Helerin Väronen.
Olen elu jooksul kauemat aega elanud kokku kuues eri kohas. Neist viis on olnud korterid. Seoses viimase aja kolimiste ja üürituru jälgimisega on tekkinud mõned tähelepanekud.
Esimene tähelepanek on muidugi see, et Raplamaa üüriturg on praktiliselt olematu. Selleks, et mingit kohta, mille kuulutus avalikult üles läheb ja mille kriteeriumid sobivad, endale saada, tuleb reageerida tõesti kohe. Hiljem helistades öeldakse, et olete üürile soovijate järjekorras neljateistkümnes, või on korter juba üldse ära ostetud. Kui tutvuste abil otsida, siis on pilt kriipsukese parem, mingeid kortereid siiski võib leida.
Kui üürikorteri leidmise raskus ajakirjanduses üles kerkib, on kommentaariumis ikka neid, kes üleolevalt ütlevad, et võtku siis pangalaenu ja ostku, müügis olevaid kortereid on palju. Lihtne muidugi öelda, kuid paljud kas ei taha või ei saa pangalaenu. Kahe leivateenijaga peres on olukord lihtsam, üksikvanemal või keskmise palgaga üksikul on aga laenu saamine võrdlemisi keeruline. Nii et selles valguses ei ole midagi imestada, et noorte palgasoovid aina kõrgemad on.
Siinkohal võiksid omavalitsused rohkem inimestele vastu tulla ja toetada korteri saamisel just noori peresid (ka üksikvanem oma lastega on pere). On mõned omavalitsused, kus on käivitunud riiklike üürimajade pilootprojekt. Majad, mis ennekõike on mõeldud suurtele peredele ja tööjõu ligimeelitamiseks, valmivad järgmise aasta lõpuks ja eks siis ole näha, kuidas need toimima hakkavad. Loota vähemalt võiks, et see projekt näitab, et selliseid üürimajasid on väga vaja ja neid hakkab kerkima ka teistesse omavalitsustesse.
Järgmised tähelepanekud on korteri eest makstavate summade kohta. Ilmselt peaaegu kõik need, kes on korterit maakleri kaudu üürinud, teavad, et maakleri vahendustasu peab tasuma võlaõigusseaduse järgi teenuse tellija ehk üürileandja, mitte üürile võtja. Samas annab seesama seadus ka variandi, et on võimalik sõlmida kokkulepe, mille järgi maksab vahendustasu üürilevõtja. Seda, kumb siis maksab, reguleerib aga üürikorterite hulk turul. Väiksemates linnades on enamasti olukord selline, et kortereid on vähe ja vahendustasu maksab üürnik. Kui üürilevõtja ei ole nõus maksma, leitakse järgmine, kes on seda nõus tegema. Mul on läinud korterivahetustega küll õnneks nii, et kui mälu mind ei peta, siis vaid korra olen vahendustasu maksnud.
Teine summa, mille kohta on sageli küsimus, kas seda peaks maksma omanik või üürnik, on remondifond. Üürnik peab maksma üürilevõtmisega seotud kõrvalkulusid, kui pole teisiti kokku lepitud, remondifondi aga ei peeta kõrvalkuluks. Nii et võlaõigusseaduse järgi ei ole üürilevõtjal kohustust seda maksta isegi siis mitte, kui nii on kokku lepitud, kuna see on tühine. Reaalne olukord on aga selline, et ikkagi makstakse seda ja sageli ka siis, kui tegelikult teatakse, et seda ei pea maksma. Ma ise olen samamoodi seda maksnud, kuigi sain teada, et tegelikult seda ei peaks tegema. Kuid jällegi mängib siin rolli see, et kui sina ei maksa, küll siis tuleb mõni teine ja maksab. Üürikorterite turg Raplamaal on lihtsalt niivõrd väike, et inimesed on valmis rohkem välja käima, peaasi et korteri saaks.
Kokkuvõttes võib öelda, et üürikorteri otsimine on praegustes oludes tohutu närvide kulu ja paras Kolgata tee. Üks asi on leida mõni korter, omaette teema on, kas see ka soovidele vastab.
