Eestlaste rahvusliku ärkamise ja omariikluse tekkimise üheks eelduseks oli rahva vabanemine ja organiseerumine. Pärisorjuse kaotamine ning 1860. aastail alanud talude päriseksostmine andis eestlastele võimaluse majanduslikuks ja kultuuriliseks edenemiseks, pealegi läks pärast pärisorjuse likvideerimist talurahva kätte järjest enam ka omavalitsuslikke ülesandeid.
Talude päriseksostmise olulisus
Olgu siinkohal meenutatud, et talude päriseksostmine oli 19.-20. sajandil Eesti- ja Liivimaa kubermangus nähtus, kus talurahvas ostis seni mõisnikele kuulunud mõisamaad. 1849. aastal võeti vastu uus talurahvaseadus Liivimaa kubermangus, millega mõisate valdused jagati mõisa- ja talumaaks ning sai võimalikuks ka talude ulatuslikum päriseksostmine. Protsess arenes tunduvalt kiiremini Lõuna-Eestis, kus juba 19. sajandi lõpuks oli enamik talusid talupoegade omanduses. Eestimaa kubermangus sai talude päriseksostmise aluseks 1856. aasta Eestimaa Talurahvaseadus. Esimese 20 aastaga osteti Eestimaa kubermangus päriseks ca 1500 talu.
Rahvusliku eneseteadvuse kujunemisel oli samavõrra tähtis roll talupoja maailma avardumisel. Euroopas levivad natsionalismi ja rahvusromantismi ideed toitsid ka eestlaste rahvuslikku ärkamist. Aga oma ühiskonna formeerimisel leiti mõndagi järgimisväärset baltisaksa ühiskonnast. Näiteks võeti eeskujuks sakslaste poolt hästi korraldatud haridussüsteemi, mitmekülgset ajakirjanduselu ja vilka ühistegevuse traditsioone. Viimane hõlmas paljude eripalgeliste seltside kõrval muu hulgas ka laulupidusid, mille olulisust eestlaste rahvustunnete kujunemisel on võimatu alahinnata.
Kuidas sakslaste kõrkus päästis eestluse
Samal ajal leidus rüütelkonna helgemate peade ja sakslastest estofiilide hulgas neid, kes pidasid tähtsaks enesele väärika koha otsingutel olevate eestlaste sulandumist väikesesse saksa kogukonda. Läbi eestlaste saksastamise olnuks lihtsam seda kogukonda oluliselt laiendada ja Vene keskvõimu vastu häälestada. Paraku sai takistuseks aadlikkonna enda kõrkus – isegi Baltisaksa liberaalsete haritlaste meelest oli nende poolt väga suur ühiskondlik ja majanduslik vastutulek asuda eestlaste, aga ka lätlaste, saksastamisele, nende keelelisele kokkusulatamisele.
Tegelikult oli siinne haritlaskond ju juba saksastumiseks küps, sest haridus oli suures osas saksakeelne ja ka suhtlus ühiskonna kõrgemates sfäärides oli saksakeelne. Ometi oli eestlastel raske suuta olla tänulikud selle „teene” eest. Ja mida tänamatumad olid eestlased, seda vaenulikumaks muutus Balti aadlike konservatiivsema enamuse üldine suhtumine igasuguste rahvusliku ärkamise ilmingute vastu, olid need siis suur Aleksandrikooli üritus (1863-1888), laulu- ja mänguseltside ning põllumeeste seltside asutamine või Eesti Kirjameeste Seltsi ellukutsumine (1872-1893).
Nii juhtuski taas, et baltisaksa ühiskond ise oli see, kes pidurdas eestlaste (ja ka lätlaste – meie saatused olid ju paljus väga sarnased) emantsipatsiooni, mõjutades neid püsima igati oma seisuse piirides ja kultuurikeskkonnas ning selle kaudu tõkestas nende kokkusulamist sakslastega.
Ajaloolane Enn Tarvel on viidanud, et kummalisel kombel osutus saksa vähemus taas kord just nagu eesti rahva peamiseks päästjaks, tema iseolemise säästjaks ja hoidjaks. Saksa ühiskond tervikuna, hoolimata mõningatest temas esinevatest romantilistest ja ratsionaalsetest suundumustest, oli traditsiooniliselt konservatiivne ja uuendusmeelsusest kaugel.
Rahvusliku konsolideerumise kiire areng
1850.-1870. aastatel toimusid murrangulised sündmused talurahvahariduses: kujunes välja stabiilne koolivõrk ja mindi üle üldisele kolmeaastasele koolikohustusele. Ka kooli õppekava muutus varasemast mitmekesisemaks. Külakooliõpetajad hakkasid etendama maa vaimuelus järjest olulisemat rolli.
(Järg 16. lk)
(Algus lk 15)
Paranenud majanduslik seisund lubas talupojal pöörata tähelepanu rahvuslikule, organisatsioonilisele ja rahvuskultuurilisele tegevusele ning seda kõike ka materiaalselt toetada. Ühiskondlikul alal asutasid eestlased sel perioodil tuleviku mõistes terve rea tähtsaid seltse ja organisatsioone: Aleksandrikooli komitee (1863-1883), Tartu Vanemuise ja Tallinna Estonia (1865), võtsid ette esimese ülemaalise laulupeo korraldamise Tartus (1869), kutsusid ellu Eesti Kirjameeste Seltsi (1871), asusid looma üliõpilasorganisatsioone (1870), millest hiljem (1883) kujunes välja Eesti Üliõpilaste Selts. Rahvuskultuuris jätkus rahvapärandi ja rahvaluule intensiivne kogumine ning talletamine. Alguse sai loometöö eesti rahvusliku maalikunsti ja muusika valdkonnas. Ka rahvusliku ilukirjanduse õitsemine jätkus alanud hooga.
Nagu juba vihjatud, sai eestlaste rahvuslik liikumine majandusliku seisundi paranemisest tugeva tõuke. Tähtis tegur selles arengus oli talupojakihi iseteadvuse ja mõju kasvamine. Ei saa unustada teisegi olulise kandekihi – külakoolmeistrite tähtsust teadlikus rahvuslik-sotsiaalses võitluses. Oluline faktor järgnevas arengus oli loomulikult ka J. V. Jannseni toimetatud Eesti Postimehe ilmumine. Selles katsus Jannsen, kes pidas maarahvast eesti ühiskondlikuks selgrooks, tõsta selle rahvakihi hariduslikku taset, maha suruda ebausku, ebakõlbelist eluviisi ja takistada „kadakasaksastumist”.
Ka venestamise katsetel omad plussid
Muutused toimusid ka keisririigi südames. Kaotatud Krimmi sõjale järgnesid Vene keisririigis kodanlik-demokraatliku iseloomuga reformid, mille taustal hakkas Venemaa poliitilise eliidi seas järjest enam levima utoopiline idee rajada senise, paljudest eripalgelistest osadest koosneva impeeriumi asemele unitaarne rahvusriik. Et aga venelased moodustasid impeeriumi rahvastikust vähemuse, püüti selle eesmärgi saavutamiseks venelaste osatähtsust suurendada mittevenelasi assimileerides ning vene mõju igati laiendades.
Balti provintsides langes venestamise põhiraskus 1880. aastate teise poolde ja 1890. aastate algusesse. Eesmärgiks seati Eestimaa kubermangu talurahvas ümber usustada ja Liivimaa õigeusklikke hoida kiriku rüpes. Kuberner Šahhovskoi kirjutas 1866. aastal: „Eestlased ja lätlased võivad saada vene inimesele lähedaseks, omaks ja tõeliselt ühineda suure vene perekonnaga kõige kiiremini siis, kui neist saavad õigeusklikud. Seepärast tuleb ühendamispoliitika aluseks otse ja avalikult seada õigeusk.”
Kuid erinevalt saksastamisest ei muutunud venestamine eestlastele kunagi ligimeelitavaks. See välistas rahva vabatahtliku venestumise. Riiklike sunnivahenditega sai eesti rahvuslikku arengut vaid ajutiselt pidurdada, eestlaste ümberrahvustamise teele kallutamiseks jäid keisririigi poolt kasutusele võetud vahendid aga liiga napiks.
Koolide venestamine tõi kaasa kooliõpetuse taseme languse, kuid sellest hoolimata jäi Balti provintsides haridus- ja kultuuritase Vene kubermangude omast oluliselt kõrgemaks. Vene kultuuri integreerumise asemel kasutati koolis omandatud riigikeelt pragmaatiliselt kõrgema hariduse omandamiseks või siis mõnes riigiasutuses töökoha saamiseks.
Ka ei suutnud venestamine kõigutada saksa kultuuri rolli Baltikumis. Küll aga kärpis halduslik venestamine ja mitmesuguste seisuslike igandite kaotamine baltisakslaste ühiskondlikku mõju. Saksa keele kasutusala ja baltisaksa privileegide piiramine kahandas ka saksastamise atraktiivsust eestlaste seas. Seeläbi sillutas omakorda ka venestamine tahtmatult teed eestluse jätkuvale tugevnemisele.
Sajandivahetuse aktiivne seltsielu
Sajandivahetusel vähenes venestamise mõju ühiskondlikule tegevusele ja elavnes ka seltsiliikumine. Rohkesti asutati igasuguseid seltse, ühinguid ja kooperatiive. Turgutust sai 1870. a asutatud Eesti Põllumeeste Seltsi tegevus, mida juhtis Jaan Tõnisson, kes koos Villem Reimaniga pani aluse ka Eesti Kirjameeste Seltsile (1907) ja koos H. Koppeli, P. Põllu ning teistega Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsile (1906). Tõnisson organiseeris üldse igat võimalikku liiki seltse: haridus-, karskus-, raamatukoguseltse, era- ja ühispiimatalitusi, karjakontroll- ja seemneviljaühinguid ja lõpuks veel ühistegevuslikke panku ja rahaasutusi, nagu Tartu Eesti Laenu- ja Hoiuühisus (1902).
Samal ajal kasvas ka teiste rahvuslike ja kultuuriliste seltside asutamine, nagu teatriseltsid kõigis linnades ja isegi väiksemates asulates. Suuremad neist asusid ehitama isegi uhkeid teatrihooneid. Tööliste huvisid hakkasid kaitsma mitmesugused ametiühingud (1905).
Seltsitegevuse väga levinud vormiks kujunes karskusliikumine. Karskusseltsid väljusid peagi põhikirjalise tegevuse kitsastest raamidest ja omandasid olulise tähtsuse rahvuslikus liikumises. Peale karskuse propageerimise korraldasid nad kontserte, näitemänge, kõnekoosolekuid ja peoõhtuid, levitasid sel moel rahvuslikke aateid ja edendasid rahvuskultuuri.
Karskusseltside kõrval tegutsesid ka juba ärkamisajal asutatud põllumeeste seltsid ning laulu- ja mänguseltsid. Esimesed hoolitsesid põllumeeste kutseoskuste parandamise eest, teised asutasid laulukoore ja orkestreid ning korraldasid kontserte ja kohalikke laulupäevi. Asutati ka esimesed spordiseltsid. Esialgu jalgrattasõidu, hiljem raskejõustiku harrastajatele. Tekkisid käsitööliste seltsid, vabatahtlike tuletõrjujate seltsid jne.
Laialdane seltsitegevus aitas kaasa vaimuelu edendamisele ja rahvakultuuri uuendamisele, kindlustas omaalgatuse ja isetegemise traditsiooni püsimise ning tähistas ühtlasi ka kodanikuühiskonna kujunemise algust.
Maailmasõja ajal seltsitegevus taandus, et siis oma riigi loomise järel taas aktiivselt puhkeda.
Allikad:
Eino Saaremaa „Eestlaste ajalugu 1820–1945”. Elva 1997
Avita Kirjastus „Eesti ajalugu”. Avita, 2017
Alo Särg „Baltisaksa aadel Eesti- ja Liivimaal”. Argo 2018
Enn Tarvel „Eesti rahva ajalugu”.
Varrak 2018
