Helerin Väronen / foto: Helerin Väronen.
Kolmapäeval, 25. aprillil avati Kohila Tornigaleriis Ly Lestbergi fotonäitus “Vaadeldes punguvaid puid”.
Väikeses galeriis on üleval 17 pilti, mis kõik kujutavad puid varakevadises valguses, hetk enne lehteminekut.
Ly Lestberg sõnas näituse avamisel, et enamiku pilte on ta teinud oma kodulinnas Tallinnas, Stroomi metsas, Kadrioru pargis, Paljassaarel või Pirita jõe orus. Nende piltidega julgustab ta enda sõnul ka teisi vaatama enda ümber ja nägema, et igalühel on kodu lähedal elusloodust. Suurem osa piltidest on valminud 3-4 ja enamgi aastat tagasi, kuid üks seeria galerii tammisel uksel on vaevalt nädala vanune ja selle pildistamiskohaks on hoopis Esna küla Järvamaal. Nende piltide tonaalsuski on teine, silmnähtavalt küllastunum kui varasematel piltidel.
Sama näituse pealkirja, “Vaadeldes punguvaid puid”, on Lestberg kasutanud varemgi ühes oma seerias, mis kujutas inimkehi koos puuokstega, ja postkaartide komplektil. Varem ongi Ly Lestberg tuntud olnud just inimkehi kujutavate piltidega. Selle kohta sõnas kunstnik, et eks noorena oled ikka bravuursem ja äkilisem. Aja jooksul tulevad kogemused, leiad lepituse iseenda ja maailmaga, muutud konservatiivsemaks.
Paralleele inimkehadega aga saab ka sellel näitusel tõmmata. Võibki öelda, et näitus sai tõuke kaameraga klõpsitud pilte suurelt arvutiekraanil vaadates, kui järsku meenutasid ühel fotol viis jändrikku puutüve alasti inimkehasid.
Kohila näitust oli vaatama tulnud kunstiteadust õppinud Margit Haabsaar, kes ütles fotode kohta, et teatud mõttes ongi tegemist justkui alasti loodusega. Fotod kujutavad hetke, mil lumi on tekina pealt tõmmatud ja puud pole jõudnud veel riidesse panna. Haabsaar lisas, et niimoodi seina peal on pildid hakanud justkui hingama ja muidugi on fotod väga hea kvaliteediga.
Lisaks piltidele endile tasub aga vaadata ka seda, mis jääb väljapoole fotosid. Galerii seinapind ja fotode vahele tõmmatud nöörid ning neid hoidvad naelad muudavad visuaalse pildi veelgi põnevamakas ja nii on tekitatud uutmoodi maastik. Kunstnik sõnas nööride kohta, et see on kui nöörivõsa ja Margit Haabsaar lisas, et see on justkui niidivõrgustik, mis hoiab näitust koos ja lisab sügavust.
Kui kauaks näitus üles jääb, ei osanud autor veel öeda. Võib ka juhtuda, et selle üleval oleku jooksul lisandub ka midagi, kui ta näiteks Kohilast mõne huvitava pildistamisväärt puu leiab. Kohila avastas ta enese jaoks alles möödunud aastal. Ly Lestberg rääkis, et tegelikult saaks ka Kohila puudest ja loodusest näituse kokku panna, aga selleks on Kohilas elavatel inimestel mõõtmatult suurem eelis, kuna pildistamise jaoks on oluline valgus ja ilmaolud, mis võivad muutuda sekunditega.
Näituse Kohilasse toomise idee andis Tornigalerii galeristile Epp Haabsaarele tema tuttav, Raplamaa muinsuskaitse vaneminspektor Mikk Mutso. Nõuandeid on aga tark kuulata ja Epp ise on näitusega nüüd vägagi rahul. See on tema sõnul just selline näitus, mis Raplamaa salapäraste alleede ja müstiliste mõisaparkide hulka sobitub.
Näitust “Vaadeldes punguvaid puid” esmaesitleti 2014. aastal Berliinis ja aasta hiljem oli see üleval Tallinnas restorani Pööbel verandagaleriis.
