nüüd on majapidamistes nooremad põlvkonnad ja Saksa külas kuigi aktiivset kogukondlikku liikumist ei ole. Pigem jääb küla mitme aktiivse piirkonna vahele ja inimesed käivad oma äranägemise järgi nii Keava kui ka Valtu-Nurme ettevõtmistest osa saamas.
Aili vaatab oma tütart ja lapselapsi ning tõdeb, et nende kodupaika jäämine tuli talle väikese üllatusena. Teisalt on muidugi selge, et oma maja ehitamine on noorele perele majanduslikult ränk koorem. Aili kallistab talle külje alla pugenud tütretütart ning tõdeb, et Põlmade õu on tegelikult hea koht, kus üles kasvada.
Küsin Evelinilt, miks ta otsustas Saksa külla jääda. Naine ütleb, et otsus tuli mõneti olude sunnil, sest kui tema sinna ei jää, siis laguneb maja lihtsalt ära. Ja väikeste lastega on selline elukorraldus mugav – ema aitab lastel silma peal hoida ning töökoht asub lähedal. Evelin peab koos elukaaslase Kenneth Koosmaga Kehtnas söögikohta Eastern Outback. Elamiskulud piirduvad maamaksu, elektri ja puude eest tasumisega.
Õige pea on perekonda lisa oodata. Evelin vaatab mõtlikult oma kodu ja tõdeb, et ilmselt kuigi kauaks nad sinna enam ei jää. Maja paistab küll suur, kuid elamisruumi on seal vähem. Samuti ei näe ta võimalust, kuidas ise sees elades majas käepärast remonti teha. Väikesed lapsed ja värviaurud ei käi omavahel lihtsalt kokku. Ta ei ole maha matnud lootust sinna kunagi tagasi tulla, kuid see eeldab mõneajalist eemalolekut.
Kui Saksa küla aga uuselamurajooniga võrrelda, siis samaealisi lapsi kuigi palju ümberringi ei ole, tõdeb Evelin. Küla teised lapsed on juba kooliealised ja tema omadest veidi vanemad.
Omajagu häirib ka see, et küla jagab pooleks Tallinna–Rapla–Türi maantee. Kodu jääb täpselt maantee ja Keavasse viiva Kivitee ristumise kohta. Liiklus muutub iga aastaga aina intensiivsemaks ning läänetuul toob müra häirivalt koduõuele.
Üle õue loivab musta-valgelaiguline kass. Jään teda veel enne lahkumist veidikeseks silmitsema, mille peale Aili ütleb, et kassi nii suure tee ääres ikka pidada ei saa. Auto ja kassi vastasseisus on juba ette teada, kes võitjana väljub. Õnnetusi on olnud palju, aga kuna loodus tühja kohta ei salli, siis seab eelmise asemel jälle uus lemmik end sisse.
Aeg loodust vaadelda
Otti talus elavad Arne ja Kaja Mõtsnik. Nende rõõmsalt kollane maja paistab juba kaugelt silma. Maja peremees laob parasjagu puid riita. Kuna aial ilutsev silt hoiatab koera eest, ei tihka ma omavoliliselt aeda trügida, vaid ootan, kuni peremees mind märkab ja sisse kutsub. Enda selja taga kõndiva suure koera kohta ütleb Arne rõõmsalt, et ka tema on juba pensionil.
Arne kutsub majast välja Kehtna valla endise heakorraspetsialisti Kaja. Juba kolm kuud on naine pensionipõlve nautinud ja kutsub mind reipalt saunamajja maha istuma. Jalutame mööda õuel kasvavast uhkest ja suurest tammest. Selgub, et selle istutas kunagi Arne vanaisa.
Paar on olnud abielus juba 45 aastat. Sellest ligi kolmkümmend on nad Otti talu enda koduks pidanud. Kaja ütleb enda kohta naljaga pooleks, et ta on väljasaadetud pärnakas, aga suurema osa oma elust on ta just Otti taluga seotud olnud. 12 aastat elasid Kaja ja Arne Kehtnas kahetoalises korteris. Kaja rääkis kindlameelselt, et oma ämmaga koos elada ta ei taha ja maamaja ka ei soovi, aga just täpselt nii naise elu läks.
Pärast Arne isa lahkumist otsustas paar mehe emale appi minna. 1887.aastal ehitatud maja on nad aastate jooksul jõudumööda säilitanud. Kaja naerab, et euroremonti nad sees teinud ei ole ja see polegi ju eesmärk. Ta kutsub mind korraks tuppa, et näidata oma autentset kivipõrandat ja maamajahõngulist mööblit. Karastuseks pakub ta meeldivalt jahedat õunamahla.
Kaja mõtiskleb, et kahetoalisse korterisse tagasikolimine täna enam kõne alla ei tuleks. Talle meeldib maal elada. Viimase kolme kuuga on tal avanenud suurepärane võimalus teda ümbritsevat loodust jälgida. Ta pajatab lugusid katuse ääre alla pugenud oravast ja raudkullist, kes tema aiast värvulisi jahib. Magamistoa aknast avaneb vaade põllule, kus seitse kitse oma igapäevaasju ajavad ja teinekord ka viissada lindu koguneb. Kevad on tulemas ja ees ootab põnev aeg.
Kaja tõdeb, et inimene lihtsalt ei oska rahulikult olla. Pensionil veedetud kuid on ta tõesti täiel rinnal nautinud. Enam ei ole vaja kuskil kella peale kohal olla. Ta on lõpuks elu kiirrongilt maha astunud ja tunne on meeletult hea. Oma kodukohaga on nii Arne kui Kaja rahul.
Juured sügaval
Senised peatused on olnud küla Keava-poolses otsas. Järgmiseks sean sammud hoopis teisele poole maanteed kohe täitsa küla piirile. Viimane talu enne Valtu-Nurme silti on Lepiku. Kui kõikide elanike pead kokku lugeda, saaks neid selles majapidamises 180-190. Lõviosa neist moodustab muidugi Lepiku farmi piimakari.
Farmi peab viieliikmeline perekond eesotsas Kaupo Kauriga. Tegemist on tema vanavanemate taluga. „Juured on sügaval,“ ütleb mees ise. Kooli ajal on ta ka pealinnas elamist proovinud, kuid kuigi kauaks ta kodust eemale ei jäänud. Peagi oli ta Saksa külas tagasi ning asus seal piimakarja kasvatama.
Kui eelmistes majapidamistes oli vestluse taustaks alati autode müra, siis Lepiku talus saab juba linnulaulu nautida. Kaupo sõnul on see hea koht elamiseks. Ühelt poolt elad sa maal. Teiselt poolt on asulad, poed ja transport sulle piisavalt lähedal. Ainukese miinusena tooks ta välja ühe mõnusa veekogu puudumise. Tema talust mööduv külavahetee viib Kumma külasse välja. Seda kasutatakse aina usinamalt, kuid sellest hoolimata ei ole liiklus veel häirivaks muutunud.
Uurin ka tema käest, kui aktiivset elu Saksa külas elatakse. Aastaid tagasi, kui vallas külasid moodustati ja mehe sõnul poolenisti käsukorras ka külavanemaid nimetati, kandis ta mõnda aega seda tiitlit. Tihedat kogukondlikku läbikäimist polnud enne seda ega tekkinud ka tema külavanemaks olemise ajal.
Kaupo selgitab, et juba ajalooliselt on Saksa küla olnud alati kahes osas. Üks osa kuulus Valtu kolhoosi alla ja teine Kehtna sovhoosi alla. Üks osa külast on olnud rohkem Kehtnaga ja teine osa Valtuga seotud. Nii ei ole orgaaniliselt ka kuigi ühtset küla tekkinud.
Kaupo ütleb, et läbisaamine naabritega on mõistagi hea, aga mitte väga tihe. Kuigi Lepiku talu jääb juriidiliselt Saksa küla piiridesse, käib pere kogukondlikult tihedamini läbi pigem Valtu-Nurme külaga, sest seal on palju aktiivseid samaealiste lastega perekondi. Naljatades viitab ta külasildi poole ja ütleb, et õnneks ei ole aeda piiri peale ette ehitatud.
Uurin mõistagi ka loomapidamise võlude ja vaeva kohta. Kaupo on sedasorti mees, kes ütleb, et virisemiseks leiaks alati põhjust, aga tema eelistab mõelda, et kuniks kõht on täis, riided seljas ja katus pea kohal, on maal päris hea elada.
Muidugi tähendab loomapidaja elu seda, et sisuliselt 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas on midagi teha vaja ja töö ei lõppe kunagi otsa. Mees aga ei kadesta neid, kes kaugemal tööl käima peavad. Esmapilgul on Tallinn võrdlemisi lähedal, kui aga mõelda, kui palju aega kulub autos istumisele, et õigeks ajaks tööle jõuda ja mõistlikul ajal õhtul koju tagasi naasta, siis ei tundugi loomapidamine enam nii raske. Kaupo ütleb, et vaba mehe tunne on suur asi. Talle meeldib, et ta saab ise otsustada, mida ja millal ta teeb.
Uurin Kaupolt, kui palju ta mõtleb sellele, mis saab talust pärast teda. Mees tõdeb, et oma kolme last vaadates ei oska ta täna öelda, kas keegi neist võiks kunagi sinna püsivalt elama asuda. Kõige noorem tütar on alles algkoolis ja tema vaadetest on veel vara rääkida. Vanemad lapsed käivad Tallinnas gümnaasiumis ja on oma eluga juba nii hõivatud, et enam kuigi palju appi ei jõua.
Lauta isa oma lapsi sundinud ei ole. Jõudumööda on nad abiks olnud ikka, loomi ei karda ja töö on neile tuttav. Praegu on mees seisukohal, et tuleb lihtsalt oodata, kuni koolid on lõpetatud ja eks siis elu näitab, kas keegi neist soovib maale tagasi tulla. Kaupo on optimistlik ja ei välista, et pärast suure maailma avastamist tahab ka järgmine põlvkond maale tagasi tulla. Seni jaksab ta vedurit veel ise vedada.
Palgi kõrts
Veel enne, kui Saksa küla selja taha jätan, teen viimase peatuse täitsa suure maantee kõrval asuvas Palgi talus. Seal elab Ardi Pihlakas oma perekonnaga. Kaks poega on juba oma elu peal, nooremad kaks alles kooliealised.
Ardi räägib, et tema esivanemad tulevad sama küla Rätsepa talust. Vanavanaisa Hans Pihlakas elas ajal, mil talusid hakati omanikele müüma. Ardi ütleb, et ilmselt võis asi olla rahapuuduses, kuid miskipärast sattus vanavanaisa Saksa küla asemel Juula külla elama. Ühel hetkel jõudis ta otsaga aga kodukanti tagasi, ostis 1897. aastal endale Palgi talu ja võttis naiseks naabertalust Kai Põlma.
Palgi talu on natuke omapärane veel seetõttu, et seal asus kunagi Palgi kõrts. Ardi ütleb, et on näinud kaarti, kuhu juba 1700. aastal oli kõrts peale märgitud. Nii palju kui ta teab, püüdis vanavanaisa ka mõnda aega kõrtsi pidada, kuid loobus sellest mõttest peagi. Tänaseks on seinad küll püsti, kuid maja ise üsna õnnetus seisukorras.
Vanavanaisal oli tegelikult plaan perekonnale lähikonda metsa sisse uus maja ehitada. Raha oli juba koos ja palgidki olemas. Karjapoiss varastas aga raha ära, põgenes ise Kanadasse ja majaehitus jäi paraku pooleli. Metsamaja asemel ehitas vanavanaisa uue maja siiski Palgi talu õuele. Sellest ajast saati ongi Pihlakad sellessamas asukohas elanud. Ardi on juba neljas põlvkond, tema pojad viies.
Mõistagi läks otse vana kõrtsi kõrvalt ka tee mööda. Ardil on pilt pikkade vutsidega vanavanaisast ja teest, mida vaid mõned hobused kasutasid. Omaenda lapsepõlvest mäletab ta, kuidas õega tee peal sulgpalli mängimas käidi. Kui mõni auto juhtuski tulema, siis astuti korraks teelt kõrvale ja mängiti mõne aja pärast edasi.
Tänaseks on rahulikust külavaheteest saanud tiheda liiklusega maantee, mis mõjutab elu mitmel viisil. Ühelt poolt muutus müra nii valjuks, et oma aias veedetud idüllilistest suveõhtutest võis vaid und näha. Hea, kui üldse üksteise juttu kuulis. Müratõke on olukorda veidi leevendanud, kuid vaikust naljalt Palgi talu õuel nautida ei saa.
Teisalt on tiheda liikluse tulemusel ka vanasse kõrtsi mitmeid kordi autoga sisse sõidetud. Ardi teab juba oma isa ajast lugu, kui purjakil seltskonna juhitud auto kuuriuksest sisse põrutas. Kiirused on aastatega kasvanud, avariid tõsisemaks muutunud ja nii mõnigi neist on väga traagiliselt lõppenud.
Kui küsin kõige selle kiuste Ardilt, kas talle meeldib tema kodukoht, siis ütleb ta mulle muiates, et peab meeldima. Tema pere on seal juba 130 aastat elanud ja muid võimalusi ta ei näe.
Lahkun külast, tundes teatud sümpaatiat selle väikese küla vastu. On ju tegemist olemuselt rahuliku hajakülaga, kus inimesed on rahulolevad ning aastate jooksul palju ei muutu. Tore on näha, et taludes elavad põlvkondade kaupa samad perekonnad, kes linnaelu meelitustele järele pole andnud. Samal ajal jääb veel mõneks ajaks kontrastina kõrvu kõlama see pidevast liiklusest tulenev häiriv müra.
