Margus Abel.
Mul on olnud au teha koostööd paljude näitlejate, lavastajate, muusikute ja kunstnikega. Ja seda juba üle 25 aasta, mille jooksul on talletunud mälusoppidesse unustamatud elupildid. Need on just kui minu elu killukesed, mis omavahel sobituvad üheks tervikuks – värviküllaseks elumosaiigiks.
Öeldakse, et killud toovad õnne… Ma olen tõesti õnnelik inimene, sest sellel aastal on mul au olla osaline Järvakandi harrastusteatri Kandikohtlased loomingulises koostegutsemises näidendiga „Meil Jerwencatos – Järvakandi klaasilugu“. Veel üks värvikas kild minu elumosaiigis.
Kui ma 22. mail sõitsin põksuva südamega Järvakanti, et kohtuda esimest korda näitetrupiga, ei osanud ma arvatagi, mis kõik mind ees ootab. Ja ma ei pea silmas ootamatult saabunud hingematvalt kuuma suve, mis kohati tekitas tunde praeahjus küpsemisest. Pigem kummitas mind levinud üldine eelarvamus keskmisest eestlasest – kinnise loomuga, emotsioonitu, kes näeb elu hallides toonides. Oi mind rumalat… Ma ei tea, kas Järvakandis elavadki kõik sellised inimesed või on Kandikohtlased leidnud üles need üksikud eestlased, kuid juba ruumi sisenedes sain aru enda ekslikust eelarvamusest.
Särasilmsed, rõõmsameelsed, üksteist toetavad isiksused, kes valmis koos minema läbi tulest ja veest. See on kooslus inimestest, keda ühendab kirg midagi luua ja selle nimel ühiselt pingutada. Ja ega harrastusnäitlejate puhul teisiti ei saagi. Sest mis „präänik“ muidu meelitaks neid pärast päevatööd ja argiseid kohustusi tulema vabatahtlikult õhtuti proovi, et seal veel päeva lõpetuseks kolm tundi ennast nii vaimselt kui ka füüsiliselt „piitsutada“. Jah, juba 22. mail mõistsin südamerahuga, et esietenduseks saab näidend kindlasti lavaküpseks. Ja ma ei eksinud – me küpsesimegi.
„Nii kuum on tunne…“, ütlevad laulusõnad. Ja prooviperioodil oli tõesti kuum. Kõrvetav päike ja lämmatav kuumus panid proovile meid kõiki. Ja et sellest veel vähe oli, otsustasid ka tiivulised parmud kogu suguvõsaga meie proove kaema tulla. Seega saan öelda, et proovid möödusid valu ja higiga. Kunst nõuab ohvreid!
Kui aga jätta kõrvale eelnev, olime loominguliselt hoopis lustlikud ja kohati isegi lapsemeelsed. Olen alati püüdnud lähtuda printsiibist, et suhtumine proovis tehtavasse töösse oleks tõsine, kuid töö ise mänguliselt lõbus. Koos naerda, improviseerida, heatahtlikult üksteist „tögada“ või asjatundlikult „õpetada“ – see kõik kuulub proovi juurde. Proov ongi selleks, et koos proovida ja katsetada. Oli rõõmustav silmaga näha ja kõrvaga kuulda, kuidas proovide edenedes näitlejad üha enam samastusid enda tegelasega, elasid sisse rolli, sulandusid tegevusolustikku. Leidsid enda „võtme“, et avada „rolliuks“. Ja ikka koos naerdes ja üksteist toetades. Või see ongi see „präänik“, mis toob kokku inimesed end „piitsutama“ – vahetu elujaatav loominguline seltskond?
Kui nüüd lugupeetud lugejal võis eelnevast jääda mulje, et ega seal proovides muud tehtudki, kui higistati, võideldi parmudega ja lustiti, siis see on alles pooltõde. Proovides me kunagi ei unustanud, mida me teeme ja kellele me teeme. Me ei unustanud publikut ja tema ootusi, sest teater on näitekunst, mille eesmärk on enda valminud töö näitamine. Seega, austusest publiku vastu on tehtud terve suvi tõsist tööd, et pakkuda elamusterohket näitemängu Järvakandi klaasiloost.
Jah, killud toovad õnne ja üks uus hindamatu killuke on minu elumosaiigis leidnud kindla koha. Selle eest suured tänud harrastusteatri Kandikohtlased perele. Kui ka austatud lugejal on soov rikastada enda elumosaiiki ühe värvika elukilluga, siis ootame sind 9. septembril Järvakandi klaasimuuseumi hoovi, kuhu häid ning enda kodukandi ajaloost ja kultuurist lugupidavaid inimesi mahub palju. Väga palju. Seda enam, et kõige suurem ja oodatum tasu näitlejale on rohkearvulise publiku aplaus. Aplodeerime siis koos.
