“Mis koht see Rapla siis on?” küsis Märt Treier Rapla arengukonverentsi alustuseks. Nii tema kui ka mitmed teised kaugelt kohale sõitnud kõnelejad ei teinud vahet Rapla linnal ja Rapla maakonnal ning rääkisid maakonna asemel linnast/vallast.
15. novembril toimus Rapla riigimajas Raplamaa arengukonverents, kus tutvustati Raplamaa uut arengustrateegiat ja terviseprofiili. Dago Antov rääkis transpordi tulevikust ja Ott Pärna ellujäämisstrateegiast. Päeva lõpetas arvamusliidrite debatt, kus oma seisukohti Raplamaa tulevikust jagasid Laine Randjärv, Artur Talvik, Dago Antov, Piret Minn ja Heiki Hepner. Kogu päeva juhtis ja vürtsitas oma teravate kommentaaridega Märt Treier.
Minul kui Rapla linna elanikul oli tore oma kodukoha tulevikust mõelda, ent saalis istusid inimesed ka Kehtnast, Kohilast ja Märjamaalt, kes olid kohale tulnud siiski Raplamaa, mitte Rapla arengukonverentsile. Olgugi et konverents oli hästi korraldatud, kaldus ta juba eos ühele poole kreeni. Õnneks hõlmasid Tavo Kikase arengustrateegia tutvustus ja Ülle Laasneri terviseprofiil siiski maakonda, ent pisut põhjalikumat süvenemist oodanuks ka väliskülalistelt.
Ringteed ja veel
kord ringteed
Märt Treier oli konverentsile eelnenud päeval kohtunud Tartus arstidega ja küsinud nende käest, mis neil Raplaga seostub. Need Tartumaa arstid olid öelnud kolm märksõna: Aivar Kuusmaa, Avis ja ringteed. “Te olete ringteede pealinn, kas te ikka teate seda? Võtke see omaks. Identiteeti saab luua selle ümber, mis juba olemas on – nii et rajage neid ringteid veel juurde,” naljatas Treier ja ütles: “Korvpall ja ringteed on teie maine resultaat, võtke või jätke.”
Seejärel sai tervituseks sõna Raplamaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees Heiki Hepner. “Meil on maakonna arengustrateegias väga ambitsioonikad eesmärgid. Vahest kõige ambitsioonikam on esimene punkt, et meie rahvastiku arv peaks olema aastaks 2035 vähemalt 35 000. Kui kõik muu kahaneb, siis meie peaksime vähemalt püsima ja kasvama. See ei tule iseenesest. See tuleb siis, kui meil on hea looduskeskkond, elukeskkond ja meil on lihtsalt siin hea elada. Ma loodan, et sellest arengustrateegiast kujuneb elav dokument. Mitte nii, et tegime ta valmis ja panime ta õhtuks riiuli peale ja sinna ta ka jäi,” sõnas Hepner.
Treier püüdis tema kõnest kinni sõna “elav strateegia” ning küsis, mis see on. “Strateegia puhul on viis näppu: sa tuvastad probleemid, siis sa kirjeldad neid, siis kavandad tegevusi, teed neid tegevusi ja lõpuks annad tagasisidet. Kui sa kõiki neid teed, siis ongi elav strateegia ja ega seda keegi teine ei tee kui meie ise,” vastas Hepner ja loetles, et strateegia elluviimine on nii kohalike omavalitsuste, aktiivsete inimeste kui ka ettevõtjate kätes. “Mis värvi see kass on, nimetame teda siis strateegiaks, arengukavaks või plaaniks, ei oma tähtsust. Põhiline on, et see kass hiiri püüaks,” ütles Hepner kokkuvõtvalt.
“Eristu või sure maha – see on turundusstrateegia üks vundamente,” provotseeris Treier edasi. “Nagu ma ütlesin, on Raplamaa ristteel,” alustas Hepner. “Sa tahtsid öelda ringristmikul,” lõikas Märt Treier vahele (mille peale publik naeris). “Ringristmikul on see hea asi, et sul on ringi peal hetk aega otsustada, millise tee otsa pealt maha keerata, aga ma arvan, et sellest jääb üksi väheks, kui me ainult ringtee läbi Raplamaad identifitseerime,” tõmbas Hepner sellele mõttekäigule joone alla – kuigi 70% konverentsist räägiti ikkagi liiklusest, teedest, rongidest ja lennuväljast.
Iga vald on oma strateegia sepp ja rahva õnne valaja
Just nii kõlas üks muusikalistest vahepaladest, mida Thea Paluoja ja Kert Markus Valdek konverentsi publikule pakkusid. Armastatud mängufilmi “Viimne reliikvia” laule, mille tekste olid ROL-i büroo loomingulised naised vaimukalt moderniseerinud, kõlas sündmusel päris mitu.
Vaimukas oli ka ettevõtja ja arenguökonomisti Ott Pärna ettekanne, mis siinkirjutaja arvates oli (juhul kui anda talle andeks tema Rapla-kesksus) päeva parim.
“Strateegia on plaan mingite eesmärkide saavutamiseks. Milline on see visioon, milline on Rapla 25 aasta pärast? Kui see visioon on olemas, saame teha strateegia sõja võitmiseks. Mitte suured ei söö väikeseid, vaid kiired söövad aeglaseid. Alati leidub neid, kes on meist suuremad, aga meie võime olla kiiremad,” alustas Pärna oma ettekannet.
“Kas Rapla on vitamiin või valuvaigisti? Vitamiin on selline asi, mis on, aga kedagi ei sega, aga valuvaigistit on vaja. Kui on toode, mida kellelgi on vaja, siis käiakse tema eest raha välja. Kellel on Raplat vaja?” küsis Pärna ja jätkas: “Igakord ei pea ratast leiutama. Maailmas on saanud väga palju inimesi kopeerimisega rikkaks. Nii et kopige jumala eest, aga te peate selle, mida kopite, ära kodustama.”
Pärna tõi välja selle, et kui kliima soojenemise tõttu maailmameri meetri võrra tõuseb, hakkavad liikuma miljardid inimesed. “See, et meil on täna mõni pagulane, kellel on kõht tühi või kelle kodus on sõda, kahvatub selle kõrval, et meil hakkavad miljardid inimesed liikuma, sest neil on varbad märjad.”
Kuid selle kõrval on juba praegu n-ö mobiilseid töötajaid, kellest 700 miljonit on teadustöötajad. “Need on head inimesed, kes on maailmas liikvel ja neil on uudishimu siia tulla, kui siin midagi ägedat juhtuks. Ägedad inimesed tulevad aga teiste ägedate inimeste pärast ja ettevõtted tulevad omakorda ägedate inimeste pärast, et neid endale tööle saada. Aga mida need ägedad inimesed elukoha valikul hindavad?
Madal saastatuse tase, madal kuritegevus, tolerantne ühiskond, madalad elamiskulud, kvaliteetne tervishoid, jalakäija- ja rattasõbralik, hea ühistransport jne. Raplal on pooled neist vabalt olemas. Te olete kõige lähem terviklik omavalitsus Tallinnale, mis on raudteega korralikult ühendatud. Võimalusi on. Jumala eest, tehke ära ja uskuge sellesse, mis te teete,” ütles Ott Pärna väga motiveerivalt.
Tema visioon Raplast kui väikesest Tallinna koopiast, kus elavad hipsterid, kes Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tööl käivad, aga õhtuks rongiga Raplasse sõidavad ning siinset ettevõtluskeskkonda turgutavad, meeldis mulle väga. Vana autobaasi maja, sealset kultuuriklubi Baas ja garaažides peetavat “Särina” festivali on ennegi Telliskivi loomelinnakuga võrreldud. Kui me tõesti sooviks, et talendikad teadlased siia pesa punuma tuleks, peame just sellist tänapäevast, ent retrohõngulist keskkonda koos kultuuri ja maitsva toiduga siin kultiveerima ja muidugi tegema kõik selleks, et noortel peredel ja nende lastel oleks siin hea.
Või äkki hoopis
filmistuudio ja ülikool?
Nii mõnigi ootas põnevusega tuleviku debatti. Olgugi et see võinuks kujuneda päeva rosinaks, seda see siiski polnud. Kõlama jäid meeste mõtted, kes tegelikult Raplamaad ei tunne, ning sisulisest arutelust sai vaimukuse mõõduvõtt, millele Treier omaltpoolt kõvasti takka andis. Kui aga mingisuguseid üldistusi siiski teha, olid põhiteemad (nii nagu kogu konverentsil) maakonna ühendatus Tallinnaga, elanike arv ja identiteet. Viimase puhul käidi välja põnevaid ideid, mille ümber Raplamaa võiks oma identiteedi luua.
“Raikküla kärajad on ju tegelikult Eesti demokraatia kants. Ehk Raplamaa on koht, kust Eesti demokraatia on alguse saanud. Kui Raplamaa tutvustaks end kui Eesti demokraatia kantsi, oleks ta tõesti omanäoline koht. Ja siis arengukava võiks keskenduda kogukondadele ja iseorganiseerumisele ja altpoolt üles tulevale mõttelaadile, mis tooks kindlasti ka väga häid ja suuri ideid,” pakkus välja Artur Talvik.
Laine Randjärv jällegi arvas, et Raplamaal võiks tegutseda kultuuriülikool ja metsaülikool. “Minu arvates see metsa teema ja looduse teema ja puhas elukeskkond on üks oluline teema siin Raplamaal ja see võiks kulmineeruda siin metsaülikoolis. Ja ka kultuurivaldkond on nii oluline. Me teame kirikumuusika festivali Raplas, me teame koore ja Thea Paluoja, Urve Uusbergi ja üldse Uusbergide suguvõsa oma kultuuriga. Et selline kultuuriülikool rahvaülikooli stiilis oleks kindlasti siin üks ülioluline institutsioon,” mõtiskles Randjärv.
Oma metsaülikooli mõtte kõrvale rääkis Randjärv, et siia võiks teha näidisväljad – hästi tehtud noorendik, lageraie ja selle kõrval üraskitest ärasöödud, surnud ürgmets. “Te soovitate teha Raplamaast polügoni?” küsis talt Märt Treier, millele Randjärv jaatavalt vastas: “Positiivses mõttes polügoni.” Sellele järgnes pikem arutelu metsamajandamisest.
Debati lõpus sähvatas aga Talvikule veel üks mõte: “Ma tean, et filmiinimesed väga põhjalikult otsivad kohta filmistuudio jaoks. Neil oleks vaja suurt stuudiopinda, kus nad saaksid rahulikult tegutseda ja miks mitte ka võttekohta õues, kus saab dekoratsioone üles panna. Initsiatiiv on olemas ja mingi osa rahast on olemas. Raplamaa on just sellisel kaugusel, kus selline stuudio võiks asuda. Ehk selle Kurmeti Hollywoodi idee tasuks uuesti üles noppida.”
