24. oktoobril oli Raplamaal Marina Kaljurand, kel olid Kehtnas ees kohtumised inimestega, kuid enne Kehtnasse minekut andis ta intervjuu Raplamaa Sõnumitele.
Endine suursaadik ja välisminister Marina Kaljurand juhib praegu Hollandi valitsuse initsiatiivil loodud rahvusvahelist küberstabiilsuse komisjoni, mille eesmärk on anda riikidele soovitusi ja pakkuda välja käitumisreegleid küberruumi turvalisuse tagamiseks. Kaljurand rõhutab, et see ei ole poliitiline komisjon. “Meie komisjoni ülesanne on neutraalselt öelda riikidele: mitte rünnata interneti põhialuseid, mitte sekkuda valimistesse. Me ei räägi infooperatsioonidest, vaid valimistest kui tehnilisest protsessist.”
Kuigi vestlesime temaga ka küberturvalisusest, oli põhiteema ikkagi välispoliitika. Valdkond, milles Marina Kaljurannal on väga pikaaegsed kogemused.
Meediat jälgides tekib tunne, et demokraatlikus Läänemaailmas on tekkinud justkui barrikaadidele jagunemine. On need, kelle jaoks on liberaalsed väärtused tähtsad, ja on need, kes tahavad midagi hoopis autokraatsemat. Kui suur see lõhe on ja kummale poole kaalukausid kalduvad?
Viimased valimised Euroopa Liidus on tõesti näidanud, et inimeste vaated on rohkem killustunud, jagunevad erinevate parteide vahel. Me näeme ka seda, et rohkem on tulnud võimule ja saavutanud inimeste toetust sellised väga ekstremistlikud ja populistlikud erakonnad, kes rõhuvadki vastandumisele, kritiseerumisele. Ma ei taha absoluutselt sildistada neid inimesi, kes selliseid valikuid teevad. Demokraatia ongi valikute tegemine.
Kui vaadata Eestit, näen siin väikest vastuolu. Ühelt poolt on eestlased kõige suuremad Euroopa Liidu toetajad, nagu näitas ka viimane Eurobaromeetri küsitlus. Meie inimesed saavad väga hästi aru, et meil läheb täna nii hästi suures osas tänu Euroopa Liidule. Aga kui jõuame euroopalike väärtusteni, millest üks põhilisi on minu arvates solidaarsus, üksteise toetamine, abistamine, ühel häälel esinemine, siis lähevad arvamused lahku.
Aga ka Euroopa Liidus on tehtud väga palju vigu. See, kuidas käsitleti migratsioonikriisi, kuidas on tõesti püütud rohkem tsentraliseerida või teha Euroopat ühtsemaks, kui riigid on valmis… Ütleme, et poliitikud on ka Euroopas inimestest võõrandunud.
Samas see aeg, kus Eestit puudutavad otsused tehti Toompeal, on möödas. Väga palju meid puudutavaid otsuseid tehakse Brüsselis.
See just ärritabki inimesi, vähemalt osa neist.
Ja siis tekib küsimus, et miks peame loovutama oma suveräänsuse. Mina väidan, et Eestil ei saakski olla suveräänsust ilma Euroopa Liiduta. Vaatame, kus me geograafiliselt asume. Vaatame, mis toimub meie naabruses. Venemaa ei ole olnud pikalt nii agressiivne, nii ettearvamatu. Kas Venemaa ründab Eestit? Ei, ma ei arva seda, aga provokatsioonideks peab valmis olema. Meie tulevik, kui me tahame olla iseseisev riik – ja seda me tahame –, saab olla ainult koos teistega, kes jagavad meie põhimõtteid. Ja see on Euroopa Liit.
See, kui palju me oleme EL-ile üle andnud oma pädevust, on ju liikmesriikide otsustada. Mina väidan, et need teemad, mis on praegu n-ö Euroopa Liidu ühispädevuses – kaubandus, põllumajandus, välispoliitika –, on sellised, milles üks riik ei saagi edukas olla. Kas Eesti jõuaks sõlmida kaubanduslepinguid? Eesti ei saa mitte kunagi Šveitsiks. Oleme realistid.
Teatud valdkonnad – kultuur, keel, kodakondsus, haridus – jäävadki meie pädevusse, keegi ei himustagi neid.
Sellegipoolest on just Ida-Euroopas, ka Eestis üha rohkem inimesi, kes piltlikult öeldes igatsevad taga kolhoosikorda, tahavad, et kohtud ei oleks sõltumatud, vaid poliitikute kontrolli all, et teistmoodi mõtlejaid tsenseeritaks. Millest see tuleb, et õigused ja vabadused, mille nimel 1980-ndate lõpus võideldi, on nii tähtsusetuks muutunud?
Tuleb vaadata poliitikute poole, kes pole suutnud neid väärtusi inimestele arusaadavaks teha või pole suutnud aastaid või isegi aastakümneid inimestega suhelda. Seepärast kuulatakse väga palju populistlikke ja demagoogilisi poliitikuid. Väga lihtne on anda lubadusi, millel ei ole katet, ässitada millegi-kellegi vastu. Väga lihtne on sildistada.
Kõigil inimestel on samad mured: et oleks töökoht, et oleks palk, pension, et lastel oleks haridus. Aga kui nendega ei arvestata ja nad tunnevad, et on jäänud üksi, siis tekibki selline trots ja viha.
Vaatame kasvõi Brexiti hääletust Suurbritannias. See ei olnud ju hääletus Euroopa Liidust lahkumise üle, see oli usaldamatushääletus oma valitsuse vastu. Pärast hääletuse lõppu hakati guugeldama, mis on Euroopa Liit.
See üks euro, mille oleme aastast 1999 [Euroopa Liitu] sisse maksnud, on meile tagasi toonud 3. Eestis ringi sõites on praktiliselt iga tee ees silt, et see on tehtud Euroopa Liidu rahaga. Samuti koolid. Need on korda tehtud kas Norra (mõisakoolid) või EL-i rahadega. Vaatame ka seda poolt. Jah, migratsioonikriis oli väga käpardlikult ja halvasti menetletud. Ka välisministrid ei suutnud paari kohtumise vältel midagi konstruktiivselt otsustada. Käis üksteise süüdistamine. Aga kui hakati koos tegutsema – piir kontrolli alla, majanduspagulased tagasi, lõpetada kuritegevus Vahemerel, hakati rohkem tegelema lähteriikide sisepoliitikaga – kriis lõppes ära! Jah, tuleb veel pagulasi Euroopa Liitu, aga see pole võrreldav sellega, mis oli 2015-2016.
Aga inimestel on ikka see kibestumine. Muidugi ajab harja punaseks, kui Brüsselist tuleb käsk, et peate võtma ja tegelema. Konstruktiivselt saab asju lahendada siis, kui on olemas ka selle riigi enda valmisolek midagi teha ja seda riiki ka kuulatakse.
Euroopa populiste iseloomustab Vene-sõbralikkus, üleskutsed sanktsioonide lõpetamisele jne. Üks asi on see, et Venemaa neid parteisid tõenäoliselt rahastab, aga kui oluline on see teema valijatele?
Eks seal on erinevad lobirühmad. Ettevõtlus, autotööstused ja teised loomulikult lobistavad sanktsioonide vastu. Loomulikult on ka palju selliseid väljaütlemisi, mis on mõeldud oma riigi siseselt: me ei lase turgudel kokku kuivada. Välisministrina ma lugesin, mida meie kolleegid rääkisid oma pealinnades ja mõtlesin õudusega, milline saab olema meie arutelu Venemaa üle, kui nad kõik tulevad samade seisukohtadega laua taha. Aga laua taga ollakse väga konstruktiivsed ja lepiti väga ilusti kokku, millised saavad olema Euroopa Liidu suhted Venemaaga. Seal ei tekitanud sanktsioonide kehtestamine või pikendamine kaugeltki nii palju küsimusi, kui oleks võinud arvata kõigi nende poliitiliste väljaütlemiste põhjal.
Teine asi on see, et mida kaugemal ollakse Vene piirist, seda rohkem mütologiseeritakse Venemaad – keel, kultuur. Ei pöörata niipalju tähelepanu sellele, mis tegelikult on juhtunud alates 2007. (küberrünnakud meie vastu) ja 2008. (sõda Gruusia vastu) aastast, mis olid murdepunktideks. See unustatakse.
Ja no paljudel riikidel on ka sõltuvus Venemaast. Bulgaaria sõltub 100% Venemaalt tarnitavatest energiakandjatest. Kui Venemaa on Euroopa Liidule oluline energiakandjate tarnija, kui Saksamaa endine liidukantsler Gerhard Schröder on Nord Stream 2 nõukogus ja töötab Putini režiimi lähedal, siis loomulikult niisugused asjad mõjutavad ka tolle riigi poliitikat.
Mõnel riigil ongi erisuhted Venemaaga. On see siis Ungari, Kreeka, Itaalia. See on tegelik reaalsus, aga tahaksin rõhutada, et ei maksa pöörata nii palju tähelepanu sellele, mida kodus sisepoliitiliselt räägitakse, vaid vaadata, mida tegelikult tehakse. Välispoliitilised otsused, mida tehakse Brüsselis, on väga üksmeelsed.
Endine USA suursaadik James D.Melville andis intervjuu Neeme Rauale, kus ta tõi põhjusena, miks ta lahkus diplomaatilisest teenistusest, selle, mida president Trump ütles NATO kohta.
Ma lugesin ka seda intervjuud. Nii palju kui mina tean, oleks ta pidanud niikuinii pensionile minema. Ja kui see oli vastuolus tema südametunnistusega, siis oli see tal õige samm. Aga president Trump ei ole tegelikult esimene, kes nõuab NATO puhul kahte protsenti. Ka president Obama rääkis sellest, aga n-ö presidendilikult. Ja ega seda ei kuulatud.
See, mida Trump nõuab liitlastelt, on ka õige. Mina ei mäleta, et ta oleks midagi liitlaste kohta halvasti öelnud, nagu Melville välja tõi. Ma ei olnud küll juures, aga saan aru, et Trumpi kohtumine Balti riikide presidentidega oli olnud väga sõbralik, vastastikku kinnitati, et ollakse liitlased ja saadakse ühtmoodi maailmast aru. Ei ole mõtet pöörata nii palju tähelepanu tviitidele, vaid sellele, mis tegelikkuses toimub.
Kui palju on USA president Trump suutnud võtmeisikute väljavahetamisega USA välispoliitikat mõjutada?
Kindlasti on ta suutnud mõjutada, kui vaatame näiteks USA ja EL-i vahelisi suhteid. Me oleme tegelikult partnerid, tuleme samast väärtusteruumist, meil on samad arusaamad maailmast, milleks on vaja meie vahele tekitada kaubandussõda? See, et USA läheb järjest kaugemale rahvusvahelistest organisatsioonidest ja multilateraalsest koostööst, see “America First”, mis ta on välja öelnud, on loomulikult mõjutanud välispoliitikat. Aga Eesti jaoks on väga oluline, milline on Ameerika suhe NATO-ga ja kui terve on allianss täna.
Seal on Ameerika mõju vaatamata president Trumpi tviitidele endine, väidan mina. Nii kaua, kui on ametis kaitseminister Mattis, nii kaua kui on paigas mõned teised tema administratsiooni inimesed, selline olukord ka säilib. President võib olla erinev, aga USA demokraatia on nii juurdunud, tugev. Kongress on see, kellel on väga suur roll ja kes saab presidenti ohjata, mõjutada. See on ka erinevus Eestist, kus meie Riigikogul ei ole nii suurt võimu.
