Stina Andok.
Hiljuti avaldas ajakirjanik Maria Ulfsak Eesti Ekspressi rubriigis „Vihakõne” (ilmus 22.08.18) arvamust, et lälisevate lastega ei ole emadel vabaõhuüritustele asja. Enne, kui ma hakkan seda teemat enda kogemuse järgi lahti harutama, ütlen kohe ära, et olen põhimõtteliselt selle arvamusega nõus.
Kuna mina olen ka väikelapse ema ja peatselt sünnib perre tutikas isend, siis loomulikult tema kirjutis puudutas mind. Samas mitte kuigi otseselt, sest kui ma mõtlen tagasi neljale aastale, mis meie peres on laps olnud, ei ole ma teda vist ühelegi vabaõhuüritusele vedanud, kus eeldatakse pikalt vaikimist.
Ma olengi selles mõttes laisk inimene, et ma pigem ei viitsi ennast panna sellisesse olukorda, kus mul võib tõenäoliselt raske olla. Minu jaoks on üsna tülikas ja väsitav, kui pean mingist asjaolust tingitult, näiteks etenduse pärast, sundima vaikima oma väikest last, kes mingil põhjusel parasjagu tasa olla ei taha. Palju lihtsam on mitte minna, olla kodus või mujal, kus ei ole kindlaks määratud kombestikku.
Eks tundlikkus on igalühel erinev. Ma tean inimesi, keda häirib varahommikune linnulaul ja kuuldavasti võib jõevulin mõne inimese elu segada. Siis on need inimesed, kes märkavad etenduse ajal kõiki köhatajaid või kortsutavad kulmu nende suunas, kes julgevad omavahel etenduse ajal muljeid vahetada ning raputavad halvakspanu väljanäitamiseks pead, kui kellelgi juhtub telefon helisema. Küllap neid inimesi häirivad iseäranis ka lälisevad väikeinimesed.
Loomulikult ma mõistan neid. Lähed etendust nautima, tahaks süveneda ja nautida, aga pidevalt keegi suvatseb tegeleda muude asjadega. Mingisugused kirjutamata reeglid täiskasvanutele mõeldud üritustele kehtivad, olen nõus, aga samal ajal ei rutta ma ka pahandama nende peale, kes lubavad endale teatud mööndusi. Kui lälisevad lapsed ei ole okei, siis sama vähe okei on mu meelest köha või lobapidamatusega etendusele tulla. Ja võib-olla need, kelle põis ei pea vaheajani vastu, võiksid ka kodus teleri ees oma kultuurirahulduse kätte saada.
Kui ma Ulfsaki vihakõne lugesin, mõtlesin esiteks, et ilmselt torgib tema tagumikku midagi veel, mille ta mainimata jätab, mis muutis ta nii mõjutatavaks teiste, täiesti võõraste inimeste käitumise suhtes. Üldiselt on ju rahulolevad inimesed leplikumad. Nii lihtsalt on.
Teine mõte oli see, et kui Ulfsak heitis emale ette, et oleks ju võinud lapsehoidja muretseda ja üksi tulla, et äkki ta tegigi seda, aga viimasel hetkel hüppas lapsehoidja alt ära ja teisi vabatahtlikke ei olnud. Võib näida uskumatu mõnele, aga on inimesi, kellel puudub igasugune tugivõrgustik, kuid soov suvisest kultuurielust osa saada on vaatamata emadusele endiselt olemas.
Kui nüüd jõuda selle osani, et kuidas ma siis ikkagi põhimõtteliselt nõus olen… Siis ilma naljatamata olen seda meelt, et täiskasvanutele mõeldud üritused ei olegi nendele meie silmaterakestele mõeldud. Sageli kostab neil üritustel valju või ootamatut heli, nad on hilistel tundidel, kestavad kaua ja nõuavad pikalt paigal püsimist. See võib ka kõige kannatlikumal täiskasvanul teinekord kehva tuju või valutava seljaga suhteliselt keeruline olla. Mis siis veel ühest väikesest inimesest rääkida, kes ei oska sõnastada, mida ta parasjagu vajab või tahab ega mõista etiketti.
Aga olen ka Ulfsaki vihakõnele reageerinud Brigita Murutari kirjutatuga („Rahumeelne vastus vihakõnele,” brigitamurutar.blogspot.com) selles osas nõus, et selline vihakõne ei täida seda eesmärki, mille Ulfsak vahest oli seadnud. Ükski ema nende sõnade pärast oma käitumismustrit ei muuda, see ei ava kellegi silmi, pigem õhutab see tekst asjatut vaenu niigi pideva surve all olevate väikelaste emade suhtes.
