Suvi kui isiksusetest ehk usinusest loobumine

Stina Andok.

Kätlin Konstabel kirjutas hiljaaegu arvamusartiklis, et suvi on kui üks suur isiksusetest, mil igapäevasest harjumuspärasest rutiinist välja paisatud inimesed peavad toime tulema uue elustiiliga. See, mil moel sa sellega toime tuled, võikski anda vihjeid isiksuse olemuse kohta.

Sel suvel puhkasin esimest korda terve kalendrikuu jutti. Minu jaoks see aga kuigivõrd märkimisväärseks isiksusetestiks ei kujunenud, kuna olin ju varem vähemalt kaks suve peaaegu täienisti puhanud, isegi kauem kui vaid suve ja üsna sarnaselt – lapsega.
Tean inimesi, kes ei pea puhkamist lapsega mitte mingisuguseks puhkuseks. Ikka on ju keegi, kes kipub dikteerima, millal ja mida teha. Ei ole võimalust magada nii kaua kui hing ihaldab, vedeleda soovi korral päev läbi raamatuga võrkkiiges jne. See on tõesti nii, kuid kuna mulle mu laps meeldib, siis oli meie ühine aeg siiski üsna nauditav. Juba enne lapse saamist mõtlesin, et lapsed on meie kaaslased, ja nii tunnen ma ka praegu. Üks nelja-aastane võib olla juba üsna asjalik kaaslane seejuures.
Samas eks iga asi peab olema tasakaalus. Õnneks oli mulgi võimalus tunniks-paariks-päevaks pakkuda laps kellelegi teisele kaaslaseks ja nautida seda lõõgastavat mitte-keegi-ei-taha-minult-mitte-midagi tunnet. Kui aga päevad muudkui usinasti lapsega ringi seigeldes ja vaheldumisi lõõgastudes mööda vuhisesid, avastasin, et ma ei leia aega töö tegemiseks ning harjumuspärane tubade koristamise rutiin ei toimi enam.
Kõik, kel on oma aed või mõne lähedase aed, mis vajab hoolt, teavad, et suvi on töötegemise aeg. Mul ei ole iseenesest aias toimetamise vastu midagi ja kevadel saime seda täitsa edukalt tehtud ka koos lapsega, kes samal ajal muruplatsil kasvavaid õisi noppis, kuid kuumalaine lõi uudsed tingimused, polnud lilli, mida noppida ja iseseisev niisama olemine muutus lapse jaoks võimatuks.
Tõele au andes tundsin ma isegi, et veel mõned tunnid pärast keskpäeva oleks ma pidanud kõik oma viimsed jõuvarud kokku ajama, et peenra kohal koogutada või kastekannuga vett tassida. Ometi tagus kogu aeg kuklas, et peab ju tegema, aed peab korras olema.
Nii ma siis avastasingi sel suvel, et sisse kodeeritud usinuse asemel valin ma võimalusel ja väikesel utsitamisel (näiteks lapse poolt) alternatiivi. Meenus ka Helen Eelrannu kirjutatud arvamusartikkel sellest, kuidas eestlased oma töökuse olulisusest ei suuda loobuda. Tema kirjutas muidugi rohkem sellest, kuidas meil siin on kauplused avatud kohati isegi kogu öö, sundides sellega inimesi bioloogilise kellaga vastuolus aegadel tööl ja oma perest eemal olema.
Eks see perega oldud aeg ja selle väärtustamine on ka see, millele mina mõtlesin, kui ma rohtu kasvanud peenramaad pisut muretsevalt vaatasin. Jah, mu puhkus möödub lapsele aktiivsete tegevuste võimaldamise tähe all, sisaldab palju liikumist ja vähest isiklikku aega, kuid ma ei ole sellest vaevatud. Õhtuks olin kahtlemata alatasa väsinud, aga rahulolev, sest inimene, kelle õnn sinu kui lapsevanema jaoks on kõige tähtsam, oli õnnelik.
Ja nii olen ka mina õnnelik. Nagu Helen Eelrannu oma kirjutises ütles – hilisemas elus meenutame heldimusega ikka ühiseid meeldivaid hetki lähedastega, mitte seda aega, mil me palehigis tööd rügame. Ehk on lapselgi sellevõrra toredamaid mälestusi kui vaid tõdemus, et vanemad pidid pidevalt tööd tegema.