Stina Andok / foto: Siim Solman.
Tänavu 200. aastapäeva tähistav Hageri palvemaja on seisnud silmitsi erinevate aegadega, kõigele vaatamata püsima jäänud ning täna tegutsevad inimesed selle nimel, et palvemajast saaks paik, millest kõik rõõmu tunneksid.
Praegu on Hageri palvemajas üleval näitus, mis jutustab meile ümberkaudsete palvemajade ajaloost. Vaatamiseks on välja otsitud mitmeid väga vanu fotosid, millel on kujutatud erinevate palvemajadega seotud inimesi ja sündmusi. Ühel fotol on näha ka Hageri koguduse juhatuse esimehe ja Eesti Evangeelse Vennastekoguduse liikme Agu Kaljuste suguvõsa.
Võib julgelt öelda, et Agu Kaljustel, tema esivanematel ja järglastel on suur roll selles, et täna on Hageris palvemaja, mis on muinsuskaitse all ja säilinud vaatamata pikale eale autentselt ja olusid arvestades ka küllaltki hästi.
1940-ndatel aastatel vennastekoguduse tegevus peatati ja palvemajad riigistati. Mõned palvemajad anti luterikirikutele filiaalideks. Nii juhtus ka Hageri palvemajaga. Kaljuste arutleb, et see oli selles mõttes huvitav, et teistes kohtades olid palvemajad kirikutest kaugel ja oli põhjendatud, et kaugel elavad inimesed, kes ei jõudnud kirikusse, saaksid palvemajasse tulla, aga Hageris olid kirik ja palvemaja peaaegu kõrvuti.
Vennastekoguduse tegevus jätkus vaatamata sellele, et tegevus oli ametlikult peatatud. Kirikus peeti jumalateenistust ja palvemajas palvetunde. Kaljuste meenutab, kuidas tema emapoolne vanaisa, kes elas palvemaja lähedal, läks juba hommikul vara, ka talvel pimedas, läbi metsa, et palvemajja palvetundi jõuda. Pärast läks sealt edasi kirikusse jumalateenistusele, misjärel läks tagasi palvemajja. Koju jõudis ta neil päevadel hilja.
On olnud tore siin olla
Tavapärastes palvetundides käidi palju, aga eriliselt rahvarohked on alati olnud palvemaja aastapäevad. „Millegipärast siia koguneti,“ tõdeb Kaljuste. Aastapäevad on alati alanud piiblitunniga, misjärel minnakse kirikusse ja hiljem tullakse palvemajja tagasi n-ö aastapäevakoosolekut pidama. „Oli selline traditsioon, et eri kohtadest toodi tervitusi,“ meenutab Kaljuste. Nii tervitasid Hageri palvemaja inimesi külalised Hiiumaalt, Saaremaalt, Läänemaalt ja vahel isegi Leningradi oblastist.
„On olnud tore siin olla,“ ütleb Kaljuste. Ta meenutab, et hakkas Hageri puhkpilliorkestris mängima, kui oli kõigest 13-aastane ja on sellest ajast saadik vähemasti aastapäevadel käinud palvemajas mängimas. Need aastapäevaüritused on Kaljustel hästi meeles: „Seda oli tore näha, kui inimesed tulid eri kohtadest. See oli emotsionaalselt väga tore vaatepilt. Väliselt oli tohutu surve koguduse tegevusele, aga inimesi tuli ja neid oli palju. See oli innustav. Noorele inimesele usulises mõttes kasvamiseks väga hea eeskuju.“
Usus ja Jumala olemasolus ei ole Kaljuste õigupoolest kunagi kahelnud. Tema emapoolne vanaisa oli nn kuulutaja vend, kes käis palvemajas, aga pidas ka kodus palvetunde. „Meie kodus peeti palvetunde ka veel 1970-ndatel aastatel,“ ütleb Kaljuste. Laiemalt jäi nõukogude ajal kodudes palvetundide pidamine vähemaks.
Praegu peetakse Hageri kirikus kord kuus, iga kuu kolmandal pühapäeval vennastekoguduse palvetundi. Osavõtjaid ei ole küll palju, nii umbes 15-25, aga inimesed siiski käivad. Ametlikke vennastekoguduse liikmeid on Hageris üks – Agu Kaljuste ise, kuid ta kinnitab, et kõnelejaid ja traditsioonihoidjaid on siiski rohkem. Tänaseks on Eestis ametlikke liikmeid kokku 130 ringis ja tegevaid palvemaju kümme. Eestis on kõik vennastekoguduse liikmed ka luterikiriku liikmed, kuna vennastekoguduse liikumine ja tegevus on olnud alati luterikiriku sisene äratusliikumine.
Kuidas on ikkagi Hageris suudetud vennastekoguduse traditsiooni elus hoida? Kaljuste ei oska esiti küsimusele vastata, kuid räägib seejärel, et võti võib peituda selles, et koguduse liikmeks olemine ei ole tema peres olnud kunagi formaalne asi, vaid on inimese sees. „Kodus oli elu selle järgi, et anda au Jumalale, ja elati selle teadmisega, et tema juhib meid kõiges,“ ütleb ta. Kaljuste näeb seda ka oma lastes ja lastelastes.
Siit kerkib küsimus, kas palvemaja olemasolu on hoidnud traditsiooni või see, et need inimesed siin on hoidnud traditsiooni, on säilitanud palvemaja? „See on keeruline küsimus,“ muigab Kaljuste, kuid ütleb siis: „Aga küllap see palvemaja oleks kokku varisenud, kui poleks inimesi.“
Mehe sõnul oli mõni aasta tagasi korraks tunne, et hoone kaob käest ära. See oli siis, kui 2011. aastal hoone tagumise külje katus sisse vajus. Õnneks suudeti siiski vahendid leida ja katus korda teha. „Kuidagi õnnestus säilitada ja loodame, et säilib veel,“ ütleb ta.
Hoone vajab hoolt
Praegu tegutsetaksegi aktiivselt selle nimel, et ka tulevased põlvkonnad saaksid palvemajas koos käia. Hoone restaureerimistööde tarvis on Leaderi programmist raha taotletud ja positiivne otsus on selles osas ka tehtud, kuid ehitustööde planeerimise protsess ei ole olnud kõige sujuvam. Hageri koguduse juhatuse liige Juhan Põld on võtnud ehitustööde korraldamise enda kanda. „On nõue, et kui toetus moodustab taotleja käibest üle poole, tuleb korraldada riigihange,“ räägib Põld. Ja just sellega praegu tegeletaksegi.
Riigihanke kaudu püütakse leida tööde tegija. Põld nendib, et huvilisi oli, aga esimesele riigihanke katsele laekus vaid üks pakkumine, mis ületas eelarvet, mistõttu on välja kuulutatud uus hange. Kaks aastat tagasi, kui umbkaudset eelarvet ehitustööde tarvis kokku pandi, saadi summaks 120 000 eurot, kuid Põllu sõnul on vahepeal aeg edasi läinud ja hinnad tõusnud. Algul oli planeeritud kolmandik sellest summast ise maksta ja kaks kolmandikku saada projekti kaudu, ent tänaseks on selge, et omaosalust tuleb suurendada.
Praeguseks on Hageri palvemajas korrastatud katust, mõnes toas on laed renoveeritud ja suures saalis on põrand korda tehtud. Hankega püütakse leida tegijat väga mitmetahulistele töödele. Näiteks on vaja välja ehitada hoone vee- ja kanalisatsioonisüsteem, aga ka restaureerida aknad, uksed ja korrastada fassaad. Ka küttekolded on plaanis korda teha, aga selle jaoks on planeeritud eraldi hange.
Paralleelselt hanke korraldamisega kogutakse raha omaosaluse tagamiseks. Täpne puuduolev summa sõltub Põllu sõnul konkreetsest pakkumisest, aga umbkaudu on summaks arvestatud 20 000 eurot. Ideaalis näeb Põld tööde tegemise algust juba sel sügisel, mil saaks teha mulla- ja lammutustööd, viia aknad ja uksed restaureerimisele, et seejärel kevadel saaks värvida hoone fassaadi ja tegeleda muude välisviimistlustöödega.
Hoone heakorrastamise pikaajalisem eesmärk ei seisne mitte üksnes kogudusega seotud ajaloo talletamises ja traditsioonide jätkamises, vaid täna ollakse seisukohal, et palvemaja võiks olla avatud kõigile huvilistele. Tulevikus, kui tagatud on tänapäevane kasutamine koos vee ja kanalisatsiooniga, saab palvemajas mugavalt pidada näiteks sünnipäevi, tähistada pulma-aastapäevi jms.
Põld tõdeb, et mõnes mõttes on ka hea, et esmane hange kohe käiku ei läinud, kuna lähiajal on palvemajas kavas üritused, mida saab nüüd segamatult läbi viia. Nimelt tähistab Hageri palvemaja 15. ja 16. septembril oma 200. aastapäeva. Esimesel päeval on konverents, kuhu tulevad kõnelema mitmed tuntud inimesed, näiteks Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere, Tartu Ülikooli ajaloodotsent Andres Andresen, vennastekoguduse piiskop Friedrich Waas Saksamaalt jt. Pühapäeval on igal huvilisel võimalik osa saada traditsioonilistest aastapäevategevustest nagu hommikune piiblitund, jumalateenistus kirikus ja koosviibimine palvemajas.
