Helerin Väronen / foto: Siim Solman.
Sellest sügisest on Tohisoo mõisas asuval Kohila Koolituskeskusel uus juhataja Inga Heamägi. Raplamaa Sõnumid vestles temaga koolituskeskuse edasistest plaanidest.
Küsimusele, kuidas vabakutseline kunstnik koolituskeskust juhtima jõudis, vastas naine naljaga pooleks, et rongi ja rattaga tuli. Tegelikult on asi aga väga proosaline. Inga tütar on olnud aasta kunstikooli õpetaja Tohisool. Kui ta kuulis, et juhataja läheb pensionile ja tema asemele valitakse uus, uuris ta emalt, kas too ei taha kandideerida. Esialgu suhtus Inga Heamägi sellesse mõttesse eitavalt, aga mida rohkem ta sellele mõtles, seda enam hakkas mõte Kohilast ja koolituskeskusest meeldima.
“Mulle jõudis kohale, et see on see koht, kus korraldatakse Kohila keraamikasümpoosionit. Hakkasin vaatama kodulehte ja tekkis visioon, mida võiks siin ilusamaks teha. Ma olen kunstnik, nii et vaatan väljastpoolt, mis oleks nagu puudu.
Kooli nimi võiks muutuda, logo ja slogan vajavad nüüdisajastamist,” sõnas Inga esialgsete mõtete kohta. Praegune nimi võib inimestes esialgu segadust tekitada, et mis sorti kooliga tegu on. Kõige mõistlikum oleks tema arvates nimetada kool lihtsalt Kohila kunstide kooliks.
Kunstistuudio nagu Saaremaal
“Ma tahaks seda väljapoole kuvamist teha lihtsamaks ja ilusamaks. Rakendan siin töökohal oma elu-, töö- ja õppimise kogemust,” sõnas Heamägi. “Tulin kandideerima kuidagi väga meri põlvini, et niikuinii ei valita, ma olen liiga vana. Olen kunstnik, kel pole riigieelarvelise koha juhtimisest õrna aimugi. Mingi juhtimiskogemus on mul olemas, trammi ei ole küll juhtinud, kuid olen seitse aastat Eesti Vabagraafikute Ühendust juhtinud. Aga see ühendus on rangelt professionaalne ja vabatahtlik kunstiorganisatsioon.”
Kooli juhtimine nõuab seadustega kursis olemist ja selle vastu on Ingal tekkinud sportlik huvi. “Ma ei ole veel ametnik ja ma loodan, et ma ei saa ka ametnikuks, aga et asjad oleks õiglased, tuleb üht kätt seadusel hoida.”
Vaikselt elabki Inga sellesse maailma sisse, uurib eelkäijatest jäänud kaustu ja tutvub sellega, kuidas ikkagi õpetajatele palkade kirjutamine käib. Eelmise juhatajaga on naine korra maha istunud, mitu tundi rääkinud ja märkmeid teinud. Palju on asju, mis vajaks tema arvates muutust, kuid samas leiab ta, et väga palju on jõutud ka ära teha.
“Minu mõte on lihtsalt seda kohta lihvida, läikima lüüa, parendada. Kõige intrigeerivam koht on muidugi suur küün, kuhu tahaks tänapäevasemat keskust, kus keraamikud, muusikud, kunstnikud, kirjanikud saaksid resideeruda.”
Näiteks Saaremaal on tehtud selline kunstistuudio, kus saab resideeruda, töötube ja näitusi teha. Tegelikult on selline mõte olnud Tohisool ka varem, isegi projekt oli olemas, kuid seniajani on asi raha taha jäänud.
Üks suur mõte on uuel juhatajal veel: ta soovib Tohisoole tuua professionaalseid näitusi. Sel juhul on küll vaja arvestada muinsuskaitse tingimustega, sest tööde seinale paneku asemel tuleb näituste jaoks ehitada ilmselt lükandseinad.
Säilitada seda, mis on väärtuslik
4. septembril oli Tohisool avaaktus ning Inga Heamägil oli hea meel näha, kui palju on neid õpilasi, kes esimest aastat kunsti ja muusikat õppima tulevad. Õpetamise kogemus on tal endalgi olemas. Kui ta õppis Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis viiendal kursusel graafikat, õpetas ta Tabasalus enam kui kümmet eri vanuses last, kuid kolm korda nädalas Tallinnast kipspeade ja paksude kunstiraamatute tassimine ning igale lapsele võrdselt tähelepanu osutamine põletas väga ruttu läbi.
Eesti Kunstiakadeemias on Inga õpetanud aga tudengeid ja see talle sobis. “Ma oskan juhendada inimesi, kes teavad, mida nad tahavad. Mõisa juhtida… alles vaatan vaikselt, kuidas hakkama saan. Kui ei saa, siis võtan oma kandle ja sõidan Tallinna tagasi,” sõnas Inga Heamägi naerulsui. Esialgu käib ta Kohilas neli korda nädalas.
Kuigi plaanid, mida koolituskeskuses muuta, on Inga Heamägil olemas, ei hakka ta muutma õppesse ega sisustusse puutuvat. Selline rahulikult võtmine on ka vallavalitsuse soov. Sõltub ju kool vallast ja selle rahakotist. Hetkel on küll Kohila valla prioriteediks gümnaasiumi juurdeehitus, kuid Heamägi loodab, et meeldivalt alanud suhtlus vallaametnikega kulgeb edaspidi mõnusas koostöös.
Samuti tuleb end kurssi viia sellega, milline on kunsti- ja käsitööhariduse hetkeseis Eestis. Huviharidust andvate õpetajate palgad on küll iga aasta tõusnud, kuid neid on vähe. Näiteks graafikute seis on nutune, kui võrrelda kasvõi Vilniuse kunstiakadeemiaga, kus kevadel lõpetas graafika õppetoolis 30 bakalaureust ja 20 magistrit.
“See, mis on prioriteet, on alati ühe inimese, juhendaja taga: kas haikusid lugeda või teha projekte ja osta igal aastal moodne trükipress, anda oskusi edasi. Ma olen selle poolt, et säilitada tuleb kõike head, mida meile on õpetatud, ja anda seda ka edasi, mitte tunda muret sellepärast, et äkki oleme vanamoodsad,” sõnas Inga Heamägi.
“Ma loodan, et siin koolis saavad lapsed õppida kõike seda, mis on uhke ja hää. Selleks, et noor inimene ennast leiaks, tuleb avastada tema anded. Kui ta midagi väga hästi ära õpib, läheb tal kohe selg sirgemaks. Käsitööoskused on väga head ja neid peab edasi andma,” sõnas ta.
Peale kooli juhtimise teeb Inga kunstnikuna isikunäitusi, kureerides ka teiste omi, ja kujundab raamatuid. Tema viimastest töödest tasuks ära märkida Tiia Toometi lasteraamatu “Mamma, papa ja nende lapsed” kujundust ja illustreerimist ning hilissügisel kureerib ta Eesti Vabagraafikute Ühenduse aastanäitust “Eesti 100 Lätis” Mark Rothko Kunstikeskuses Daugavpilsis.
