2.7 C
Rapla
Esmaspäev, 25 nov. 2024
ArtikkelSiberisse küüditatud saatusekaaslased meenutasid läbielatut Aljamäe talus

Siberisse küüditatud saatusekaaslased meenutasid läbielatut Aljamäe talus

Reelika Kuusemäe, küüditatu Paul Kuusemäe tütar / foto: erakogu.

Pühapäeva hommik Kehtna vallas. Aljamäe talu õuel käib tihe sagimine. On tähtis päev, jälle on kogunemas seltskond eakaid ja elunäinud inimesi. Talu peremehe Paul Kuusemäe (82) saatusekaaslased on leidnud aja ja tee, et saada kokku ning meenutada ühiseid läbielamisi, mis leidsid aset möödunud sajandi neljakümnendatel aastatel.

Enamik kokkusaanutest küüditati 1949. aasta märtsikuus Siberisse. Kaks õde samast seltskonnast said seda teed 1949. aastal ette võtta juba teist korda, kuna esimest korda saadeti nad samasse sihtpunkti juba 1941. aasta juuniküüditamisel. Siberlaste kokkutulek, nagu seda sündmust korraldajad ise nimetavad, on toimunud juba aastaid.
Registreerimislauas olles, nimesid ja vanuseid kirja pannes, ei suutnud mu silmad uskuda seda, mida nägid. Kohaletulnud inimesed olid üksteist nähes kadestamisväärselt elurõõmsad, naeratavad, siirad ja sõbralikud. Need tugevad kallistused ja naeratused rääkisid enda eest. Nad on õnnelikud, et saavad elada just sellises keskkonnas ja ei pea muret tundma selle pärast, et tuleb keegi ja sunnib neid nende enda kodust lahkuma. Nad teavad, et elu Eestis on praegu hea, ja oskavad sellest rõõmu tunda, sest nad on kogenud palju hullemat.
Minu mõistus tõrgub aru saamast, kuidas selline asi sai üldse toimuda. Aga näe toimus, ja kuidas veel. Mõlema küüditamise tagajärjel sunniti vägivaldselt kümneid tuhandeid eestlasi oma kodudest lahkuma. Kui soldatid, kes sel hommikul perele järele tulid, olid heas tujus, sai pere loa ka miskit kaasa võtta. Mõnel perel lubati isegi õmblusmasin, soolatud liha tünn või naabri juurest toodud leivapäts pikale teekonnale kaasa haarata. Kui aga äraviija nii heas tujus ei olnud, mindi tühjade kätega oma kodust ära.
Vale on tegelikult öelda „tühjade kätega”, sest enamikul olid käeotsas väikesed lapsed, jah, ka neile ei antud armu. Ka nemad koos vanaemade ja vanaisadega olid sunnitud lahkuma. Osa seda pikka rongisõitu kaugele Siberisse kahjuks üle ei elanudki.
Siberis olles ei oodanud neid ees mingi puhkus. Kõik saadeti nii-öelda orjaturule, kust edasi jagati/suunati eestlased väiksematesse piirkondadesse, kus tuli end sisse seada minu silmis põhimõtteliselt olematutes tingimustes. Kokkutuleku laua tagant jäi kõrvu näide, kus terve pere pidi nädal aega rasket tööd metsas tegema, tasuks nädala eest heal juhul paar pätsi leiba. Kõrvus kummitab meenutus, et oldi tänulik, kui saadi tööd laudas. See tähendas, et oli ka endal süüa. Söödi siis samu kartuleid, mida loomadelegi anti, tihtilugu olid need aga külmavõetud.
Tühjakõhutunnet tundis vist iga küüditatu iga päev. Ei kuulnud kordagi, et keegi oleks kiitnud, et kõht oli korralikult täis. Aga eestlasele omaselt tehti tööd nii hästi ja nii palju, et silma jäädi ka kohalike seas, kus siis pärast pikka enesetõestusperioodi usaldati keerulisemaid ja vastutusrikkamaid töid just eestlaste kätte.
Võin öelda, et kui mind peaks tabama sama saatus, mis minu isa, siis mina seda üle ei elaks. Kõigi eest ei julge rääkida, küll aga usun, et paljud tänapäeva noored on minuga sama meelt. Ma ei tea, mis minust saaks ja võib-olla alahindan praegu ennast, aga usun, et terve mõistusega inimest minust küll alles ei jääks. Sestap ei suudagi ma neid Siberis käinud vanu inimesi ära imetleda. Nad on nii ägedad, just täpselt nagu elavad ajalooraamatud. Kui minu teha oleks, saadaks kõik küüditatud vähemalt kord aastas koolidesse spetsiaalselt sellesse ajalootundi, kus puudutatakse küüditamise teemat. Seda oleks lastel põnev kuulata, kuna teadmisi jagab inimene, kel on see tee päriselt jalge all olnud.
Rõõm on tõdeda, et selle aasta kokkutulekul oli sama palju osavõtjaid kui eelmiselgi, peaaegu kolmkümmend, kuigi on ka meie hulgast lahkunuid. See aga tähendab, et on uusi tulijaid, kes tunnevad, et soovivad minevikus kogetut omavahel jagada. Sündmuse peale tagasi mõeldes tunnengi, et meil, kes me ei suuda tegelikult neid õudusi ette kujutada, on kõige lihtsam neid inimesi ära kuulata. Just nimelt kuulata, sest tegelikult tahavad nad sellest teemast väga palju rääkida ja tulevastele põlvedele edasi anda.
Küüditatute seas öeldi ka, et kui tervis parem oleks, siis paneks iga kuu pensionist kõrvale ja võtaks selle Siberi tee uuesti ette, nüüd küll juba vabatahtlikult ja eesmärgiga minna vaatama vanu kohti, kus sai aastaid elatud, ja ehk otsida võimalusel üles ka lähedaste, kallite inimeste matmispaigad.
Põnevusega jäädakse ootama uut kokkutulekut järgmisel aastal, mis pidi kindlasti aset leidma. Kus? See veel päris kindel ei ole. Aljamäe talu külalislahke perenaine Liina andis igatahes loa, et tema poolest võib järgmisegi aasta kokkutulek samas kohas aset leida. Seega näeme ja kuulame neid inimesi, nii kaua kui neid veel kuulata on võimalik, ja jääme lootma, et need kokkutulekud kestavad veel aastaid.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare