Helerin Väronen / foto: Helerin Väronen
Kui ajakirjanik üritusele „Kapa Männik Loeb!” jõudis, oli see juba alanud. See hetk, kuidas Veskitammi sillal avati JutuPeatus Kohilast pärit luuletaja Kaarel B. Väljamäe luuletusega „Ma tulen Kohilast…“, oli juba möödas. Kuid luuletus ise jääb sinna sillale paika, olles kingituseks Eestile ja rääkides midagi Kohilast Kaarli pilgu läbi.
“Kapa Männik Loeb!” sai sel aastal teoks neljandat korda ja selle „toote“ formaat näeb ette, et päeva juhtiv Margus Mikomägi küsitleb koos temaga laua taga istuvat luuletajat/kirjanikku ja annab siis talle võimaluse midagi ette lugeda. Päeva esimene külaline oligi Kaarel B. Väljamäe, kes on eestlasele kohaselt multifunktsionaalne. Peale selle, et ta on kirjanik, on ta ka pastor Tallinna uues koguduses, mis kannab nime Mosaiik Kogudus.
Muidugi tekkis Mikomäel selle peale küsimus, kuidas Kaarel neid kahte poolt ühendab. Kaarel vastas, et ta ei salga oma usku üheski oma tekstis, kuid tema viimases kogus said luuletused ilmselt liiga jutluste sarnased, kuna seda heitsid kriitikud talle ette. Luuletused, mille Kaarel ette luges, olid tõesti natukene harjumatus formaadis, kuid neis oli tabavaid ütlemisi, südamlikke hetki elust enesest ja ka karme teemasid.
Kadri Hinrikus, kes ennekõike on küll tuntud endise AK uudistelugejana, on ka lastekirjanik. Lisaks AK-le on ta teinud „Osooni” saates lõike, mille kohta Kadri sõnas, et selle saate aeg oli laetud mõnusast ja sisukast energiast. Näiteks meenutas ta, kuidas Contra, kes ka Kohilas kohal oli, saate jaoks suusad alla sai ning mäest alla lükati. Kuid selleks, et endast mingit suuremat jälge maha jätta, hakkas Kadri, kes on terve elu raamatuid armastanud, neid ka ise kirjutama.
Kadri Hinrikus rääkis ka sellest, kui oluline on lastele ettelugemine, mis rolli mängivad illustratsioonid lasteraamatus, ja luges siis ette paar jutukest oma raamatust „Sandra 12 kuud“.
Kirjanike liitu juhtiva Tiit Aleksejeviga rääkis Mikomägi pikalt salateenistusest ja sellest, kuidas Tiit oli see, kes Eesti salateenistuse teema kirjandusse, täpsemalt näidenditesse tõi. Eesti kirjanikke võrdlesid nad viievõistlejaga, kes kirjutab mitmes žanris ja tõlgib ka veel. Tiit luges ette katke Adrian Virginiusest, kes oli 17. sajandi piiblitõlkija ja talupoegade juht Põhjasõjas.
Kai Aareleid alustas kohe oma jutu „Süütus“ ettelugemisega, mis oli kurb lugu armastusest ja surmast. Mikomäega rääkis ta lähemalt Venemaast ja oma seotusest selle riigiga, mis andis ka inspiratsiooni proosaraamatuks „Vene veri“. Kai on tõlkinud mitmeid raamatuid ja nende hulgas on palju ta isiklikke lemmikuid, mis teda mõjutanud on. Näiteks soovitas ta kõigile Jukka Viikilä „Akvarellid Engeli linnast“ ja Javier Mariase „Oxfordi romaani“. Viimasest pärineb ka Kai moto: iga saladus peab saama oma olemasolu jooksul kellelegi räägitud.
Contra ehk Margus Konnula üheks hobiks on jooksmine, nii et Mikomägi uuris, mida Contra jooksmise ajal mõtleb. Selgus, et luuletusi ja tekste ta sel ajal tavaliselt välja ei mõtle, pigem mõtleb argistele asjadele. Muidugi ei saanud Contra puhul rääkimata jätta võro keelest ja tema huvist Läti vastu. Contra on tõlkinud Eduards Veidenbaumsi luulet ja lausa nii hoolega, et tõlgitud sai kuus luuletust rohkem, kui Veidenbaumsil teadaolevalt oli.
Terve päeva jooksul oli näha ja kuulda, kuidas kõik laval käinud kirjanikud on omavahel kuidagi seotud ja kui Contra näitas, et ta loeb parajasti Vana Testamenti, sai justkui ring täis.
