Tänavuse Raplamaa aasta teo nominentide hulgas oli ka Ivi Sark, kes tähistas oma käsitööseltsingu Süstik 15. sünnipäeva märtsis konverentsiga “Vaimne kultuuripärand Raplamaal”. Lisaks sellele oli Ivi nomineeritud kui septembris toimunud külapäeva “Iira 777” eestvedaja.
Kuid seegi pole veel kõik! Ivi tegutseb korraga mitmel rindel. Laias laastus saab Ivi tegevuse jagada viieks: täiskasvanud õppija nädal (TÕN), õppereisid ja laadad, MTÜ Raplamaa Külade Liit, käsitööpood Süstik ja ettevõtlus.
Aasta teo nominendiks olemisest räägib Ivi, et eelmine aasta oli ta nomineeritud pikaajalise täiskasvanud õppija nädala (TÕN) vedamise ja foorum-tänuürituse korraldamise eest. Selleaastase konverentsi kohta meenutas Ivi Kalju Idvandi öeldut, et sõna anti oma maakonna inimestele. Olid seal nii sepad, muuseum pärandihoidjana, rahvarõivad, tantsurühm kui ka pillimees. “Need on inimesed meie enda kõrvalt, kes on minule olulised olnud, ja seetõttu sai neile ka sõna antud,” sõnas Ivi. Lisaks tähistati konverentsiga Süstiku 15. sünnipäeva, ehk “Numbrid on juba ilusad.”
Kes tahab tegutseda, see ka teeb seda
“Iga asi õpetab midagi,” sõnas Ivi ja lisas, et käsitööseltsi tegemisega on ta ära õppinud selle, et võib ju teada, kuidas mingit asja tehakse, kuid et sellel alal meistriks saada, läheb aega ja iga inimene peab ise aru saama, et igal alal ei saagi meister olla. Kui palju aega Ivil endal uute oskuste omandamiseks üldse on? “Eks see ole kättevõtmise asi, aga vajadust ei ole, neid asju on juba piisavalt.” Jõulukingid üritab Ivi ikka ise teha, kuid kuna iga aasta sama asja ei tee, on hea Süstiku käsitööpoest midagi meelepärast leida. „Oma kutsumuse leidsin lapitööd tehes, olen olnud ettevõtja üle kahekümne aasta,“ lisas Ivi.
Käsitööpood Süstik on tegutsenud nüüdseks seitse ja pool aastat. 2015. aastal sai Süstik aasta ettevõtja sõbra tunnustuse. Number 7 on Ivit saatnud läbi elu ja just praeguses eluetapis kuidagi eriti esile kerkinud. Selle numbri all on Ivi noorena võrkpalli mänginud. Aastal 1977 läks ta Rapla metsamajandisse tööle spordimetoodikuna. Tänavu septembris oli Iira 777 külapäeva tähistamine. Numbri tähendust ta uurinud ei ole. “Seda las uurivad teised, ma olen selline praktiline inimene, kes tahab tulemust näha.”
Raplamaa Külade Liidu tegevusega liitus Ivi aastal 1999. Ta on juhatuse liige ja koordineerib maakonna külade tegemisi. Praeguste külaliikumiste kohta sõnas Ivi, et külad on piisavalt iseseisvad, toimuvad piirkondlikud ümarlauad ja igaüks toimib vastavalt sellele, mis külale sobib. Mingeid ettekirjutusi ega regulatsioone väga palju olla ei saa, kuna kõik külad on erinevad. Jaanuaris valitakse Raplamaa aasta küla ja tähistatakse ka Raplamaa Külade Liidu 25-aastaseks saamist. Järgmine aasta on aga tulemas juuli lõpus taas külade Maapäev Räpinas Põlvamaal.
Haldusreform ei ole Ivi arvates väga külade liikumise tegemisi muutnud. “Kogukonnad jäid ikka paika. Ja elu ongi tegelikult pidevas muutumises. Territoriaalselt mindi küll suuremaks, tulid uued kontaktid, uued suhtlused, uued kuuluvused kuhugi, aga üldiselt on külad kohanemisvõimelised. Kes tahab, see saab alati tegutseda. Tore on see, et endises Kaiu vallas, kus enne ei olnud erilist külategevust, on uusi külavanemaid juurde tulnud ja külategevus on aktiviseerunud,” seletas Ivi.
Külaliikumisega ongi Ivi sõnul nii, et aktiivsuse perioodid vahelduvad vähemaktiivsetega. Kui vanem põlvkond, kes külaelu eest on vedanud, ära väsib ja kaob, tuleb oodata, et noorem põlvkond jõuaks vastavasse ikka ja arusaamisele, et ise tuleb tegutseda. “Pealehakkamises on tegelikult asi. Noored tulevad küladesse tagasi, tulevad uued hingamised, uued tegevused, ja see on tore. Kõik on me enda kätes.”
Suurte tegude suured numbrid
Oma käe Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidule andis Ivi aastal 1996, olles maakonna esindaja ka praegu. Selle aja jooksul – 22 aastat – on ära tehtud ääretult palju asju, alates kõikvõimalikest koolitustest ja õppepäevadest, muuseumitundidest Sillaotsal ja Mahtras kuni õppereisideni teistesse maakondadesse tutvumaks huvitavate meistrite ja seltsidega.
Raplamaal on toimunud koostöös ERKL-iga vabariiklikud käsitööpäevad, käsitööettevõtjate päev, 2006. aastal oli Raplamaa päev Mardilaadal, kus ka tänavu oli Raplamaalt esindatud 7 käsitöömeistrit.
Vaadates aastale tagasi, on igas kuus olnud mõni suurem ettevõtmine, millega Ivi on seotud olnud korraldaja rollis. Näiteks erinevate seltskondadega õppereisid. Sel aastal on käidud Leaderiga Viljandimaal, Raplamaa Külade Liiduga Muhumaal, TÕN-iga Läänemaal (vt lk 6) ja sõpruskonnaga Valgamaal. Omavahel saab tegevusi põimida ja kord teha suuremaid, kord väiksemaid asju. Praegu käivad Ivil ettevalmistused 15. detsembril Sadolini spordihoones toimuva jõululaada tarbeks. Järjekorranumbrilt on see laat juba 17. Sama numbrini jõuavad järgmisel aastal kevad- ja sügislaat.
Laadad said Ivi sõnul alguse sellest, et oma maakonna ettevõtjatel ja käsitöölistel oleks koht, kus oma kaupa müüa. Nüüdseks on aga tegemist Raplamaa ühtede suuremate laatadega, kus kauplejaid on sadakonna ringis kogu Eestist, laadapäeva kultuuriprogrammis esinevad oma valla taidlejad.
Praegu käivad ka ettevalmistused järgmise aasta TÕN-iks, mis alustab juba veebruaris. TÕN-i tegevust on Ivi juba 13 aastat maakonnas eest vedanud. Märksõnaks sellel aastal on koostöö omavalitsustega ja kuidas jõuda iga nooreni, kellel haridustee on katkenud. Kuidas see kõik olema hakkab, selgub Ivi jaoks sellel neljapäeval-reedel Andrase aastalõpu seminaril.
Tegevused kulmineeruvad küll täiskasvanud õppija nädalaga, kuid tööd tehakse tegelikult aasta ringi. Tagasiside TÕN-i nominentidelt on alati olnud positiive ja Ivi toob näiteks ühe noormehe, kes oli siiralt üllatunud sellest tähelepanust, mis ta sel aastal nominendiks olemise tõttu sai. Järelikult on täiskasvanuõpe oluline teema ja seda osatakse ühiskonnas ka väärtustada. Selleks aga, et osataks tublisid õppijaid tänada, tuleb need tublid inimesed üles leida, ehk tuleb avatud silmadega ringi käia ja märgata seda, mida teised teevad. Raplamaal on TÕN-i nominente alati hästi palju olnud ja harvad pole juhud, kui riikliku tunnustuse on pälvinud Raplamaalt esitatud nominendid.
Võrgustiku loomine
Teiste märkamine on Ivi arvates üldse oluline märksõna, mis kehtib kõikjal. Näiteks külades, kus koos on erinevate elualade inimesed, tuleb omavahel suhelda ja luua kontakte. „Kui oled kogu aeg sellises võrgustikus, siis see on hea tunne. Üksinda sa paljut ära ei tee,“ sõnas Ivi. Kuigi oma ettevõtmistes teeb Ivi palju ka üksi ära, kuna siis ta teab, kusmaal ta omadega on, kaasab ta enda ümber sageli ka meeskonda. „Sa võtadki enda ümber need, keda usaldad, ja ta vastutabki oma asja eest, ma ei pea seda kontrollima. Eks ma vahel sellise otsekohese ütlemisega olen ka, mõnele see ehk ei sobi. Aga midagi teha ka ei ole. Minu oskus on korraldada ja organiseerida. Mõne arvates pole see mingi töö, aga mulle meeldib.“
Õppepäevade ja konverentside korraldamise puhul on oluline teada, keda esinema kutsuda. „See inimene peab kõnetama ja olema ise atraktiivne ning publikut motiveerima.“ Näiteks on populaarsed esinejad olnud Maire Forsel ja Inna Raud.
Vaadates kõrvalt seda, kuidas Ivi mitme asjaga tegeleb ja korraldab, tekib küsimus, kas tal puhkamiseks ka üldse aega jääb. Ivi vastab naeratades, et need kusagil käimised on ju tegelikult aktiivne puhkus. Üksinda minnes oleks igav ja tüütu, kuid seltskonnaga on tükk maad lihtsam ja toredam, huvitav on kohtuda toredate inimestega. „Eestimaal on väga ilus puhata suvel, ei kisu kusagile soojale maale,” sõnas Ivi.
Enamasti on Ivi organiseeritud reisid viinud erinevaid seltskondi üle kogu Eestimaa. Järgmise aasta reisiplaanid on juba kooskõlastamisel. „Igal pool, kuhu sa lähed, on sul midagi vaadata. Ja igal pool on tegusad inimesed ja igal pool on huvitav. Eestimaa on küll väike, aga piisav, et 100 km kuhugipoole sõites on sul hoopis teine keskkond, hoopis teine loodus, teised probleemid. Sõidad 200, on seda erinevust veelgi enam. Tegelikult me oleme ikka väga rikkad oma tegijate, oma maastiku, oma looduse poolest.”
Eduelamuse esiletõstmine
Mööda Eestit õppereisidel käies on üks saadavaid õppetunde Ivi sõnul näha, et naaber teeb sama asja, tal on samad probleemid, kuid ta saab neist üle ja järelikult saame ise ka.
Millegi tegemisel on kaks poolt, ühest küljest tuleb omandada vajalik „kirjaoskus“, ehk siis töö tehniline pool. Kuid kõige olulisem on see, et vaim peab peal olema. See, mida sa teed, ei tohi tunduda sundusena. “Sellepärast ongi mul hea, et ma teen ühte ja samas ma saan teha teist ja igalpool käies saan mingisuguse idee, mõtte, mida võiks meil teha või kuhu minna. Üks tegevus viib teiseni.” Ivi lisab veel ühe olulise mõttetera: räägi inimestega. „Kõik on siin päikese all olemas, aga kuidas ja mis ajal ta jõuab minuni, oleneb enda aktiivusest.”
Olles ka ise käinud mitmetel õppereisidel, just saartel, torkab silma üks erinevus meie ja nende vahel, mida mainib ka Ivi. „Meil on Raplal see viga, et sõidetakse mööda, mitte läbi Rapla. Meil ei ole oma legendi. Kui sa ütled Saaremaa, siis juba see nimi müüb, nagu ka Setumaa, Mulgimaa, Kihnu, Ruhnu. Seda vaimset kultuuripärandit on seal rohkem. Kuid meil on jällegi teised väljundid. Raplamaa kajab teistmoodi. Selles suhtes on see koht, kus tasub elada.
Raplamaa ise on ka ilus. Me päris palju küll jorrame, aga pane siis oma panus, tee ise midagi ära, liiga palju torisemine ja endale asja mitte selgeks tegemine on see kõige hullem ja vahel see jääbki domineerima. Mõni kisab ka kisa enda pärast. Mina leian, et Raplamaa on piisavalt atraktiivne, et siin olla ja toimetada. Hea, kui käid naabrite juures külas, tuled jälle emotsionaalse laenguga tagasi ja siis märkad enda ümber täpselt samu asju. Võib-olla me peaksimegi rääkima ja kirjutama rohkem enda hetkeolukorrast, sellest heast.
Muidu on nii, et teed teleka lahti, kõigepealt loed laibad üle, siis sisepoliitika, vaatad välispoliitika üle ja siis on hästi, kui mingisugune positiivne kohalik uudis künnise ületab. Nii jääbki kõlama see negativism ja meeletud probleemid, mitte see eduelamus, et kus ma olen ja millega naabrid tegelevad.
“Maahommik” on väga hea saade, sealt leiab väga palju kohti, kuhu minna. Viimane leid oli Tänava talu Haeskas Läänemaal, käisime eelmisel reedel ja ei kahetse.“
Ivi jutust jääb kõlama mõte, et paljud asjad on inimestes endas kinni. Vingumise asemel tuleb ise tegutseda, teistega suhelda ja vahel kodunt kaugemal käia, et uute ideedega tagasi tulla ja oma kodukanti värske pilguga vaadata.
