Kultuurilisa KUKITEMUKI: Kibe kohtumine reaalsusega

“Võta või jäta”. Režissöör Liina Trishkina-Vanhatalo. Osades Reimo Sagor, Nora Altrov, Emily Viikman, Liis Lass, Adeele Sepp

Stina Andok / foto: kaader filmist

“Võta või jäta” on režissöör Liina Trishkina-Vanhatalo esimene mängufilm, mis saadetakse Eesti kandidaadina võõrkeelse Oscari järele. Ma saan aru, miks. Ma arvan, et selles osas on Margit Adorf olnud täpne („Naisi madaldav sotsiaalporno“ err.ee, 14.09.18), kui ta tituleeris filmi sotsiaalpornoks. Ta selgitab oma arvustuses ka kenasti lahti, kust selline mõiste tuleb ja mida see tähistab, aga lühidalt öeldes nimetatakse sotsiaalpornoks lugusid, kus inimeste päris elu kannatusi kajastades suurendatakse väljaande läbimüüki.
Ma leian, et see on täpne mitmel asjaolul. Ka olles üksnes filmi lühitutvustust lugenud või kokkuvõtvat treilerit näinud, on ilmselge, et film on üles ehitatud inimlike ja päriseluliste läbielamiste otsekohesele näitamisele. Lohutamatult nuttev laps, frustratsioonist karjuv lapsevanem jne. See on emotsioon, empaatia ning samal ajal ka kahjurõõm, mis seda filmi vaatama tõmbab. Me mõistame seda olukord, teame, et see eksisteerib, et üksikvanemad on olemas, et vanema roll on keerukas, et toimetulek on raske. Hing ihaldab sellele karmile tõele näkku vaadata, et saada üles raputatud või trööstitud, et ehk on tänu sellele filmile veel pisut mõistmist maailmas juures. Et nüüd on taas kellegi silmi avatud.
Hästi kirjutatud stsenaarium, head näitlejad ja osavad kaadrid, mida kõike filmis kahtlemata leidub, teevad sellest aga üksnes hea mängufilmi. Sotsiaalpornoks muudab asja vaatenurk, millest lähtuvalt on film loodud. Üksikvanemaks on isa, kellesarnaseid ilmselt maamunal leidub, kuid kes on samal ajal ka ilma suurema kahtluseta vähemuses. Sarnase ülesehitusega filmi oleks vähemalt sama mõjuvalt saanud teha üksikemale fookustades. Olles piisavalt reaalse eluga kokku puutunud, ei pea kahtlema, et nii mõnigi ema on olnud vähemalt sama isuäratavalt ja meeliköitvalt keerukas olukorras.
Aga mõistan üksikisale keskendumise valikut. Vaataja meelitamisel on see kindlasti mõjus trikk. Mehed on paratamatult isade rollis paganama armsad. „Nunnumeeter“ läheb kohe põhja, kui tänaval mõnd vähegi hella pilguga papsi kohtad. See tulenebki sellest lihtsast asjaolust, et armastav isa ei ole nii sage või vähemasti nii sagedasti avalikult nähtav figuur, et iga üksik, kes paistab silma, tundub üle mõistuse suurepärane. Paradoksaalselt suurepärasem kui ükski ema kunagi saab näida, sest emad on nii tavapärased. Asjaolu, et seda isade nunnudust teades on loodud filmile teatud vaatenurk, muudab selle pisut sotsiaalpornolikuks. Raskes olukorras üksikisa vaatavad kõik heldinult kaasa elades.
Ma ei julgeks väita, et sama film, kui selle peaosaline oleks üksikema, ei leiaks samaväärset tähelepanu, aga kindlasti peaksime me sellist vaatenurka tavapärasemaks. Ka selles filmis viidatakse mitmeid kordi naistele kui loomulikele emadele, kellel „sellised asjad“ lihtsalt tulevad paremini välja jms. Mulle näib, et sellistel märgetel filmis on aga ehk see üllas roll, et nad täheldavad ühiskonna valupunkte. Just neid samu, mida ennist nimetasin. Oleme harjunud mingit moodi mõtlema, kuigi reaalsus ei ole tingimata nii. Üksikisana saab peaosaline vaatamata ühiskondlikele ootustele siiski hakkama ja stereotüüpsed väljendid, mis kõlasid, jäid häbisse.
Samas on miskipärast naised ise filmis absoluutselt tahaplaanile jäänud. Ei leidu ühtki olulist tegelast naiste hulgas, kes oleks mingil moel pigem positiivne. Kandvad naisrollid heidavad naistele negatiivse varjundi, olles kas kauged ja külmad või tänitavad ja hüsteerilised. Ei ole aru saada, kas see on nii sattunud kogemata või läbimõeldult, ja kui tegemist on teadliku valikuga, jääb see arusaamatuks. Kangelasliku üksikisa kõrval on aga samal ajal mitmeid positiivseid meestegelasi, kes on mõistvad, hoolivad ja abistavad.
Kui küsitavad sugupoolte kujutamised kõrvale jätta ja keskenduda loole endale, on see ikka väga kibe. Suisa niivõrd, et esimest korda kogu oma filmi vaatamise ajaloos tundsin, et tahaksin kinosaalist enne lõppu lahkuda. Olen alati pigem tahtnud päriselulisi õudusi vaadata, sest usun sellesse, et tõele tuleb alati näkku vaadata, olgu see kui tahes valus. Läbi selle toimub puhastumine ja tervenemine, ainult nii saab parema inimesena edasi minna, kui suudame kasvatada oma empaatiavõimet.
Selles filmis kujutatud õudus torkis aga valusalt minu taluvuspiiri. Surusin oma tungi lahkuda alla, meenutades endale, et selline ongi elu ja nende inimeste paremaks mõistmiseks, kes tegelikult on pidanud sarnaseid olukordi läbi elama, ma pean selle lõpuni vaatama. Pean taluvuspiiri kompamist hea filmi tunnuseks, see näitab tead­vustatud tegevust ja annab tunnistust targast filmitegijast. Lisaks teravalt tuttavale värske vanema frustratsioonile, vahelduvatele emotsioonidele, kajastus filmis näiteks ka üks minu õudusunenägusid, selle sõna otseses tähenduses. Nimelt stseen, kus omadega puntras üksikisa jätab sõbra julgustamisel imiku liiga pikaks ajaks üksi koju. Olen oma vastikumates unenägudes samamoodi kodust lahkunud ning mingitel arusaamatutel põhjustel ei ole ma pärast koju pääsenud, samal ajal vaimupilt lohutamatult röökivast lapsest silme ees.
Osava valupunktidega mängimise kõrval meeldib mulle selles filmis paljugi muud. Hästi on tunnetatud keskmise Eesti mehe rolli, kes on kasvanud pisut kummalises perekonnas, on kolmekümnendateks eluaastateks endiselt kuskil poisikese ja meheks sirgumise vahepeal, töötab välismaal ja libistab igal võimalikul hetkel mingisugust alkohoolset jooki.
Automaatselt kangelasena vaadeldav tubli üksikisa ei saa muinasjutuliselt imeliselt hakkama, teeb vigu ja on vaatamata lapse oma ellu võtmisele siiski inimlikult endine. Tegemist ei ole lääneliku romantilise komöödiaga, kus kõik laabub maagiliselt, inimesed muutuvad üleöö ja lõpp on mesimagus.
„Võta või jäta“ toob vaatajate silme ette inimloomuse parimad ja halvimad tahud. Märkimisväärsemad on kahtlemata need halvimad variandid. Eks ole lapse saamine oma olemuselt üks inimese isekuse mõõde, kuivõrd soovitakse luua midagi enda sarnast, vaadata seda kasvamas, anda edasi oma geene, pidades neid eriliseks. On ka kade meie armastus oma laste vastu, vajadus nende läheduse järele olulisem muust jne.
Film on edukas mitmest aspektist. Vaadata on seda hea, silma ei häiri midagi, näitlejad on meisterlikud, muusika sobiv. Tegelaskujud on osavalt loodud, inimese erinevad tahud hästi tabatud. Lapse roll on usutav, st beebi on oma eale vastavas mõõdus ja emotsioonid ehedad. Kui on kasutatud nukku, ei ole see silmatorkav. Võib arutleda, kas üksikemad väärinuks ehk rohkem enda kangelaseks kergitamist sarnase linateose kaudu, kuid selle küsimuse tõstatamine ei vähenda, vähemasti mitte oluliselt, teisi filmi väga häid omadusi.