Stina Andok / Foto: Ulvi Blande.
Viimase aja suunad alaealiste seaduserikkujatega tegelemisel viivad pigem eemale lihtsalt karistamisest ning üha enam keskendutakse teole endale ning püütakse noori suunata oma tegusid mõistma ja nende tagajärgi heastama.
Vestlesime Rapla politseijaoskonna uurija Triin Tähtla ja noorsoopolitseinik Kristel Põhjalaga, millised on nende kogemused Rapla piirkonna noorte ja nende korrale kutsumisega.
Kuidas info alaealiste poolt toime pandud rikkumiste kohta politseini jõuab?
KP: Õnneks märkamist on piisavalt. Ka liikluses kodanik märkab ja annab teada. Sellest antakse ka teada, kui kuskil noortepundid ringi liiguvad.
TT: See, kui palju tegusid avastatakse, sõltub väga palju meist endist ka. Kui inimesel midagi ära varastatakse, siis inimene teatab. Kui alaealised joovad, suitsetavad või tarvitavad narkootikume, siis selle kohta laialt meil helistamisi ei ole. Kui palju me seda avastame, sõltub sellest, kui palju me ise käime väljas ja vaatame. Politseinikud käivad ka õhtuti väljas, et olla noortele lähemal.
Ma tean, et vahepeal oli probleem noortepundiga Konsumis, kes seal aega veetis ja justkui inimesi segas. See olukord on nüüdseks lahenenud?
TT: See punt mitte ainult ei seganud töötajaid ja poekülastajaid, vaid nad käisid ka varastamas. Sellega sai päris palju tööd tehtud. Kauplus tuli ka hästi kaasa. Kauplus ise määras sisenemiskeelu nendele noortele ja meie teavitasime lapsi ning nende vanemaid, et need lapsed ei ole sinna poodi oodatud. Nii hakkas probleem vaikselt lahenema.
KP: Sisenemiskeelule eelnes päris pikk protsess, ümarlauad ja kohtumised. Eelnevalt püüti lihtsamalt olukorda lahendada. Noored pidid poes vabandama, aga kuna vargused ikka jätkusid, võeti kasutusele selline mitte kõige tavalisem meede.
Miks lapsed varastavad?
KP: Erinev vajadus. Kui lapsel on nälg, siis ta varastab endale saiakest. Kui lapsel on tähelepanupuudus, siis on vaja seda kuidagi kompenseerida. Ta ei mõtle, et ma nüüd varastan, ta lihtsalt mõtleb, et ma nüüd teen midagi. On loomulikult neid, kes näevad, et üks teeb ees ja proovivad järele.
Kord ma nägin ühes kaupluses, kuidas müüjad olid kimpus noortega, kes võtsid limonaadipudelist lonksu ja panid selle riiulile tagasi. See tundus ka justkui mäng nende jaoks.
KP: Täpselt, nad vaatavadki, mis nüüd edasi saab.
TT: Nad teevad seda tunnustuse saamiseks ka. Lähevad pundiga koos ja siis ergutavad, kas sina julged seda teha, mina julgen. Teevad seda selleks, et kuhugi kuuluda või oma sõpradelt tunnustust saada.
Aga väga paljudel noortel, kes teevad pahandusi, on tagataustal asju, mis on korrast ära. On peres probleemid, vanemad joovad alkoholi, keegi neist ei hooli. Muidugi on neid noori ka, kellel on kõik korras, aga siis on see rikkumine pigem üksikjuhtum. Ta saab aru, et tegu oli vale, ja ta enam seda ei tee. Need, kes teevad pahandust täna, homme ja edaspidi, on väga keerulistest perekondadest ja koostöös vallaga tuleb neid perekondi aidata.
Tänaseks me oleme jõudnud arusaamisele, et selliste keerulisemate juhtumite puhul ei ole klassikalises mõistes karistamine kõige efektiivsem?
KP: Lõppkokkuvõttes, mis see karistamine annab? Esimesena tuleb proovida teisi lähenemisi. Kui mõjutusvahendid ei aita, siis viimase abinõuna võiks kaaluda karistamist. Näiteks võib lapse suunata huviringidesse või siis pakkuda psühholoogiteenust nii lapsele kui ka lapsevanemale. On ka koolivahetus aidanud.
Kui koolis on hinded kehvad, tekivad puudumised, on palju vaba aega, siis minnakse vargile. Tekib adrenaliinihetk juurde. Siis toimub näiteks koolivahetus, väiksem kool, kaob ka vargus ära. Sellistel juhtudel ei aita karistamine, vaid on vaja probleemiga tegeleda. Kui laps on hädas ja ta muudmoodi ei oska, siis laps käitub halvasti. Kui lapsele tähelepanu pöörata, teda aidata ja õpetada, kuidas õigemini käituda, on võimalus paremale käitumisele suurem.
Kui võrrelda ajateljel karistusmeetmeid, mida on kasutatud varem rohkem ja mida nüüd kohaldatakse. Mis on erinevus?
TT: Varem karistati noori rohkem. Ära on kadunud alaealiste komisjonid, muud võimalused on kõik alles. Tegelikult on meil võimalusi nüüd just juurde tulnud. Võimalus alaealisele rahatrahvi määrata on ka endiselt alles, aga seda kasutatakse pigem viimase variandina. Esimeste õigusrikkumiste korral me pigem hoiatame, teeme vestlusringe, noored kirjutavad esseesid.
Muutus seisneb siis selles, et valitakse leebemaid või teistsuguseid meetmeid kui varem?
KP: Rahatrahvi tegemine on kõige lihtsam variant. Seega see, mida me praegu teeme, on tegelikult tülikam, aeganõudvam kõikide osapoolte jaoks. Laps peab oma teo heastamisel sellele tegevusele keskenduma. Näiteks, kui noored sodisid ja lõhkusid hoonet, pidid nad hiljem seda puhastama, pesema, koristama. Nad pidid selle ise oma kätega korda tegema ja rohkem ei ole kaebusi tulnud. Mina leian, et praegu on noorele pigem ebamugavam. Nad peavad tööd tegema selleks, et oma tegu heastada.
Ühel juhul andsin lapsele raamatu lugeda ja oli teada, et talle ei meeldi lugeda ja see on tegelikult tema jaoks pingutus. Ta luges selle teemakohase raamatu läbi, mis on väga positiivne. Hiljem toimub meil kohtumine, kus ta peab raamatust ülevaate andma.
TT: See on vanematele ka tülikam. Kui ümarlaudu korraldame, peab vanem ka siia kohale tulema. Tal on tööd ja muud kohustused, tal oleks lihtsam maksta ülekandega see rahatrahv.
Praegu tegeletakse noortega rohkem?KP: Ei saaks öelda, et tegeletakse rohkem. Enne ka tegeleti, aga…
TT: Võib-olla me keskendume rohkem teole ja selle heastamisele, mitte sellele, et seda noort karistada.
TT: Jah, et noor saaks ise ka aru, mida ta nüüd valesti teinud on.
KP: Lapsevanem ju vastutab alaealise eest. Mina pooldan seda, et kuigi vanem kontrollib, et laps oma teo heastaks, on laps see, kes peab ise vastutama ja läheb siis vabandab või heastab oma teo.
Nii kui laps kergemini pääseb, ema läheb vabandama või maksab kinni, siis ta ei tunneta seda, et ta on midagi teinud. Alles oli üks kogemus, kus inimene rääkis, et laps tuli ja vabandas mu ees, ise värises. See tunne jääb lapsele sisse. Teinekord mõtleb kaks korda, kas tasub midagi lõhkuda või mitte. Võib-olla üldsusele ei paista see niivõrd silma. Palju käib meediast läbi, et noori ei karistata või nendega ei tehta midagi, aga tegelikult ei ole ju nii.
TT: Meil on Raplas puudus sotsiaalprogrammidest, kuhu lapsi suunata, ja seetõttu me peamegi ise väga palju leiutama. Nagu Kristel siin ütles, et laseb raamatut lugeda. Ta on ise selle välja mõtelnud. Seda ei ole kuskil seaduses kirjas, et vot sellise teo eest tuleb lugeda raamatut. See on ka mõjutusvahend. Kristel ei andnud suvalist raamatut, vaid see oli teemakohane. Tegemist oli narkootikumide tarvitajaga ja raamat oli ka sellest, mida selline elu võib endaga kaasa tuua. Eesmärk on see, et noor õpiks sellest teost, teeks õigeid järeldusi ja püüaks edaspidi seadusekuulekalt käituda.
Koostöös vallaga on saanud õigusrikkumisi toime pannud alaealisi suunata ka laagritesse. See ei ole küll otseselt sotsiaalprogramm, aga täidab sama eesmärki.
Ilmselt suvi ongi selline aeg, kus noortel on rohkem aega pahandusi teha?
KP: Ma olen täheldanud, et kooliaeg on noorte jaoks stressirohkem. Õppepinge ja tunne, et ma ei saa õppetööga hakkama, mõjub lapsele kooliajal rohkem. Kui peres ei osata seda tähele panna, tekivadki probleemid. Halvemal juhul elab laps end välja kellegi löömisega või varastamisega.
Oleme rääkinud, et noored rikuvad rahu, vandaalitsevad ja varastavad. Viimasel ajal on sotsiaalmeedias silma jäänud mitmeid teadaandeid rattavarguste kohta. Kas tundub ka teile, et praegusel perioodil on neid kuidagi sagedasti? On need teieni jõudnud?
KP: Minu meelest sel suvel ei ole eriti üldse olnud.
TT: Tegelikult on jagamine sotsiaalmeedias väga hea, info liigub kiiresti, aga samal ajal võiks info ka politseisse tulla. Facebook ei pruugi muret ära lahendada. Muidugi, me ka hoiame aeg-ajalt Facebookis pilku peal, aga me ei jõua alati sinna.
KP: Kui eelmisel suvel oli tõukerattavargus, mis anti kohe politseisse, aga samas kajastati Facebookis, saadi see tõukeratas väga kiiresti kätte, kuigi see tõukeratas rändas Tallinnasse.
TT: Facebook on iseenesest väga hea koht jagamiseks. Meil on niiviisi mitmeid asju tulnud välja. Oleme jaganud pilte, tahame teada, kes see inimene on, ja Facebookis tuleb see väga ruttu välja. Samas on olnud näiteid, kus on süüdistatud täiesti vale inimest.
Mida lapsevanemad saavad teha, et hoida oma lapsi pahandustesse sattumast?KP: Väga hästi aitab tänapäeval see, kui vanemad on kursis, mida nende võsukesed teevad. Kahjuks tihti võetakse nii, et 1.-4. klassis on laps veel väike ja teatakse, kus ta käib ja kellega ta on. Nii kui läheb viiendasse, saab laps kuidagi hopsti suureks. Siis vanem ei tea, kus ta on, kes on tema lapse sõbrad, ja sealt tekib väga palju arusaamatusi ja probleeme. Laps on ikkagi väike/noor ka põhikooliastmes.
Vanemad võiksid olla kursis ka internetimaailmaga. Vanem on see, kes suunab, õpetab, jälgib, kontrollib. Tegelikult, olgem ausad, iga laps on õnnelik, kui tema vastu huvi tuntakse. Ei pea iga natukese aja pärast helistama, aga peab tundma huvi, mida ta teeb ja kus ta on.
Kodanikud võiksid olla ka vastuvõtlikumad sellele, et noor tuleb ja heastab oma teo. Las ta tuleb ja kasvõi riisub lehti või aitab midagi pesta. Tekitada selliseid olukordi rohkem. Mul on hea meel, et uue aasta algusest saati on neid juhtumeid, kus kodanik ise ütleb, et tühja see 40 eurot, las ta tuleb aitab mind, mitte see, et olgu raha olla. Mina usun, et oma teo heastamine toob pikemas perspektiivis paremaid tulemusi kui karistamine.
