Aasta õpitegu 2018 Russalu toiduklubi Pliidiliisud on kahe naise siirast soovist ja tuhinast sündinud kooslus. Nad korraldavad erinevate toitude valmistamise koolitusi, töötubasid, loovad maitseainesegusid ja talletavad retsepte veebipõhises kokaraamatus.
Täiskasvanud õppija nädalast on kujunenud traditsiooniline kogu Eestit hõlmav sündmus, mille eesmärk on tutvustada ja ühtlasi populariseerida täiskasvanute õppimisvõimalusi ning tunnustada õppijaid, koolitajaid ja teisi täiskasvanuharidusse panustajaid. Tänavu osutus aasta õpiteo kategoorias kõige silmapaistvamaks Märjamaa vallas Russalu külas tegutsev Russalu toiduklubi Pliidiliisud.
Russalu toiduklubi Pliidiliisud eestvedajad Ethel Espenberg ja Pilvi Reose räägivad tänavu sügisel filmitud enda tegevust tutvustavas videoklipis, et toiduklubi elatub soovist äratada ellu vanad traditsioonid ning talletada need oskused, mis meid ümbritsevatel inimestel olemas on.
Jalgpall riisiga
„Kui küsitakse, miks te seda teete? Vastan lihtsalt: Tore on!” ütleb Ethel kohe alustuseks. Ta räägib, et Pliidiliisud said alguse 2012. aasta sügisel. „Mina tahtsin sushit,” ütleb Pilvi selgituseks. Mõlemad naeravad, kuid kinnitavad, et just nii see oligi. Ethel jutustab, et Pliidiliisude esimene koolituskogemus oli väga õpetlik. Soetati materjalid, kutsuti koolitaja ja kokku kolmkümmend osalejat. Koolitust viidi läbi Russalu külamaja saalis, kuna sushit küpsetama ei pidanud ja seega köögitehnika olemasolu ei olnud vajalik. „See nägi välja nagu jalgpall riisiga,” ütleb Ethel naerdes. „Kolmkümmend inimest üritas toiduga plätserdada.” Pärast seda otsustasid naised piirduda koolitustel kümne osalejaga.
Imestan, et nad suutsid kolmkümmend inimest koolitusele kohale meelitada. „See oli põnev ja uus,” arvab Pilvi. „Eks inimesed ise maksavad ka ainult tooraine eest, mille nad ära söövad. Kõik muu, koolitaja ja korraldus on nendele tasuta,” ütleb Ethel lisaks.
„Te siis mõtlesite, et sooviks sushit tegema õppida ja otsustasite kogemust teistega ka jagada?” küsin. Enne, kui jõuan oma küsimusega õieti lõpule, põikab Ethel naerdes vahele: „Pange see nüüd oma märkmikusse kirja, et meie ei mõtle, me ainult tegutseme.”
„Meil tuleb tuju peale,” ütleb Pilvi ka omalt poolt lõbusalt juurde.
Pliidiliisude nimi käis algusest peale koolitustega kaasas. Kuigi kumbki ei suuda täna enam täpselt meenutada, millal ja kuidas nimi täpselt tekkis, on Ethel veendunud, et idee taga on Pilvi. Ka Pilvi noogutab nõusolevalt. „Ja kohe pärast esimest koolitust oli selge, et sellega asi ei piirdu?” küsin. „Midagi ei olnud selge,” nendib Ethel. Naised vaatavad teineteise otsa ja naeravad taas.
Etheli sõnul olid nad väga üllatunud, et tänavu aasta õpiteo tunnustuse pälvisid. Ethel pihib, et nad üldse kaalusid, kas esitada oma kandidatuur või mitte, kuid otsustasid seda siiski teha, kuna maakondlikult neid väga selleks kannustati. Esmalt uskumatuna näivat vabariiklikku tunnustust on naised enda jaoks mõtestanud, et nende kasuks võis rääkida veebipõhine kokaraamat, mida aastate jooksul on koostatud. Lisaks on palju oma tegevusi üles pildistatud ja dokumenteeritud, nii et Russalu küla ja Pliidiliisud leiab veebiavarustest hõlpsasti üles.
Terapeut ja ettevõtja
„Kui sageli te koolitusi korraldate?” uurin. „Siis, kui isu peale tuleb!” vastab Pilvi kiirelt muigega. Ethel selgitab, et üks asi on koolitus laiale ringile, kuhu on oodatud kõik soovijad, ja teine on koolitus, mida neid läbi viima kutsutakse. Laiale ringile suunatud avalikke koolitusi korraldavad nad Etheli sõnutsi 2-4 korda aastas. Lisaks käiakse veel kutsumise peale kokkamas, näiteks on neid kutsunud Varbola kool emadepäeva puhul külla. Kui palju tellimustöid aasta lõikes tehakse, sõltub kutsetest, aga ka vabast ajast. „See on meil ikkagi hobi,” ütleb Ethel.
Selgub, et Ethel on loovterapeut Tallinna kesklinna lastepolikliinikus ja Pilvi on ettevõtja, kes tegeleb perefirmas nii raamatupidamise kui ka kõige muuga, mis parasjagu vajalik on. Üheskoos moodustavad nad justkui ideaalse tasakaalu, mille najal üles ehitada ükskõik mis laadi tegevust.
Kaht üdini avatud, siirast, rõõmsameelset ja sooja naist enda kõrval laua taga istumas vaadates näib mulle küll, et kuigi neil on palju ühist, on nad olemuselt õige pisut erinevad. Meie vestlust on vedanud Ethel oma lõbusal ja otsekohesel toonil, Pilvi rahuliku ja vähemasti sama lõbusana maandajana kõrval. Mainin ka neile, et neil näib justkui hea tasakaal olevat. „Nii ongi tegelikult,” tõdeb Pilvi ning lisab nüüd juba Etheli poole pöördudes: „Sinus on juttu rohkem, minus praktilist poolt.”
„Kas sa tajud terapeudina, et toiduklubi tegevus võiks ka kuidagi teraapiline olla?” küsin seejärel Ethelilt. „Jaa, muidugi. Tänapäeval on üha suurem huvi inimestel selle vastu, et saaks midagi oma kätega teha. Toidulooming käib samamoodi sinna alla,” räägib ta.
Pilvi ütleb siis midagi, mis mind üllatab ning mis üllatas neidki, kui toiduklubiga alustasid: „Me arvame, et inimesed teevad kodus süüa, aga nad ei tee. Meie küll teeme, aga tundub, et teised ei tee.” Ethel lisab, et see, miks nad üldse toiduklubiga alustasid, peitub tegelikult selles, et nad ise tahavad hästi süüa. „See on asja alus. Lihtsalt oleme laiendanud seda, mitte ainult kahekesi teinud.”
Vana ja moodne käsikäes
„Toit on hea, kui saad ta värskelt, kui ta on kellegi parim retsept,” räägib Ethel. Pilvi jätkab: „See on ka oluline, et toiduained jõuaks põllult otse kööki, mitte ei lähe vahepeal viide lattu.” Selleks, et parasjagu kättesaadav parim tooraine lauale tuua, korraldavad nad koolitusi vastavalt hooajale. Seega peetakse koolituste läbiviimisel alati silmas, et kasutatakse peamiselt kohalikku toorainet ning välditakse igal võimalusel sünteetilisi aineid.
Ka retseptide kasutamisel püütakse jälgida, et kindlasti leiaksid kasutust need retseptid, mis on seotud kindla piirkonna kultuuripärandi või kogukonnaga, kuid samal ajal proovitakse ka uusi retsepte. „Vanad ja moodsad,” ütleb retseptide kohta kokkuvõtvalt Pilvi. Oma tegevuses lähtutakse parimal võimalikul moel veel keskkonnasõbralikkuse põhimõtetest, mis tähendab, et kõik toidujäägid jõuavad koduloomadest kitsede, kanade ja koerteni.
Lisaks oma toiduala ekspertide kohale kutsumisele, on häid retsepte ja oskusi vahetatud ka omavahel. „Kui mina maale kolisin, oli meil tegelikult kolmas sõber veel, Pilvi vanem õde Viire. Tema oli kogenud kokk meie kõrval,” räägib Ethel. Ta ütleb, et nii mõnigi perepidu algas tal kõnega Viirele, et üle küsida, kuidas üks või teine asi käib. Sellest sai ideeliselt alguse ka veebi retseptiraamat, et lõpuks kõik head teadmised ühte kohta kokku koguda. „Natuke jätkame ka tema pärandit, sest siis selliseid võimalusi ei olnud,” ütleb Ethel.
Kuna Russalu toiduklubi Pliidiliisud peastaap ja ka üldiselt külakeskus on külamaja, kus käib palju külalisi, lõid tegusad naised oma meene, mida külalistele kingiks kaasa anda. Nendeks said omapärased maitseainesegud. Aasta jooksul segas Ethel maitseaineid kokku, tegi nendega süüa, et aru saada, mis neist üldse saab teha, ning alles seejärel pandi kokku kaheksa maitseaineseguga valik. Maitseainesegude nime järgi otsides leiab veebi kokaraamatust ka neile sobivad retseptid ning neid müüakse näiteks Raplas asuvas Väärt Raplamaa Toote poes. „Inimesed lähevad ostma, mis tähendab, et see ei ole päris suvaline,” on Ethelil hea meel.
Ethel ja Pilvi räägivad, et osaliselt on see, miks neil on olnud võimalik üldse oma tegemisi teha ja veel edukalt, seotud külainimestega, kes tulevad hea meelega kõigega kaasa. Iseäranis rõõmsad on nad aktiivsete noorte üle. Rõõmsatel hetkedel on lihtsam kogukonna toetust iseenesest mõistetavana võtta, aga Ethel meenutab, et möödunud suvel, kui Russalus oli ulatuslik metsatulekahju, sai ta väga tugevalt aru, kui oluline on toetus ja kui hea on tõdeda, et see on olemas ka rasketel hetkedel.
„Ütlesite päris meie kohtumise alguses, et teete seda kõike, sest see on tore, aga see on ju ka üsna tülikas. Tuleb leida toetajaid, kirjutada projekte, et leida rahalist tuge,” toon viimaks välja. „Seda paberitööd ikka on, kui aus olla,” nendib Pilvi. Kui aga üks ei jõua, siis teeb teine, räägivad naised. „Meil on võrdne partnerlus,” kinnitab Ethel. Seda, et nende isud otsa saaks ja jõud raugeks, ilmselt nii pea karta ei ole.
