Sirje Endre, kirjastaja, Põhiseaduse Assamblee liige 1991–1992,
endise Juuru valla volikogu esimees 2009–2017
Tänavu kevadel ilmutas Peep Ilmet emakeelepäeval luuletuse,
mis kandis ilusaima eestikeelse lause pealkirja.
SÕIDA TASA ÜLE SILLA.
Küll too kell lööb killa-kõlla
Sõida tasa üle silla
Üle silla ära kolla
Lase sillal rahu olla
Lase sillal rahu olla, seda mõtet lausub prof Ülo Vooglaid pisut teisiti: „Hoida on tähtsam kui muuta.” Ta lisab, et just see mõte tundub talle endale viimastel aegadel kõige olulisem. Ta ütleb, et muutjad on tihtipeale hoopis lõhkujad, kellel puuduvad teadmised Eesti ajaloost ja kultuuritaustast.
Et kui on tahtmine tingimata muuta, siis alustatagu iseenda muutmisest. Luuleklassik Hando Runnel on kirjutanud sedasama: Muuda ennast, muutub maailm, / mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu. [- – -] Jää sa iseendaks, jälle muutub miski:/ muutuv maailm paigale jääb sinu jagu.
Ajalugu on müstiline, vahel üsna salapärane lugu. Igaüks võib mõelda rahva ja rahvuse ajaloo endale meelepäraseks. Ometi on läinud aegades midagi jäävat, millele saab toetuda ka tuhandete aastate pärast. Juuru kihelkonna asutamise leiame üles aastast 1238. Neil aegadel, u aastatel 1240–1241, eraldus Juuru Hageri kihelkonnast. Olla eraldi, olla iseseisev – nõnda soovisid tolleaegsed juurulaste külakogukonnad: Sadala (Sataial, Sathajalck), Järlepa (Jerlep), Mahtra (Mataros, Machters), Juuru (Juriz) jt. Kihelkond oli, on ka täna inimesi ühendav sild.
Tsiteerides kihelkonnausku Kaido Kama, tuleneb mõiste ’kihelkond’ germaani laenuna sõnast ’kihl’, mis tähendab lepingut või kokkulepet (vt GO Reisiajakiri, nr 18/2009). Kui me kauged esivanemad arvasid parima haldusjaotusena olevat kihelkonna ja küla, siis see otsus kinnitati kokkuleppena. 13. sajandi lõpus oli siinsel territooriumil 59 kihelkonda, 16. sajandil 83; meile juba üsna lähedal ajal, 1925. aastal, oli kihelkondi juba 107. Kihelkond toimis palju aastaid kui haldusüksus. Märkame, et esivanemad liikusid haldusjaotuses väiksuse suunas. Esimese iseseisvuse ajal tuli veendumus, et eesti inimeste iseloomule ja mõttelaadile sobivad väikesed vallad.
Nii mindigi 1920. aastatel valdade loomise teed, ent ei unustatud samal ajal ka kihelkondi. Valla ja kihelkonna paiknemine ühistes piirides on ammendamatu elujõuallikas, rahva ühismälu ja koha maagia on võimas jõud. Ka Eesti Rahva Muuseumi ja Kirjandusmuuseumi kogud on üles ehitatud just kihelkondlikust printsiibist lähtudes. Väga kõnekad on teeäärsed viidad, tähistamaks kihelkondade piire!
Kihelkond on sajandeid olnud eestlaste piirkondliku identiteedi alus. Kihelkondliku päritoluga on meie rahvariided, rahvalaulud ja keelemurre. On ääretult kahju, et poliitikud viskasid kõrvale omaaegse regionaalministri aastatel 2007–2008 Vallo Reimaa haldusreformi projekti, mis põhines kihelkondlikul haldusjaotusel. Kui südika noorpoliitiku Arto Aasa (oli regionaalminister Taavi Rõivase valitsuses) hoogsal eestvõttel viidi aastal 2016 Eestis peaaegu lõpule haldusreform… maakaardil, siis selle valitsuse plaanides polnud kihelkondadel ei rolli ega tähendust.
Kuulsin lugematu arvuga workshop’idel aina, kuidas ’kihelkond’, ’kohapärimus’ ja ’identiteet’ olla iganenud mõisted, mille tarvitamine ei olevat moodsale ajale kohane. „Uue aja” poliitikud levitasid innukalt mõistet „teenuse osutamise kvaliteet”. Just ’teenus’ ja veelgi enam ’selle osutamise kvaliteet’ olevat 21. sajandil peatähtsusega asi. („No millest te räägite – kihelkond! Otsige seda muuseumist,” tegi üks seltsimees enda arvates vaimukalt nalja.)
Võimule saades jätkas Keskerakond eelmise valitsusega samas vaimus, mõnevõrra isegi jõhkramalt, kihelkondlikud piirid langesid kiiresti ja kirvemeetodil. Nii kadusid väikevallad kaardilt, kuid mitte mälust.
Kuna olen sellest Raplamaa Sõnumites palju kirjutanud, ei tarvitse enam pikemalt peatuda teemal, miks püüdsin ka Juuru vallavolikogus kuni viimse hetkeni volinikke veenda, et peaksime kõikide juriidiliste vahenditega kaitsma koduvalla jätkamist iseseisvana. Teine ettepanek oli alustada läbirääkimisi Kehtnaga, et sünniks vald Juuru kihelkonna kui terviku piirides. Enamik volinikke polnud sugugi seda meelt. („Mida sa jaurad kogu aeg selle kihelkonnaga! Kaitsed Mahtra raba või?”) Kui aga Juuru lõpuks valitsuse tahtel liideti Rapla vallaga, oli vähemalt mõistuspärane, et vald (ja ühes sellega Juuru kihelkond, välja arvatud Ingliste Kehtnas) jäi kokku.
Miks ei läinud Juurus korda see, mille tegid ära meie kallid kagueestlased? Kagu-Eestis ühendati valdu enam-vähem kunagiste kihelkondade piirides. Niisugune oli rahva soov ja nõnda ka tehti.
Jah, miks ma nii kangekaelselt usun kihelkonda? Olen seda meelt, et elamiseks tarvisminevat vaimset ruumi inimese hinges ja maastikku kui põlist kodu on kauged kaimud sajandite jooksul hoolega ja targasti kujundanud. Seda ei saa buldooseri või harvesteri kombel lõhkuda. Meie esiisad-emad ei loopinud külasid siia ja sinna, neil oli mõtteid ja tegusid ühendav kihelkondlik sild. Võib-olla oli neil ka aimdus, et varem või hiljem maksab iga lammutamine enda eest kätte – võib mööduda palju aastaid, aga rahva ühismälu ei lase ennast petta ega reeta.
Tunnistan ausalt, ega ma ei saagi aru, miks on 7 külal kole tahtmine n-ö lahkuda maakaardil Juuru kihelkonna piirest ja minna tagasi Hageri kihelkonda, kust kaheksa sajandi eest ometi ära tuldi. Juuru kihelkond on olnud väga elujõuline, sellest räägib kas või 1694. a kiriku juurde rajatud kirikukool ja 146 aastat katkematut kooliharidust. Mahtra sõdagi peavad ajaloolased Vabadussõja kaugeks eeslahinguks.
Vaatamata I ilmasõja puhkemisele ehitati Juurus valmis uus koolihoone, mis täna töötab Juuru Eduard Vilde koolina, kus uuel õppeaastal on 101 õpilast. Olgu see öeldud inimesele, kes kuulutab, et Kohilasse on vaja minna sellepärast, et Juuru kool hääbub. Hoopis vastupidi, koolihoonet asutakse lähiajal põhjalikult renoveerima.
Ma ei tea, mida täpselt mõtlesid need inimesed Juuru kihelkonnas, kes kirjutasid „7 küla Kohilasse!”-läkitusele alla. Mineku eesotsas on mõned õhinapõhised daamid (andmekaitse seadusele tuginedes nimesid ei tohi öelda, aga te ju teate neid). See Kohila-proklamatsioon tuletab mulle meelde prohvet Maltsvetit, kes ülemöödunud sajandi lõpupoole kutsus Lasnamäel inimesi üles talle järgnema kõigi rikkuste maale – Krimmi.
Minu ja mu naabrini lõunapoolses Sadala külas pole jõudnud tänaste uusmaltsvetlaste äramineku avaldus. Kuulu järgi olevat aga kogu Sadala küla kanget Kohilasse-mineku tahtmist täis. Tõsi on küll see, et Sadalas, nagu ka Lõiusel, elavad põhiliselt uustulnukad. Arvatavasti nad ei tea midagi endistest aegadest ega sellest, kuidas 1890. aastatel ostsid siin esivanemad Järlepa mõisalt talusid päriseks. Juuru kihelkonna Sadala küla esmamärgistus pärineb aastast 1241 (Taani hindamisraamat). See teadmine on vägev ja paneb järeltulijatele, ka mulle, kohustusi peale.
Tegelikult võib aru saada, miks just need 7 küla (?) sooviksid Juuru piirkonnast siirduda Kohilasse, ja sedagi, miks neid seitset tahaks Kohila vald. Endine Juuru vald rajas Järlepasse ilusa haridus- ja kultuurikeskuse HAKUKE, ehitas välja infrastruktuuri trassid; Pirgus on populaarne terviserada, mida Juuru vald aitas rajada; Mahtra külaseltsil on olemas renoveeritud Mahtra seltsimaja; ka on seitsme küla teed hooldatud, nt Lõiuse külavahetee tehtud tolmuvabaks, ees ootab Järlepa-Lõiuse vallatee pindamine jne. Rapla ja Juuru kihelkondlik koostöö näib sujuvat. Siin jäi mu mõte, vabandust, kindlasti kogemata peatuma ühel faktil: aga Mingem Kohilasse! suur eeskõneleja Meeri Ehandi töötab ju Kohila vallavalitsuses. Tunnen Meerit kui väga armsat ja tarka inimest, mis temaga juhtus, et nüüd tahab kodukihelkonda pooleks lüüa?
Käisin hiljuti Sillaotsa talumuuseumis. Siin on suudetud hoida ja arendada unistuste-Eestit – vana ja uus on sõbralikult koos. Sillaotsal tuli imelik tunne, justkui mängiks keegi kusagil taamal Arvo Pärdi imeilusat „Ukuaru valssi”. Sajandivanused vägevad põlispuud ja kena rohtaed lubavad aimata, et Sillaotsa talul on olnud hoolas ja tragi peremees. Äsjavalminud suur majapidamishoone on näo poolest ühtaegu vana ja ka moodsalt uus: alumisel korrusel talutehnika, ülemisel koolitusruumid. Kõndisin avaral territooriumil ringi ja imestasin, kuidas küll muuseumi rajajal (Aleksei Parnabas) ja tänastel hoidjatel (Jüri Kusmin, Kalju Idvand ja nende sõbrad) on korda läinud säilitada kihelkondlik mõtteviis (hoia oma alles), aga minu kodukandis, neis lahkuda tahtjates, mitte.
Viivi Luik kirjutab „Seitsmendas rahukevades”: „Pilved rändasid omasoodu, kõrgepingetraadid undasid, põllutöödele tekkisid uued kombainid, uued traktorid ja uued inimesed, pääsukesed saabusid ja lahkusid, vaim ja mõtteviis muutus.” Vaim ja mõtteviis küllap peavadki ajas muutuma. Aga lootus, et mistahes idee ülistajad ja marjamaale (mida pole olemas) kippujad ei teeks oma propagandatööd vihaga, jääb.
Lõpetuseks ühest oma ideest. Lubage see sõbralikult ette kanda. Ehk saame Mahtra või Pirgu, Seli või Rapla, või miks mitte ka Kohila sillal ükskord kokku, et kaaluda, kas liita omavahel võrdsetena hoopis kolm kihelkonda – Rapla, Juuru ja Hageri? Koos kõigi külade, ka nende seitsmega.
