Algatuseks tuleb selgitada, et selle arvamusloo taga on EV kodanik Siim Solman, mitte Raplamaa Sõnumid. Võimalik, et pärast seda kirjutist käib nii mõnigi mu hea tuttav minust kaarega mööda ja fotograafi otsides enam minu poole ei pöördu. Pole välistatud, et saan ka sõna otseses mõttes peksa ning kahtlemata äratan kommentaariumites üles hulgaliselt sõimajaid, aga kuidagi raske on vait olla ja kõrvalt vaadata, kuidas üks erakond räigete valede, vihkamise ja viimaste sündmuste taustal ka vägivalla abil jõuliselt Eestis pead tõstab.
“Kas tõesti EESTIS!?” oli minu esimene reaktsioon, kui kuulsin uudist sellest, kuidas EKRE-lased Indrek Tarandit meeleavaldusel peksma hakkasid. Tundus lihtsalt ebareaalne, et see toimuski MEIE Eestis.
Pole maailmas riiki, kus valitseb ühiskonnas totaalne rahulolu. Kõikjal on pettunuid, kibestunuid ja vihaseid. Kui siiani olid Eestis need inimesed ühtlaselt mööda riiki laiali jaotunud, siis nüüd on olemas neid ühendav oma katusorganisatsioon, mis ei kohku tagasi millegi ees.
Räige populism, raju valetamine, katkematu süüdistamine ja jõuline vihaõhutamine, vajadusel ka vägivald. Kas see kõik ei tundu kuidagi tuttav? Ei pea just ajaloodoktor olema, et lähiminevikust leida see peatükk maailma ajaloos, kus just see sama raju paremradikaalne populism pühkis lõpuks maapealt üle 60 miljoni inimese.
Selge see, et võrdlus ei kannata kriitikat, kui me räägime vaid Eestist, aga kui vaatame suuremat pilti ning Euroopas toimuvat, hakkab võrdlus siiski kuidagi paika loksuma. Pärast Teist maailmasõda kordasid kõik maailma liidrid fraasi “Never again!” (mitte iial enam – toim.), aga praegu on pinnas taas soodne.
Iga vähegi selgelt mõtlev inimene saab ju aru, et rasked ajad vajavad mõistlikke ja tihtipeale ka poliitiliselt ebapopulaarseid otsuseid. Rasked ajad – see ongi just ideaalne pinnas raju populismi tekkeks. Vaatan ka mina murelikult pealt, kuidas nii mõnigi väga asjalik ja väärikas inimene minu tutvusringkonnast on liitunud EKRE-ga, ja seda kõike viha, valede ja arulageda hämamise pärast.
Helme seenior ja juunior on mõlemad suurepärased oraatorid ja kahtlemata haritud inimesed, aga kui õigustatakse maaslamaja (europarlamendi saadik Indrek Tarandi) jalaga löömist ja Riigikogu saalis valatakse õli tulle vürtsikate valede toel, peaks me kõik muutuma murelikuks.
Samas on raske rääkida moraalist, väärikusest ja riigimehelikkusest, kui meie suurima liitlasriigi juht ütleb välja kõike, mida sülg suhu toob ja tihtipeale on valmis ka näkku sülitama, andes sellega oma vaikiva õnnistuse Euroopas ja seega ka Eestis lokkavale paremäärmuslikule populismile.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on sõnad selle lühendi taga. Ka mina olen loomult ja ellusuhtumiselt pigem konservatiiv. Lähtun põhimõttest, et alalhoidlikkus ja pikalt kaalutletud otsused on pigem abiks ning üle oma võimete elamine on väga lühinägelik. Küll aga ei ütleks ma kuidagi, et konservatiivsus poliitikas tähendab valetamist, viha ja kõige vähem vägivalda.
Tõsi, EKRE-l on üldpildis ka selge positiivne mõju. Ta hingab pidevalt oma populistlikku hingeõhku ka teistele erakondadele kuklasse ja hoiab seega ka ülejäänud betoontagumikkude meeled erksana. On ju siililegi selge, et EKRE tõus on olnud suuresti võimalik tänu teiste suurte erakondade tegemata tööle ja üldisele pohhuismile.
Mulle ei meeldi elada ja kasvatada lapsi sellises Eestis, kus parlamendi tasemel on vihkamine ja vägivald OK. Ei meeldi elada Eestis, kus rajude valede ja sisutühja populismi jõul kantakse edasi isiklikku agendat ja koondatakse suuri masse. Loomulikult ei pane mind mitte miski Eestit hülgama, aga elan siiralt lootuses, et ratsionaalne mõtlemine ja kaalutletud otsused, ühiskondlik tolerants ja demokraatia on endiselt see põhiline ja kandev jõud siin armsal põhjamaisel maalapil.
Mis sul viga on, EKRE!?
Siim Solman
Test