Stina Andok / foto: Siim Solman.
25-aastaselt Märjamaa lasteaeda Pillerpall tööle asunud Pille Naat tähistas sel aastal 45. lasteaiaõpetajaks olemise aastat. Nende aastate jooksul on Pillest kujunenud armastatud ja hinnatud kolleeg ja õpetaja, kelle hea sõna ja hoolitsev käsi ulatub kõigini.
Kohtume Pillega tema Märjamaa alevi kodus. Pille juured on Lihulas, kuid kogu oma elu on ta elanud Märjamaal. Pille isa Paul Klaas oli kellassepp, aga kuna Lihulas juba oli üks tema pereliikmetest selles ametis, otsustati mujale kolida, et üksteise leiba mitte ära võtta. Sellal jäid sõelale Orissaare ja Märjamaa kui piirkonnad, kus kellasseppa oli parasjagu tarvis ning kuna Pille ema Marta üle mere minna ei tahtnud, kolitigi Märjamaale.
Ja nüüd pesitsebki ses vaikses alevis see idülliline sõjaeelne kahekorruseline elumaja, mis on mõned aastad tagasi saanud õrna ja rahuliku rohelise tooni. Pille nendib, et selle maja elus ja ilusana hoidmine on saanud tema elu üheks kestvamaks ülesandeks, kuid ta ütleb seda tuntava armastusega hääles. Silmadega paitades ja käega viidates näitab ta kõiki maja kaunemaid nurki, kuidas oli kunagi ja kuidas on nüüd. Kõik kujunduslikud valikud on teinud Pille ise, oma maitsest ja eelistustest lähtuvalt.
Ka hoonet ümbritseva krundi on Pille ise oma äranägemise järgi paika pannud. Avaral maatükil pesitsevad hästi paigutatud väikesed peenrakesed, iluaianurgakesed ja istumiskohad. Avastamis- ja imetlemisrõõmu on siit aiast avastanud teisedki. Nimelt konkureeris Pille aed Märjamaa kauni kodu konkursil 2012. aastal ja tänu konkursile jõudis ajakirja Kodu &Aed veergudele ning Pille ise toonase presidendi Toomas Hendrik Ilvese vastuvõtule kätt suruma. Pille nendib, et loominguline tegevus talle meeldib ja teistsugustes oludes oleks ta võinud ehk vabalt ka kunsti õppima minna. See aed on paljudele ka lähemalt tuttav, kuna mõned aastad tagasi avas Pille seal üheks päevaks oma kodukohviku Märjamaa kodukohvikutepäeval.
Kohe, kui oleme jõudnud hakata aias ringi uudistama, liitub meie seltskonnaga kaunis liivatooni pikakarvaline sinisilmne kass, kellel on, nagu selgub, väga eriline nimi. Pille selgitab, et kass on kaksteist aastat vana ja kuigi algul pidi see olema poja Priidu kass, on kuidagi kujunenud nii, et Pillest on saanud tema peamine kaaslane. Kui uuele pereliikmele nime valimiseks läks, kaasas õpetaja Pille protsessi ka oma toonased kasvandikud lasteaiast ja nii sai kiisuke lisaks Pille enda mõeldud nimele Beeži lisaks veel nime Elisaveta. Perekonnanimeks sai kassike Tahma, kuna tema käpaotsad on välimuselt justkui kogu aeg tahmased. „Nii erilist nime pole kunagi veel kuulnud,” meenutab Pille loomaarsti lõbusat reaktsiooni.
Kasvandikud on tänulikud
Õpetaja Pillet teavad peaaegu kõik Märjamaa inimesed lähemalt või kaugemalt. Osalt kindlasti tänu sellele, et väikeses kandis kipuvadki inimesed üksteist tundma, kuid osalt on see kahtlemata ametist tingitud kaasavara. Pille on Märjamaa lasteaias Pillerpall töötanud juba nelikümmend viis aastat ning on selle aja jooksul kooli saatnud lugematu arvu lapsi. Kuna Pille on ka oma kasvandike, nende vanemate ja oma kolleegide poolt kõrgelt hinnatud ning palavalt armastatud, ei ole sugugi veider, et Pille peaaegu igale möödujale tänaval või poes rõõmsalt „Tere!” ütleb.
Pillel kisuvad silmad pisut märjaks, kui ta räägib mulle, kuidas tema endised õpilased, kes vahepeal on habetunud meesteks sirgunud, talle ligi astuvad, vahel isegi kallistavad ja tunnistavad, et Pille oli nende jaoks kõige parem kasvataja. See on õpetaja sõnul kõige parem tunne, kui lapsele on kaasa antud positiivne mälestus. Õpetaja Pille ei unusta ühtki last pärast nende kooliminekut ära. Tal on albumite kaupa tõestusi kodus riiulil sellest, kuivõrd on ta oma kasvandikke oluliseks pidanud. Oma mälestusteriiulisse on ta hoolikalt paigutanud pilte koos nimedega oma õpilastest ning talletanud nii õpilaste kui ka oma laste ja lastelaste toredaid ütlemisi.
Pillel on kaks last, Priit ja Ere, ning neli lapselast, Pille vanemate järgi nimed saanud Marta ja Paul ning lisaks veel Otto ja Hanna Iris. Küsin Pille käest, kuidas sellega täpselt on – kui olla hea ja osavõtlik õpetaja päevad läbi, kas siis ka kodus jaksab olla samaväärne või mitte. Pille muigab ning meenutab oma poja kunagisi sõnu: „Kodus oled meiega nii kuri, aga lasteaias räägid nii armsa häälega.” Lasteaias õpetajatega ja kodus oma vanematega suhtlevad ka lapsed muidugi teisiti, aga eks ole loomulik, et kogu aeg ühtlaselt helge olla ei jaksa keegi, kuid kuulates, kuidas Pille räägib oma lastest ja lapselastest, on selge, et rõõmu on ikka ja alati olnud rohkem.
Pille armastab enda sõnul üldse väga nalja teha ja hindab hästi huumorit. Selle tõestuseks lappab ta laste ütlusi meenutavat mappi enda ees ja loeb: „Kord pani Marta salaja endale kreemi peale ja ma tõrelesin, et nii palju kreemi oli pannud, mille peale Marta ütles: „Aga kus sina olid? Sina olid samal ajal õues!”” Naerame mõlemad. Ta loeb veel teise lapselapse öeldut: „Kui mina suureks saan, siis mina hakkan remondi-issiks ja parandan auto ära, aga praegu olen väike poiss ja nõuan šokolaaditükkidega küpsiseid.” Ja saame taas mõnusasti naerda.
Lapsed lihtsalt meeldivad
On ilmselge, et Pillele lapsed lihtsalt meeldivad ja mitte ainult selles mõttes, et ta oskab nendega tegeleda ja nende olemasolu hinnata, vaid mulle näib, et ta siiralt naudib laste seltskonda ning tunneb nende kohalolekust rõõmu. Küsin tema käest siiski: „Kuidas sa õpetajaks sattusid?” Pille kehitab õlgu: „Oli sisseastumine ja läksin.” Juba lasteaias töötamise ajal õppis Pille kaugõppes Tallinna pedagoogilises koolis eelkooli pedagoogikat.
Lasteaia Pillerpall esimene juhataja Lilli Teesalu kutsus Pille kunagi oma lasteaeda õpetajaks. „Olen kuulnud, et sa oled hea kasvataja,” meenutab Pille tema sõnu. Toona töötas Pille alevi sõimes ning oli Pillerpalli nõus minema üksnes sellisel juhul, kui sai oma rühma kaksteist last kaasa võtta. Ja võttiski. „Sa oled kasvatajaks sündinud,” on talle ka Märjamaa lastesõime juhataja Hilja Kiisa öelnud. Neid sõnu meenutades valguvad Pillel taas silmad vett täis: „Ma ei tea, miks ta nii ütles.”
Ma usun, et ükski inimene, kes on lasteaiaõpetaja tööga pisutki tuttav, ei vaidleks, et tegemist on raske ametiga, mida igaüks enesele ei valiks. „Lasteaias peab olema hea ja range kõik koos,” ütleb Pille. On raske kujutleda seda rõõmsameelset, naeratavat ja üdini sooja inimest mingil moel rangena, kuid küllap on sellekski viise, mis mõjuvad lapsele konkreetselt, kuid samal ajal leebelt. Pille tõdeb, et õpetaja peab natukene nagu psühholoog ka olema, suheldes ühtaegu nii õpilaste, nende vanemate ja kolleegidega. Aastate jooksul toimunud muutustest on kõige eristuvam laste endi muutumine, palju on erivajadustega lapsi.
„Aastaid on nii palju, et võib juba ära lõpetada, aga ma lähen täitsa rõõmuga tööle. Seda ei ole, et läheksin vastumeelselt.” Pille ulatabki mulle parasjagu tutvumiseks tänukirja, mille lasteaed talle tänavu pikaajalise töö eest kinkis, ning sellel seisavad read: „Suurim õnn on see, kui hommikul lähed rõõmuga tööle ja õhtul tuled rõõmuga koju.” Kui ma need ette loen, siis Pille noogutab kinnitavalt: „Aga mul ongi nii!”
Lõpetuseks uurin kogenud õpetajalt, missugused omadused peaksid inimesel olema, et olla hea õpetaja. „Igal juhul peaks olema sõbralik,” vastab Pille kiirelt, kuid jääb siis mõttesse. „Hea kuulaja…” lisab ta. „Kannatlik?” pakun mina. „Jaa, kannatlik muidugi,” noogutab Pille. Pärast väikest vaikushetke ütleb ta siis: „Peab tahtma seda tööd teha. See on kõige tähtsam.”
Töö, lastelaste, kassi, maja ja aia kõrval on Pille veel ka usin laulja. Laulnud on ta juba mudilaskoorist saati. Praegu laulab ta Märjamaa naiskooris Paula, kuid on laulnud ka kunagises koguduse segakooris. Meie vestluse ajal oleks ta tõenäoliselt parema meelega valmistunud siis veel ees seisvaks maakonna laulu- ja tantsupeoks, kus ta oma kooriliikmetega üles astus. Noodivihik juba ootas meie kõrval diivanil.
Enne veel, kui end minema sätin, vaatan korra enda ümber. Istudes Pille vanemate kaunis vanaaegses majas, ümbritsetuna tema isast alles jäänud antiiksetest kelladest, mälestusteriiul meie kõrval, jääb paratamatult mulje, et Pille väärtustab vana, hoiab oma mälestused tugevalt enda lähedal ning loob samal ajal ise oma olemasolu ja olekuga üha uusi ilusaid hetki, mida mäletada, kõigile, kellega kokku puutub, kuid tehes seda erilise osavusega just lastega.
