Stina Andok.
Inimeses peab kõik ilus olema – see on väljend, mida ma kõige vähem sallin. Seda mitmel põhjusel. Esiteks on ilu niivõrd subjektiivne ja sõltub tuhandetest asjaoludest ja teiseks on see sõna „peab”. Mul tõusevad ihukarvad püsti, kui ma mõtlen kõigi nende asjade peale, mida „peab” tegema ja kuidas „peab” olema. Eriti, mis puudutab välimust.
Ei ole mingi saladus enam kellelegi, et päevast päeva söödetakse meile igasugu informatsiooni selle kohta, mis on ilus. Ajakirjad ja reklaamid on lookas kaunitest värvilistest, imeliselt siledatest ja saledatest inimloomadest, kelle iga ihukarv on viimseni viimistletud. Oh, kui kaunis! Kui vaid saaks ma olla selline! No kes ei oleks nii mõelnud. Ikka oleme.
See on justkui norm, et tunneme end pidevalt alaväärsena. Me ei ole piisavalt seda või teist. Lappame ajakirja, kus on õpetus, kuidas kümne päevaga kümme kilo kaalu kaotada, tselluliiti trimmida; õpetus uuest vahendist, mille abil oma silmalaugusid kõrgemaks tõsta, oma kulme tundmatuseni modelleerida, vürtsitatud vahepeal värvikate piltidega ning lõpetades siis koogiretseptiga.
Ausalt öeldes puudutab see minu õiglustunnet, kui keegi peab asjakohaseks teise inimese välimust kommenteerida, ja tõtt öelda, ma ei hooli ka asjatutest reeglitest ja normidest. Minu jaoks tähendab vaba ühiskond ikkagi seda, et igaühel on vaba võimalus valida, mida ja kuidas tema kannab, mida ilusaks peab ning võib seda ka enesel demonstreerida.
Kunagi ütles üks välismaal elamise kogemusega tütarlaps mulle intervjuu käigus, et Eestis on tal väga raske iseendaks jääda. Ta rääkis, et on olemuselt väljapoole elav ning sooviks oma riietuses end vabalt tunda, vahel kiirustades pidžaamapükstes poodi lipata või katsetada moe uusimaid röögatusi, kuid Eestis saadavad teda tänavatel pilgud, mis ei ole kuigi meeldivad.
Loomulikult saaks öelda, et ole üle ja tee mis tahad, ära hooli teistest ja nii edasi. Võib loota, et just nii ta mõtlebki ja suudab vaatamata takistavatele asjaoludele iseendaks jääda, kuid ülemäära lihtsaks seda talle ei tehta.
Minu meelest riivab see ka inimväärikust, kui inimesed peavad end justkui halvasti tundma sellepärast, et nad mingit moodi riides käivad või välja näevad.
Tallinnas elades ärritas mind kohutavalt, kui keegi ebameeldivalt lõhnava asotsiaalsete eluviisidega onkli peale bussis nina kirtsutas või suisa palus tal lahkuda. Haiseb jah, aga mis siis? Sa ei haise palaval suvepäeval? Inimesel on õigus elada ka sinu jaoks koleda või haisvana. Maailm on meil paraku ühine.
Nii jõuamegi selleni, mis mind ajendas seda lugu kirja panema. Hiljaaegu sattusin TV3 rahvaküsitluse peale sotsiaalmeedias. Nad olid stilisti abiga oma uudistetoimetuses järeldusele jõudnud, et meie president Kersti Kaljulaid vajaks hädasti stiilimuutust, ning küsisid nüüd rahva seisukohta ses ääretult olulises ja pakilises küsimuses. Täielik pseudoprobleem!
Mulle ei meenu, et ühegi teise presidendi valitsemise aegu oleks keegi nii sagedasti ja suure pühendumusega võtnud arutada riigipea stiili. Küll on Kersti Kaljulaidi soeng arutluse all, küll tema kleit ja kingad. Ma tahaks uskuda, et tal on ka tähtsamaid tegevusi kui oma garderoobi uuendamine. Ausõna, ma tahaks lihtsalt karjuda – käige kuu peale oma stiilimuutusega!
Mulle meenus ka meie värske tervishoiuministri kohta tehtud uudis, et tema esimene tööpäev oli väga õnnestunud, nimelt kostüümivalik oli mingisuguse moeguru hinnangul väga viis pluss. Ma ei saa aru, miks hinnatakse naiste puhul nende väärtust eranditult välimusest alustades. Kui öeldakse, et amet ei riku meest, siis vaevalt, et kleitki naist rikub. Inimesed, kasvage ükskord ometi suureks ja laske elada. Ka naistel.
