Neeme Lumi, Kohila gümnaasiumi direktor / foto: Siim Solman.
Tänane päev on Kohila kogukonna jaoks kindlasti tähendusrikas ja tulevikku vaatav. Toimub pidulik nurgakivi paigaldus Kohila gümnaasiumi rajatavale algklasside majale ning kõiki koolihoone tiibasid ühendavale vaheehitisele.
See on aastaid oodatud suur sündmus piirkonna hariduselus. Olemasolev hoone ehitati mitmes etapis. Tänane algklasside tiib koos kooli sööklaga valmis 1961. aastal ning uuem osa aastal 1977. Viimane suurem investeering õpikeskkonna parendamisse leidis aset aastal 2004, kui valmis spordihall, mis lõi täiesti uue kvaliteedi treeninguteks ja sportimiseks.
Kohila vald on arenev omavalitsus. Seda nii elanike arvu kasvult kui ka elukeskkonna mõttes. Õpilaste arv meie koolis on viimase kahe aasta jooksul tõusnud peaaegu 100 õpilase võrra. Uuel sügisel on õpilaste arv eeldatavasti taas poolesaja võrra suurem. On tõenäoline, et sügisel 2018 õpib meie koolis juba 900 õpilast. Oleme ületanud punase joone, kus klassiruume on juba vähem kui moodustatud õpperühmi. Kasutusele on võetud aula toolide ruum, isegi kooliköögi laoruum.
Olgu need näited värvikaks selgituseks, miks meil on tarvis paremat ja avaramat õpikeskkonda. On ütlemine, et füüsilisest õpikeskkonnast olulisem on kooli sisuline tegevus ehk õppe- ja kasvatustöö ise. Tegelikult on rumal sellist vastandamist esile tõsta. Kohila gümnaasium on viimastel aastatel teinud jõupingutusi kaasava kooli põhimõtete elluviimisel. Meil õpib erivajadustega lapsi, kelle areng eeldab individuaalset lähenemist ja toetust. Moodustatud on väikeklasse, loodud on õpiabi- ja logopeedirühmasid. Õpilased on harjunud saama tuge psühholoogilt ja sotsiaalpedagoogidelt.
Suurem õppeprotsessi paindlikkus seab kõrgemad ootused ka kooli ruumilahendusele. Tavasuurusega klasside kõrvale on tarvis juurde väiksemaid ja rahulikumaid õppekohti. Seepärast tulebki kooli sisu ja vormi ikka käsikäes arendada. Suurepärane koostöö kooli ja haridusmeelse vallavalitsuse vahel on aidanud meid soovitud eesmärgile päris lähedale. Juurdeehitus käib ja hiljemalt juulis 2019 saame loodetavasti võtmed kätte. See on investeering, mis koos sisustusega nõuab valla rahakotist enam kui 4,2 miljonit eurot. Summa on kahtlemata suur, kuid panustamine haridusse, meie lastesse, on kindlasti tulevikku vaatav ja uut lisaväärtust loov tegevus. Olen selles veendunud.
Suunanäitaja
Meie kogukonna identiteedi üheks osaks viimase poole sajandi jooksul on kujunenud keskhariduse võimaldamine piirkonna noortele. See on prioriteet nii kooli kui ka valla tasandil ning selgelt fikseeritud mõlemas arengukavas. Tugeva gümnaasiumi juured peavad alguse saama vähemalt esimesest klassist. Miks mitte juba lasteaiast. Olen kindel, et nüüdisaegse õpikeskkonna loomine juba algastmes annab täiendava impulsi gümnaasiumi potentsiaali tõstmiseks. Seda muidugi eeldusel, et me üheskoos ja pidevalt õppe- ja kasvatustöö arendamise nimel pingutame.
Oleme seadnud palju positiivseid sihte kooli uuenenud õppekavva: rohkem loovust, sporti või teadust koolipäeva, lähtuvalt õpilaste huvidest. Enam katsetamist ja isetegemist. Kolmandas kooliastmes ja gümnaasiumis väljendub see laiemalt ettevõtlikuks olemises ning õppe- ja huvitöö lõimimises igapäevaeluga: loovtööd, akadeemilised uurimistööd, õpilasfirmad, projektõppe tegemised, erinevad aine- ja projektipäevad ning mõistagi huviringide mitmekülgne töö.
Tänase kooli lahutamatuks osaks on kujunenud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamine. See on kiiresti arenev ja pidev protsess, millest võib kergesti maha jääda, kui ei pinguta. Meie oleme reel. Investeeritud on nii taristusse kui ka õpetajate koolitusse. Õpilaste tegemised on seotud järgmiste märksõnadega: nutiring, robootika, droonindus, 3D-modelleerimine ja printimine, programmeerimine, multimeedium. Rajamisel on loodusteadustele mõeldud tänapäevane labor koos digitaalsete katsevahenditega ja mõõteriistadega. Projektist saavad osa kõik piirkonna koolid.
Loodusained, keskkonnahoid ning roheline mõtteviis laiemalt on aktuaalsed teemad juba täna. Kindlasti on need tulevikualad, sest kliimamuutused, mida näeme, sunnivad meid jätkusuutliku elukeskkonna nimel loodust säästvaid lahendusi otsima. Tugeva koolina tahame selles valdkonnas olla suunanäitajad. Meie kooli põhiväärtusteski kajastub keskkonnahoid selgesõnaliselt. Oleme kirja pannud kuus märksõna, väärtust, mida tahame oma meeltes hoida ja kanda: tervis, eetilisus, isamaalisus, ettevõtlikkus, keskkond ja koostöö.
Kitsaskohad
Kuid milliseid väärtusi kannab riigi hariduspoliitika tänases ühiskonnas? Mis on meie kitsaskohad?
Kindlasti on meie suureks rikkuseks ühtlaselt tugev koolisüsteem ehk ühtluskool. Rahvusvahelistes testides figureerime maailma mõistes esimese kuue seas, Euroopas lausa esikolmikus. Positiivsena saab välja tuua erivajadustega laste integreerimist tavakooli, rakendades muidugi erinevaid meetmeid nende arengu toetamiseks. Meie haridussüsteemi lipulaevaks on kahtlemata infotehnoloogia mitmekülgne ja nutikas rakendamine nii õppetöös kui ka koolielu korraldamises laiemalt. See on silma jäänud ka kõige enam arenenud riikidest pärit külalistele ja kooliinimestele.
Üldjoontes võib rahule jääda meie koolide füüsilise keskkonnaga, millesse samuti on viimase tosina aasta jooksul palju investeeritud. Meie koolid on turvalised ja hubased. Kõigi nende positiivsete muutuste ja heade õpitulemuste arhitektideks ning loojateks on tublid Eestimaa õpetajad. See on täna meie tugevus, kuid ühel hetkel võib see muutuda kogu haridussüsteemi kõige põletavamaks probleemiks. Noored ei vali õpetaja elukutset. Need vähesedki, kes kutse omandanud, ei tule kooli tööle.
Tugeva õpetajaskonna järjepidevuse hoidmine on muutunud küsitavaks. Näiteks meie kooli õpetajate keskmine vanus on täna 49 aastat. Vaatamata sellele, et oleme saanud tööle päris mitu noort õpetajat. Õpetajaamet on raske, stressirohke ning nõutud normkoormuse eest madalalt tasustatud. Siin on tarvis radikaalseid muudatusi, mille nimel peavad pingutama nii seaduseloojad, ülikoolid, loomulikult koolid ise. Õpetajale tuleb ühiskonnas ka päriselt tagasi anda tema teine nimi – maa sool.
Erivajadustega laste kaasamine tavakooli eeldab tugispetsialistide suuremat võrgustikku. Meil napib eripedagooge, logopeede. Selleks et iga abivajajani tunnis jõuda ja õpet diferentseerida, tekib vajadus abiõpetajate järele. Vastasel juhul meie aineõpetajad lihtsalt põlevad läbi suure vastutuse ja koormuse all. Siinkohal on mainimata jäänud töö andekate õpilastega, kes samuti vajavad tunnis õpetaja tähelepanu ning suunamist. Ühiskonna arengu seisukohalt on töö tippudega meie koolisüsteemile väga tõsine väljakutse.
Veelgi tõsisem ja palju üldisem probleem ühiskonnas on meie laste vähene liikuvus. See on moodsa infoajastu tulem. Kindlasti saab siin kool palju ära teha, kuid seda koostöös ja üksteisemõistmises kodudega. Tervislike eluviiside aktsepteerimine ja neist kinnipidamine peaksid kuuluma iga kooli väärtusruumi.
Viimane kriitiline märkus tänasel haridusmaastikul seostub gümnaasiumivõrgu optimeerimisega. Keskvõim on võtnud eesmärgi rajada igasse maakonda riigigümnaasium. Munitsipaalgümnaasiumi juhina olen selles küsimuses kahtlemata erapoolik. Kuid mitte see pole oluline. Häiriv ja murettekitav on asjaolu, et gümnaasiume koheldakse ebavõrdselt. Pean silmas eeskätt investeeringutoetusi koolihoonete renoveerimiseks, millest kohaliku omavalitsuse koolid täna välja on jäetud. Nii olemegi sunnitud rajatava juurdeehituse finantseerima omavahenditest. Kapitaalset renoveerimist ning uut ruumilahendust vajavad veel ka olemasolevad õppehoone tiivad. Loodan väga, et seegi unistus lähiaastatel täitub. See eeldab loomulikult vastavate toetusmeetmete avanemist meie kooli sarnastele tugevatele piirkonnagümnaasiumidele.
Sellised said minu mõtted täna, 16. mail 2018, Kohila gümnaasiumist, meie kooli juurdeehitusest, kooli arengutest ja suundumustest ning hariduspoliitikast ühiskonnas laiemalt. Käesolev leht rändab kindlasti nurgakivi silindrisse. Mine tea, võib-olla mõne aastasaja pärast leitakse see tore ürik. Ehk osatakse isegi mõni infokild kirjatükist lahti kodeerida ja saadud sõnum sellele ajastule mõistetavaks muuta.
