Novembri lõpus sai valmis eriline kindakirjade kaardikomplekt, kust leiab 11 Rapla kihelkonnast pärit kindapaari, mille valmistusaeg on enne 1910. aastat.
Komplektis olevatel kaartidel on nii foto, mustrileht, lühike juhend kui ka väike lugu, kust muster pärit on. Kindakirjad pärinevad Eesti Rahva Muuseumi kogudest ja need on sealt üles otsinud ja kaartide jaoks kudunud Anne Ummalas. Kaardikomplekti kujundas Seily Sõgel-Raid.
Sahtlisse kootud kindad
“Rapla kihelkonna kindakirjade komplekt sai oma alguse tegelikult juba ammu aega tagasi. Mul oli selline totter kiiks, et tahtsin enda jaoks kududa ära kõik Eesti Rahva Muuseumis olevad Rapla kihelkonna kindad. Uurisin neid ja kudusingi. Lõpuks sai terve sahtlitäis. Kui need niimoodi koos olid, oli pilt ikka väga vahva,” rääkis Anne komplekti sünnist.
“Uurisin ka kinnaste tausta. Millal on muuseumisse kingitud või müüdud, kes, kus ja millal on originaalid valmistanud. Kujuneski välja ports kindaid, mille valmistamise aeg on 1900 ja varasem. See oli aeg, mil kirjasõna veel laialt ei levinud. Võime olla kindlamad, et need on just siin sündinud või käibel olnud kindad. Hiljem hakkasid juba ajakirjad mustrilehtedega ilmuma, inimesed liikusid rohkem ja ka mustrid muutusid laialdasemaks ja ei olnud enam nii kitsastes levikupiirides,” jutustas Anne ning lisas, et kui ta poleks Seilyga sel teemal rääkinud ja tema poleks ennast kujundajaks pakkunud, ei oleks neid kaarte niipea sündinud.
“Seilyl on ülihea kujundaja stiil. Meie maitsed ühtivad ja koostöö on väga hea. Ühe kindapaari on Seily ka kudunud,” rääkis Anne nakatavast koostööst, mille jõul sahtlisse kootud kindad mustrikaartidele said.
“Kui see komplekt hästi vastu võetakse, jätkame teiste kihelkondadega ka. Juurust on mõned kindad mul juba varem kootud ja Hagerist ka. Samuti on mul mõnel tuttaval Vigalast kindaid ja Märjamaalt on täitsa palju naisi käinud meil rahvarõivakoolitustel ja tean, et neil on kindad kootud – nii et materjali oleks küll ja tulevikus me need teeme ka. Igaks juhuks aga aastat ei ütle praegu,” rääkis Anne tulevikust mõeldes.
“Kindad on meie kliimas hädavajalikud, kui õues on külm ja niiske. Lihtsaid või parandatud kindaid on kantud tööd tehes, vahel ka mitu paari ülestikku. Kirikus või külas käies pandi kaunimad kindad kätte, et oma näpuosavust teistelegi näidata. Pulmas jagati kõige ilusamaid kindaid, veimevaka järgi hinnati pruudi väärtust üle terve Eesti, nii ka meil,” on kirjas kaardikomplekti tagakaanel. Et kindad on olnud ka levinud ohvriannid, on neil korraga maagiline ja praktiline väärtus, lisaks on põnevate mustrite ja värvidega kindad andnud kandjale võimaluse end kaunistada.
Seda, et Rapla kihelkonna kindad erineksid millegi poolest kogu ülejäänud Eestis kootud kinnastest, me öelda ei saa, ent on mingeid jooni, mis on meie piirkonna kinnastele väga omased. “Soonikuosa on meil ühevärviline ja tihti parempidine silmus keerdsilmusena, või siis parempidine silmus on tume ja pahempidine valge. Seda on üsna tüütu kududa, aga mõlemal juhul ei veni soonik kandes välja nagu nõukaaegsete kuuesentimeetriste tavaliste soonikutega tihti juhtus. Meie oleme oaõiekirja väga Raplale omaseks pidanud, aga seda on ka Järvamaa ja Pärnumaa kinnastel ja hiljuti leidsin, et ka Lätis. Rapla kandist on ERM-is neli erinevat kindapaari oaõiekirjaga, muster sama, värvikombinatsioonid on erinevad. Küllap kooti lõngadest, mis parajasti võtta oli või mis perenaisele meeldis,” tutvustas Anne meie piirkonnale omast.
“Selles komplektis on üks kindapaar täiesti teistest erinev, see on ka erakogust pärit. See Nõmmemetsa küla taat rääkis, et need kindad on tema vanaisa saanud Rõkkalust pulmas kingituseks umbes 1910. a paiku. Need ongi kõige hilisemad kindad meie komplektis. Muster on muidugi ka vahva, aga kõige suurem väärtus on nende puhul see, et saame öelda, et 1910-ndatel oli meil veel kombeks pulmades kindaid kinkida,” rääkis Anne sellest, milliseid lugusid kindad endas kannavad.
Ühe kindakaardi tagant võib lugeda ka sellist lugu: “Valmistatud 1884 Rapla kihelkonnas. 1928. aastal on see kindapaar koos paljude teiste esemetega läinud vahetuskaubana Rootsi Nordiska Museet kogudesse. 2014. aastal tõi printsess Victoria esemed Eesti rahva muuseumisse tagasi.”
Arhiivist pärand palliplatsile?
Kõige selle taga on aga põhjalik töö arhiivimaterjalidega, mille uurimiseks peab olema aega, kannatlikkust ja uudishimu. “ERM-is on kataloog, kus on museaali numbrite järgi kõik väikesel kaardil kirjas, et mis ese ja kust saadud. Siis saad küsida omale kogumisraamatu, kus on täpsemalt kirjas – juhul kui on. Tihti ongi ainult et kinnas, sealt külast, sealt talust, kinkinud see inimene ja aastaarv. Vahel on ka midagi rohkemat – mäletatakse, kes on kudunud või kust saadud.
Kui ERM oli veel vanas kohas, sai uurija eseme hoidlast välja tellida ja valgetes kinnastes asja uurida. Uues kohas seda enam väga teha ei lasta kahjuks. Aga muuseumist saab tellida ka esemest suure resolutsiooniga fotod ja kindamustrid on nende pealt väga lihtsasti maha joonistatavad,” jutustas Anne, kuidas töö arhiivimaterjalidega käib, ning lisas, et asjade vanus on veidi küsitav.
“Kujutage nüüd ette, et tuleb teie ukse taha muuseumi poolt maale saadetud korjaja ja tahab saada teie aidanurgast auklikku kinnast, küsib, kes teinud, mis ajal. Vanasti oli kinnas tarbeasi, talvega kulus neid mitu paari läbi, ja kui oli talus mitu naist, siis kes seda järge pidas, mis aastal keegi mis kinda kudus. Öeldi siis korjajale, et see on 50 aastat vana kinnas. Tegelikult võis olla 55 või 35,” jutustas Anne värvikalt.
Kindakirjade kaardikomplekt on suurepärane näide sellest, kuidas oma piirkonna pärandit tänapäeva tuua, nähtavaks teha ja sellele praktilist rakendust anda. Nüüd, kui hakatakse Raplamaale uut mainekujundusstrateegiat koostama, võiksid meie kihelkondade kindakirjad jms pärandväärtus olla kindlasti inspiratsiooniks laual. Kunagi ühes aruteluringis läbi käinud idee, et meie korvpalluritel võiksid olla kihelkonnamustrilised põlvikud või võistlussärgid, on samuti väga suurepärane mainekujundusidee.
