Haldi Ellam
Tekstiilikunstnik Anu Raud leiab, et tema elus on nii mõnedki ebaõnnestumised sillutanud teed millelegi heale ja elumuutvale.
Anu Raud peab ennast pigem kunstnikuks kui käsitööliseks. „Mind käsitööd väga huvitavad, aga ma ise pean end ja ma olengi professionaalne kunstnik,“ rääkis Raud. „Paljud arvavad, et ma tunnen ja tean ja oskan rohkem käsitööd, aga minu peamine töine kutsumus on gobelääni kudumine. Gobelään praktiliselt on nagu maal – seal on suurem kunstiline sõnum. Kui minu tööde kunstilist panust 20 või 40 kraadiga võrrelda, on see gobeläänil suurem ja väärib tegemist ja olemist.“
Raua sõnul peab kunstil olema mingi sõnum, mis peab teisi kõnetama. „Kui on kinnas, kannad ära ja pole häda midagi. Kui ta ka natuke viletsam on, kannad ikka ära, aga päris kunstis peab olema mingi sõnum ja see peab kõnetama teisi.“
Meenutades käsitöö vastu tekkinud huvi, leidis Raud, et lapsepõlves maal veedetud ajad on teda palju inspireerinud. „Käsitöö huvitas mind lapsena väga. Mul oli lapsehoidja, kes tegi vanast Võru tekist nukuteki. Mulle hirmsasti meeldis see, vaatasin seda, kõlgutasin jalgu, et nii ilus,“ meenutas ta.
„Ema käis Tartu Ülikoolis. See oli mulle hästi suur katsumus, kui ta kodunt ära läks. Mind viidi siis kuskile maale (Tartumaal ja Kuusalus – toim.) ja mulle see maaelu meeldis. See oli minu jaoks suur elamus, kogemus. Mäletan, et oli suitsusaun ja kollased kanatibud tulid sealt välja. Kui ma oleksin seal vanem ja targem olnud, oleksin märganud rohkem.“
Ka vaibad hakkasid Rauale silma juba lapsepõlves. „Olid toredad käterätid, tikitud vaibad voodite taga, vaipadel luiged, mida omal ajal põlastati, et on sentimentaalsed, imalad ja magusad,“ meenutas ta. „Vooditagused vaibad olid justkui palvevaibad – kõige ilusama pildiga läksid magama ja kõige ilusama pildiga tõusid üles. Ja mis see ilu siis oli? Päike loojus ja päike tõusis, hirved jõid allikal, luiged ujusid, vesiroosid õitsesid, hundinuiad olid kuskil ääres. Siiamaani ma ei vaata neid kuidagi sellise pilguga, et on maitsetud.“
Vanemaks saades soovis Raud minna kunstiakadeemiasse maali õppima ning käis selleks ka ettevalmistuskursustel. Siiski olid saatusel omad plaanid ning esimesel korral ta kooli sisse ei saanud.
„Esimene kord tahtsin maali minna, tahtsin maalida. Kõige rohkem mind huvitasid värvid, siiamaani huvitavad,“ rääkis ta. „Meil oli väga tore naaber – Olga Masing, kes soovitas parem tekstiili õppida, see on ka nagu maal ja natuke praktiline ja hea soe põhjamaal. Julgen öelda, et see on kõige parem nõu, mis mulle keegi inimene on elus andnud. See sobib ääretult selle väga suure rahvakunstihuviga,“ võttis ta kokku.
UKU – parim töökoht
Kunstiülikoolis õppides hakkas õppejõud Mari Adamsonile silma noore naise suur rahvakunstihuvi, mistõttu sai temast kunstnik UKU-s. „Kui ma kunstiülikooli ära lõpetasin, nägi minu õppejõud Mari Adamson ära – siis oli kombeks süveneda õpilastesse, et mul on see rahvakunstisoon, ja mind suunati tööle rahvakunstimeistrite koondisesse UKU,“ rääkis Raud. „Paremat töökohta ei saa noorel inimesel olla!“
UKU-s kunstnikuna töötades reisis Raud pidevalt Eestis ringi ning tema ülesanne oli pakkuda välja, milliseid rahvakunstist inspireeritud tooteid UKU-s toota võiks. Samuti viis ta UKU käsitöölistele materjale ning võttis töid vastu. Samal ajal hakkas Raud ka ise vanu käsitööesemeid koguma.
„Väga huvitav aeg oli ja mul vedas, et sinna UKU-sse tööle sain. Mind eriliselt huvitas inimeste kodudesse minna, vaadata, kuidas keegi seal kartuleid praeb või lapsi hoiab,“ selgitas ta.
„Eestimaa oli jagatud nii, et igal kunstnikul olid oma maad. Mina sattusin siis Kihnu ja Ruhnu, mis mulle hirmsasti meeldisid, käisin ka Võrumaal, Tartumaal ja Viljandimaal inimestega kohtumas,“ meenutas Raud.
„Lennukiga Kihnu ja lennukiga Ruhnu ja siis jälle mujale, autoga Võrru ja Setomaale. Lendurid olid tuttavad kõik, kõik olid tuttavad. Olen lumehangedes sumbanud ja kelguga vedanud materjali. Lennujaamast oli UKU esindaja juurde 3 km, viisin materjali sinna ja tõin valmistatud asjad ära. Mulle meeldis! Käisime koos ühe endise õpetajaga pimedas novembris, jala, talust tallu ja kuskil ööbisime, saadeti käsikaudu suitsusauna.“
Raua sõnul võeti teda paljudes Eesti kodudes vastu nagu oma inimest ning tal olid kujunenud välja oma turvalised pesad. „Kihnus ja Ruhnus käisin iga kuu asju toomas ja materjali viimas,“ meenutas ta. „Nii olen küll olnud, et udupilv, ja öeldakse, et täna lennuk ei tule ja siis oled nädal aega seal. Kihnust ka vahel ei saanud tagasi. Taksoga üle jää käisin. Vanasti oli hea jää.“
UKU-s töötades ja mööda Eestit ringi sõites hakkas Raud ka rahvuslikku käsitööd koguma, mis hiljem, kui ta ostis ära Heimtali muuseumi, moodustas olulise osa muuseumi tekstiilikogust.
„Sellised hästi vägevad elamused olid ja samal ajal ma kogu aeg korjasin (käsitööd – toim.) ja võimalusel ostsin, niipalju kui mul raha oli. Mõnikord mulle anti need asjad. Need on kõik siin muuseumis olemas,“ kõneles ta, näidates stendil Heimtali muuseumi kogusse kuuluvaid korjatud või ise kootud kindaid. „Need on vanad – need on kootud 1960-70-ndatel aastatel,“ rääkis ta Kihnu sõrmkindaid näidates. „Mall on vana, aga traditsioon kestis 100 aastat. Kas need kindad pärinevad selle aja algusest või lõpust, see on vähetähtis küsimus.“
Raua sõnul oli UKU-s kunstnikuna töötamine ääretult huvitav. „Kui me läksime kuskile maale, vaatasime, mis oleks praegu selline, mida oleks kõige õigem arendada ja toota,“ rääkis ta. „Kui ma leidsin mingi asja, mis oli ilus ja tore, lasin ma selle teha. Järeletehtud asjad läksid kunstinõukokku, kus olid kunstnikud ja kohaliku tööstuse esindajad ja kaubandusinimesed, kes tihtipeale kirtsutasid nina ja ütlesid, et sellel pole turgu. Vahel sai läbi surutud ja vahel oli turgu ja vahel ei olnud.“
UKU tooted olid Raua sõnul populaarsed. „Kui keegi läks sünnipäevale, siis ütles, et ma ostan UKU-st kingituse,“ meenutas ta. „Põhilised olid paar kindaid, linane saunarätik, linased laudlinad, põlled, tikitud tekid ja kampsunid. Me kogu aeg leidsime ja leiutasime neid tooteid.“
Rääkides sellest, kuidas rahvuslikud motiivid nõukogude ajal lubatud olid, meenutas Raud: „See oli isegi kõige rangemal vene ajal sotsialistlikult rahvuslik. Isegi need gobeläänid ja omaaegsed kunstiakadeemia lõputööd on kootud gobeläänis. Stalini ninaläige on ka keskel, ümber oli jõukus, küllus, rikkus, mis tähendasid arbuuse ja häid vilju, ja siis tulid rahvusliku pluusi tulbid ja muud lilled. Sisuliselt sotsialistlik, vormilt rahvuslik. See rahvuslik vorm ei olnud justkui kunagi keelatud. Kuidas ta kokku oli pandud ja kuidas oli seda suudetud teha, oli küsimus.“
Raua sõnul oli UKU koondisel oluline roll paljude käsitööd oskavate inimeste elus. „Ma ei ole näinud sotsiaalsemat või inimsõbralikumat töökorraldust kui UKU-s,“ tõi ta välja. „Seal olid täiskohaga töötajad, kellelt oodati teatud arv kindapaare kuus, samas noored emad, invaliidid, vanad inimesed, kes said üks või kaks paari kindaid kuus kududes natukenegi lisaraha. See raha oli proportsioonis veelgi väiksem kui saadakse käsitöö eest praegu, aga ikkagi lisa. Kes jällegi palju tegi ja välja mõtles, see sai rohkem. Oli suurepärane asutus. Kahju, et see selle üleminekuga tuksi läks ja laiali vajus.“
Ka oli UKU toodang Raua sõnul kvaliteetne. Lati alt läbi ronimist ei olnud. Vahel hakkasid hoopis teised asjaolud segama: „Kuna Kihnus oli nii arhailine see elu, siis kontoriinimesed kurtsid, et Kihnu asjadel oli sõnnikuhais juures ja siis ma pesin neid enne seal vannis, et nad ikka läheksid läbi ja keegi tagasi ei saadaks,“ meenutas Raud.
Raua sõnul olid UKU-s töötanud inimeste teadmised valdavalt põlvest põlve edasi pärandunud, mõnevõrra oli nende seas ka kodumajanduskoolides käinuid.
„Need, kes UKU-s tegid, olid ikkagi kodus õppinud kudumist ja kangakudumist. Vene ajal käsitöö kadus ära ja ei õpetatud enam koolides. Käsitööoskus – võib-olla maitse oli libastunud, aga oskused olid kogu aeg olemas,“ leidis ta.
UKU-s töötamise ajal kutsuti Raud kunstiakadeemiasse õppejõuks ning ta hakkas seal õpetama rahvakunsti, kompositsiooni ning vaibakunsti ning üliõpilastega läbi viima rahvakunstipraktikaid, mille ajal sõideti koos üliõpilastega asju uurima, näiteks kaheks nädalaks Kihnu.
„72. aastast olen vedanud rahvakunstipraktikat EKA-s, Tartus ja Viljandis,“ rääkis ta. „Tänu sellele, et olin UKU ajal Kihnus, käisime igal aastal kaks nädalat õpilastega kohapeal. Olen sattunud Kihnus palju olema.“
Rahvakunsti osaline või vaataja?
Küsimuse peale, mis teda rahvusliku käsitöö juures hämmastab, tõi Raud esile suure erinevuse olenevalt sellest, mis tingimustes esemed valminud on.
„Ega nemad siis ei teinud rahvuslikku käsitööd, nad kudusid kinnast, mida vaja oli. Lappisid, ja nõelusid, ja meie anname sellele sellise nime,“ tõi ta välja. „On suur vahe, kui üks Kihnu naine koob Kihnus seda kinnast ja ta on mures, kas mees tuleb merelt tagasi või ei tule, ja torm tõuseb, või ta koob televiisorit vaadates kusagil soojas toas. See on tohutu vahe ja muidugi mina olen alati selle huviline, mis on seal Kihnus kootud ja mis kannab endas seda hirmu ja armastust ja oma perele tegemist, võrreldes mistahes tootearendusega.“
Lisaks täheldas Raud, et nõukogude ajal rahvakunst justkui eemaldus inimestest ning seda hakati kõrvalt vaatama. „Hästi tüüpiline oli see, et kui muidu oli rahvakunst rahva hulgas, oli edaspidi kõik viidud lavale, rahvas vaatas saalis ja keegi tegi rahvakunsti seal lava peal,“ näitlikustas ta. Samamoodi muutusid tema sõnul populaarsemaks rahvarõivad, mis kaugelt paistsid dekoratiivsed – need olid peamiselt Muhu värvid ja Mustjala suured ja valged vormid ning madarapunane.
Rahvakunst peegeldub eelkõige Raua seinavaipades. „Oskan kududa küll, aga kindad on jäänud vaipadele. Oma loomingus olen väga palju kasutanud Kihnu kindaid ja kirju,“ selgitas ta. Ta lisas, et kirjutab oma tööde juurde arusaadavuse huvides alati selgitused, mida ja miks seal kujutatud on.
Et Raud peab ka ise lambaid, praegusel ajal küll vaid suvel, on ta oma töödes kasutanud palju oma lammastelt pärinevat lambahalli lõnga. „Hästi palju vaipu on oma lammastelt saadud lõngaga, hall on kõik oma, kirjalõngad ostan juurde,“ rääkis ta.
„Lõnga ma ise ei tee – see on nii suur töö, et oleksin siis vaid 10, mitte 100 vaipa kudunud. Varem värvisin ise lõnga, aga nüüd on neid asju nii palju kogunenud, et enam ei ole vajadust. Õpilastega tegime ka taimedega, aga vaipade jaoks suurtes kogustes ma ei ole värvinud.“
Raua sõnul ei ole kunagi nii palju materjale saadaval olnud. „Käsitöö on nii hinnaline töö, ent nii palju materjale ei ole kunagi saadaval olnud,“ ütles ta. „Vene aeg tegi käsitöölised väga leidlikuks, üks asi harutati üles ja kooti teine. Minul on tuba lõngu täis. Võtan nagu maalikarbist!
26 aastat pidasin lambaid. Kevadeks tuli neid 100. Praegu on 22 suvelammast, ma ei jõua enam heina teha. Jäävad talveks teiste abiliste lauta,“ lisas ta. „Ealiste iseärasuste tõttu sobib mul nüüd hoopis kanu pidada.“
Kui halb muutub heaks
Kuigi Raud on suure osa oma elust veetnud Tallinnas, teatakse teda rohkem Heimtali muuseumi hoidja ning talupidajana. Viljandimaale, oma isa kodutallu Käärikule, mille ta isa ostis täpselt 100 aastat tagasi, sattus ta saatuse tahtel Eesti riigi taasiseseisvumise järel.
„Meie ostsime Tallinna linnalt sellise maja, mis kuulus teisele inimesele. Seadusega oleksime võinud seal edasi elada, aga ei tahtnud,“ selgitas ta isatallu kolimise tagamaid. „Tagantjärele võin öelda „Aitäh!“ nendele, kes mind sealt välja kihutasid! Ma poleks iialgi seal Tallinnas nii palju saanud teha kui siin. Vahel läheb elus niimoodi, et halb asi millekski heaks pöördub.“
Heimtali kolinud, ei olnud naisel enam võimalik Tallinnas EKA-s edasi õpetada. Tudengitega kogu Eestis rahvakunstipraktikatel käimised jätkusid ning aina sagedamini hakkasid need toimuma tema juures Kääriku talus. Nii tekkiski Raual soov samalaadset asja Viljandis edasi õpetada ning luua selleks võimalus Viljandi Kultuurikolledžis.
„Viljandi kool, et ta sai asutatud ja tehtud, see on kuldaväärt asi,“ leidis ta. „See on praegu kõige professionaalsem koht, kus tegeldakse rahvuslike tehnikatega. Meil on õnn olnud, et õppe põhiaeg on neli aastat, et siis jõuab selle ajaga ikka läbi närida. Diplomitööd, kursuse- ja magistritööd – üks süveneb ühte asja ja teine teise, nii on väga palju selle 20 aasta jooksul ära tehtud.“
Raua sõnul sarnanes loodud kool alguses külakooliga. „Algus oli väike, nagu imik oli väike.
Kateeder oli väike, otsisin kokku inimesi, kes võiksid aineid anda. Olime nagu külakool alguses,“ meenutas ta. “Vaatasime, mis on põhilised – telgedel kudumine, kudumine, tikkimine, heegeldamine, joonistamine ja maalimine. Olen kindel, et ükskõik, mis visuaalse asjaga tegeleda, maalimine, joonistamine ja kompositsioon on väga olulised.“
Raual jätkus kiidusõnu ka praegusele TÜ VKA rahvusliku käsitöö osakonna juhile Ave Matsinile. „Ave Matsin on suurepärane juht, kes on seda väga palju edasi arendanud, mitte ainult sisuliselt, vaid tal on olnud võimekust edasi arendada, laiendada ja tekitada ruumi, mis on väga oluline, sest kui sul ei ole katust pea kohal, siis ei saa kududa. Õnnistus sellele koolile!“ ütles ta. Kui Viljandi Kultuuriakadeemia 2005. aastal Tartu Ülikooliga liitus, oli Raud algul selle vastu. „Tundus, et Tartu Ülikool on ülikool, et peab see käsitöö siis ülikoolis olema, aga tegelikult see mõtlemise pool – teoreetiline pool ja kirjutamisoskus – arenes tohutult sellega seoses. Kursusetöö tegemise metoodika – tööde ja materjalide süsteemne kogumine ja paika panemine tohutult arenes,“ järeldas ta.
Analüüsides rahvusliku tekstiili eriala omandanute edasist elukäiku, oli kunstnik rahul. „Ma olen näinud, mis neist on saanud. Paljudest on saanud head muuseumitöötajad, mis on väga hea,“ leidis ta. „Kui selleks on finantsi või tellimust, on hästi oluline koopiate tegemine. See põld võiks veel laieneda, sest muuseumiasjad ei ole igavesed.“
Põhjendatud hirmud
Ülejäänud Eesti asjade suhtes Raud nii optimistlik pole. Näiteks ei olnud tal kerge Heimtali muuseumit, mida ta peab oma elutööks, 2010. aastal Eesti Rahva Muuseumile üle anda. „ERM-ile ei olnud kerge kinkida seda. Iga asi pidi muisi (muis.ee) kantama, inventar, polnud lihtne, sai tehtud. Julgen arvata, et see on hea, aga ei ole kindel. Siin juhtub igasuguseid asju, mida ma ei jõua alla neelata, ära kiruda,“ leidis ta. „Näiteks haldusreform – ilusad kohanimed pühiti ühe luuatõmbega minema. Minu sõber Mark Soosaar elab nüüd linnas, Manija saarel. Pärnu linn on maailmas viies linn pindala poolest. Selle tõttu ma alati ei ole kindel, mis siin saab, ja selletõttu ma Eesti riiki väga ei usalda.“
Raud soovis, et ka pärast teda muuseum samas kohas edasi eksisteeriks. „Minu unistus on anda endast parim, et see (muuseum – toim.) edasi kestaks, pärast mind, ja et tuleks inimesi, kes peaksid seda kohta pühendunult edasi ja see oleks õpilastele ja loomeinimestele hästi avatud. See on minu rahvakunsti sukakari ja ma tahan, et see kari oleks hästi edasi peetud!“
Nii püüabki Raud anda endast kõik, et Heimtali muuseumiga ei juhtuks sama, mis haldusreformiga. „Võib juhtuda, et kauge koht, pakime need asjad sisse, viime Tartusse, anname maja RKAS-ile ja see müüb maja ära, maksab ühe jaanuarikuu küttearve ära ja siis on terve Heimtali muuseumi ja kogu minu elutöö ühe käeviipega hävitatud nagu need kohanimed on läinud. Püüan teha nii, et seda ei juhtuks,“ sõnas Raud. „Selles mõttes ei saa Eesti riiki ja rahvast usaldada. Kõik on nii kiire ja pealiskaudne. Süvitsi mõtlemine ja asjadega arvestamine ja tajumine, ja kui seda ei ole, siis on lihtne kõik panna seisma nii, et keegi ei näe!“
Raua sõnul on soovitatud muuseumil end rohkem reklaamida. „Me ei tohi reklaami teha, sest me ei jaksa kõiki neid vastu võtta,“ tõi ta välja. „Nagu need jaapanlased – tuli välja Jaapani reisijuht, kus on ainult Heimtali muuseum sees, ainsana Balti riikidest. Kõik jaapanlased arvavad nüüd, et Balti riikide tuntuim muuseum on Heimtali muuseum! Lisaks on jaapanlased vaimustunud neist sukaloomadest!“
