Maris Adoma
Olen saanud ajakirjanikuna kätt proovida juba suve algusest ehk üle kahe kuu. Muidugi olen ka varem kirjutanud kirjandeid ja muid asju, mida koolis kirjutama on pidanud. Aga koolis kirjutamine ei ole sama mis ajalehte kirjutamine.
Ajalehte kirjutades peab tegema palju rohkem tööd kui õpetajale kirjutades. Võib-olla ajalehe lugejad ei kujutagi ette, kuidas see töö tegelikult käib. Mõeldakse, et kogu protsess piirdub kirjutamisega ja mis seal rasket olla saab, eks? Okei, võib-olla inimesed ei ole nii pealiskaudsed, aga mina küll ei osanud seda protsessi ette kujutada, enne kui siia tööle tulin. Lugejana ei mõtle, kuidas ajakirjanik selle info on saanud, kuidas ta on selle kokku pannud ja kaua võib selleks aega kuluda. Lugeja jaoks on oluline vaid see, et tekst oleks ladus ning huvitav.
Ma kirjeldan teile, kuidas vähemalt minul see info kogumine ja teksti kokkukirjutamine käib. Esmalt saan ma tööülesande, olgu selleks siis mõnele üritusele kohapeale minek või mõne inimesega ühenduse võtmine, et midagi uurida. Kui ma üritusele lähen, on mul kaasas alati märkmik ja pastakas. Samal ajal kui ma ise üritust naudin, hoian silmad lahti ja teen märkmeid, vajadusel küsin mõnelt inimeselt kommentaare.
Kui ma seda esimest korda tegin, oli päris hirmus minna võõra inimese juurde, küsida temalt küsimusi ja seda kõike lindistada. Mõni inimene lausa keeldus, nähes, et ma lindistada soovin, ja siis läks tuju korraks täitsa alla. Aga ma ei ole allaandja, jätkasin inimeste otsinguid ja sain lõpuks vajalikud kommentaarid kätte. Seega julgust inimestega suhelda olen ma ajakirjanikuna kõvasti juurde saanud.
Kui on vaja lihtsalt inimestega ühendust võtta või rääkida, siis saab seda teha kolmel viisil – meili teel, telefonitsi või päriselus kohtudes. Viimasel juhul ma lindistan meie vestluse. Kui valida telefoni ja meili vahel, võiks infot hankida soovitatavalt telefoni teel, sest meili ei pruugi inimene kohe nähagi ja võib juhtuda, et vastus jääb õigeks ajaks saamata. Muidugi on meili teel mugavam pikemaid teemasid arutada ja nii ma enamasti olen ka teinud.
Telefonitsi info hankimise juures on ainuke miinus see, et ei jõua nii kiiresti kirjutada, kui inimene räägib, ja siis võib mõni infokild kaotsi minna. Õnneks on mu mälu piisavalt hea, et kaotsi läinud infokildu meelde tuletada.
Tänu sellele, et meie kui ajakirjanike peamine suhtlusvahend on telefon, olen peaaegu üle saanud oma hirmust telefoniga rääkimise ees ja ma olen väga õnnelik selle üle.
Ka vestluse lindistamine pole nii lihtne. Tuleb välja mõelda teemakohased küsimused ja need kirja panna. Siis lepitakse inimesega kohtumise aeg kokku ning intervjuu võibki alata. Pärast vestlust ja lindistamist istun arvuti taha, panen kõrvaklapid pähe ja kirjutan terve lindistuse tekstina arvutisse. See on lihtsalt minu viis, mõni võib-olla kuulab lindistust ja samal ajal kirjutab artiklit. Mulle sobib aga terve lindistuse üleskirjutamine, sest nii on mul kogu info silma all. Mõistagi võtab see aega ja ilmselgelt ei ole artikkel kohe kindlasti mitte valmis. Sellest tekstist peab hakkama nokkima välja vajalikku infot, mis tuleb kirja panna, ja seda ka loogilises järjekorras. Seegi võtab aega.
Suurema mahuga artikli kirjutamine võib mõnikord aega võtta lausa mitu tundi või päeva, kuid mõne väiksema võin valmis kirjutada juba 15 minutiga. Kõik oleneb sellest, kui mahukas on teema, kuidas ma infot hangin ja kui kiiresti vajalikud inimesed kätte saan. Samuti sellest, kui jutukad ja koostööaltid inimesed on
Ajakirjanikuna peab paraku arvestama erinevate inimestega. Kõik ei oska või ei taha palju rääkida. Mõni inimene võib olla ka meedia suhtes kriitiline ja õel. Ette võib tulla ka seda, et inimene ei soovi üldse rääkida või seda, et oled artikli valmis kirjutanud, saadad selle ülevaatamiseks ja siis vastatakse, et ei soovita enam üldse selle avaldamist. Muidugi ei saa artikkel nende asjaolude pärast kirjutamata jääda ja tuleb leida igasuguseid lahendusi.
Selline näeb ajakirjaniku töö välja minu silmade läbi ja mina olen selle kogemusega väga rahul, mis ma siin Raplamaa Sõnumites töötamisega olen saanud. Siinne õhkkond on võrdlemisi rahulik ja mis peamine – ma tunnen ennast siin vabana, sest ma ei pea istuma arvuti taga kellast kellani.
Kes vähegi tahab oma elukutset kirjutamisega siduda, siis ma soovitan oma teekonda alustada kasvõi praktikandina Raplamaa Sõnumites, sest oma kodukohas on seda kõige parem teha. Ja uskuge mind, kel vähegi tahet, kirjutamisoskust ning julgust, sellel on võimalus ajakirjaniku rolli siin kohalikus toimetuses proovida.
