Lasteaia Pääsupesa ja seeläbi ka Raplamaa erivajadustega laste olukord on probleemiks olnud juba pikki aastaid.
On väga tervitatav, et 13. novembril lasteaias Kelluke toimunud arutelule olid osalema kutsutud erinevad osapooled, sealhulgas ka meie lasteaia pedagoogide ja lastevanemate esindajad. Paraku jäid valdavalt domineerima ühe poole seisukohad ehk siis Kellukese lastevanemate rahulolematus ja nördimus, mis eelseisvate muutuste puhul on ju mingis osas täiesti mõistetav. Südamele jäid aga ootamatult valusad väljaütlemised erivajadustega laste vajaduste ja tulevikuperspektiivide suhtes, mis on ka käesoleva kirjutise ajendiks.
Võib ju küsida, miks siis Pääsupesa lapsevanemad vaikida eelistasid ja ise sõna ei võtnud? Siinkohal võiksid koosolekul olnud püüda end tagantjärele nende vanemate olukorda panna, mõeldes, mis tundeid kuuldu neis võis tekitada. Mida need lapsevanemad üldse oma lastega seoses kuulma ja tundma on pidanud? Kas 13. novembri kohtumise õhustik andis põhjust olla heauskselt usaldav ja julgelt kaasa rääkida?
Teame ju, et ükski ema ega isa pole oma lapsele sellist saatust ise valinud. Ka tulevikus pole ükski pere selle eest kaitstud, et nende laps võib vajada eakaaslastest erinevat toetust ja arengukeskkonda. Õnneks on Pääsupesa lasteaiast kujunenud omamoodi oma valla kompetentsikeskus, mida praktikabaasina on tunnustanud nii Tallinna kui ka Tartu ülikooli eripedagoogika osakonnad. Aastate jooksul on kujunenud vastava hariduse ja töökogemustega personal, kes on vastu võtnud, abistanud ja kooli saatnud väga erinevaid lapsi.
Mis lastest on jutt?
Pääsupesa kahes rühmas käivad väga erineva taustaga lapsed, kellel on diagnoositud sünnipäraseid (geneetilisi) või hiljem tekkinud erivajadusi. Esineb raskemaid kõnekeskuse häireid, mis on tingitud kuulmislangusest, sünnitraumast või on põhjus teadmata. On lapsi, kellel on neuroloogilised probleemid, millega kaasnevad lihastoonuse, koordinatsiooni- ja käitumishäired. Lasteaeda on võetud ka füüsilise puude ja väga raske kroonilise haigusega lapsi ning paljudel juhtudel võib esineda korraga rohkem kui üks erivajadus. Kõik lapsed saabuvad Pääsupesasse Rajaleidja keskuse nõustamisotsuste alusel, st et neid on eelnevalt uuritud.
Kuidas meie neid aitame?
Iga õppeaasta alguses viivad tugispetsialistid läbi laste arengutaseme uuringu, mille põhjal nii noorem kui ka vanem rühm jagatakse arengutasemele vastavateks väikesteks gruppideks ning õppetöö toimubki neis väikerühmades. Lisanduvad individuaaltegevused logopeedi ja/või eripedagoogi juures. Liikumistegevustes kasutatakse ravivõimlemisharjutusi ning teraapiaelemendid on lülitatud ka muusikatundidesse. Ortopeedi soovituse korral saavad lapsed tasuta massaaži (kaetud lasteaia eelarvega), mida teeb väljastpoolt palgatud spetsialist. Rühmades töötavad erikvalifikatsiooniga õpetajad ja neid abistavad eripedagoogika koolitusi läbinud assistendid.
Lastele on tagatud üleminek nooremast rühmast vanemasse, kus toimub ka kooliks ettevalmistamine. Lähtuvalt laste vajadustest valmistatakse kooliks ette kas tava- või lihtsustatud õppele.
Meie valla alg- ja põhikoolides ongi võimalused õppida erinevatel õppekavadel ning lisaks sellele võib haridustee vajadusel alata erisuunitlustega erikoolides (Tallinnas, Tartus, Haapsalus jm).
Rapla valla koolides õpivad tava- ja erivajadustega lapsed kõrvuti. Tänapäevane laste õpetamise mudel näeb ette, et ka lasteaias on erivajadustega lapsed tavalaste kõrval. Juba varakult harjutakse, et inimesed võivad olla erinevad, kuid iga laps on väärtuslik ja kõigil on õigus võimetekohasele haridusele. Mida paremat haridust suudame anda erivajadustega lastele, seda suutlikumad on nad tulevikus ega jää elu hammasrataste vahele.
Miks just Kelluke?
Pooltel lastel on koordinatsioonihäired ning neile on hädavajalik ravivõimlemine. Kellukese lasteaias on spordisaal, mis mõõtmetelt vastab meie laste vajadustele. Praegu aga paneme lastele liiklusvestid selga ja käime kaks korda nädalas Rapla spordihoones. Sooviks, et need lapsed saaksid minna võimlasse T-särgiga mööda koridori.
Tavalapsele on bassein hea võimalus, mille pärast soovitakse lapsi viia Kellukesse, aga erivajadustega lapsele on see nõrgema närvisüsteemi ja lihastoonuse parandamise eesmärgil hädavajalik.
Kellukese ruumide lahendus võimaldab tekitada tugispetsialistidele kabinette. Praegu ei ole sellist võimalust ei Naksitrallides ega Päkapikus.
Kellukese mänguväljak on suhteliselt väike, kuid kui sealt läheb kooli 40 last ja asemele tuleb 19 erivajadustega last, on kõigil rohkem ruumi.
Oluline on ka fakt, et 17 aastat tagasi algatatud sama reformiga oleks Kellukese lasteaiast pidanud teistesse lasteaedadesse ümber paigutama terve rühmatäie juba seal käivaid lapsi. Praegu, kui kooli saadetakse kaks rühma, ei pea allesjäänuist kedagi ära saatma ja kõigile uutele soovijatele võimaldatakse kohad Naksitrallides, Päkapikus või erahoius.
Tänapäeval öeldakse, et erinevused rikastavad ja pakuvad uusi võimalusi kõigile. Kuigi koosolekul väideti, et otseselt ei olda erivajadustega laste vastu, kumas ometi läbi, et tavalaste kõrval neid Kellukeses siiski näha ei taheta. Loodan väga, et eelnevad selgitused aitavad paremini mõista meie laste olemust, vajadusi ja õigustatud ootusi. Teisalt on kindlasti vaja hajutada koosoleku käigus kõlanud ülemääraseid hirme ja ebaadekvaatseid hoiakuid, mis paraku erivajadustega lastega seoses ikka veel aeg-ajalt ilmnevad.
Maailm avardub, mõttemudelid muutuvad, kasvab sallivus ja paraneb üksteisemõistmine. Püüame meiegi enam mõista ja austada ka erivajadustega laste vanemaid, kes pingutavad oma laste nimel mitmekordselt. Toetame neid lapsi ja nende vanemaid nii, nagu see on meie võimuses. Erispetsialistidena soovime oma lasteaia lastele paremaid arengutingimusi, sest Pääsupesa hoonest, mis on ehitatud 1925. aastal, on võetud kõik, mis sellest võtta andis.
