Alles olid jõulud – juba taas järgmised käes. Tundub, et aeg kulgeb vaid kahe kalendaarse tähtpäeva vahel: kui jaanid läbi, hakkame jõulusid ootama, ja kui jõulud läbi, ootame jaani. Aeg jookseb nagu peenike liiv läbi sõrmede. Aasta-aastalt ikka kiiremini. Mitte miski ei peata seda.
Aeg on seletamatu toormaterjal kõige jaoks siin ilmas. See teeb kõik võimalikuks ja ilma selleta ei toimu midagi. Aja omamine on igapäevane ime.
Ärkad hommikul ja su rahakott on juba nõiduslikult täidetud sinu universumi kahekümne nelja tunniga. See kuulub sulle. See on väärtuslikem osa, mida keegi ei saa sult võtta. Seda ei saa varastada. Keegi ei saa seda rohkem ega vähem.
Aja vallas ei ole jõukat ladvikut ega koorekihti. Geeniusele ei anta ühtki lisatundi päevas. Siin pole mingeid karistusi. Võid seda lõpmatult hinnalist nähtust kulutada palju tahes, jäämata sellest kunagi ilma.
Peale selle, ei saa sa kulutada oma tulevast aega. Võimatu on jääda võlgu. Sa võid kulutada vaid mööduvat hetke. Homset sa kulutada ei saa, seda hoitakse sulle.
Aja õige ja efektiivne kasutamine on väga tähtis. Sellest sõltub kõik. Ka õnn, mille poole kõik püüdlevad.
Need on nopped Arnold Benneti aja-esseest.
Vaiksel jõuluajal on hetki, kus süütame küünla, istume vaikides ja kogume mõtteid. Otsime jõulurahu…
Mõtleme mööduvale aastale, olulisematele hetkedele oma elus … ja võib-olla ka riigi arengus.
Tänavu võisime uhkust tunda oma riigi 100. aastapäeva üle. Ülevaid hetki ja üritusi juubeliga seoses oli palju. Ja neid tuleb veelgi. Kuid kuidagi on ikka nõnda, et kui pidulikum hetk möödas on, võib jälle tüli kiskuda. Ei saa me nendest ärapanemistest üle. Populistlike loosungitega tehakse ligimesele haiget.
Kõige tähtsamad on inimesed meie kõrval. Need, kes teevad kohusetundlikult oma igapäevatööd, mida me alati ei märkagi, ja kellele oleme tunnustuse jagamisega kitsid.
Aasta on lühike aeg, kuid piisavalt pikk, et selle jooksul oma pere elus mitmeidki sündmusi jõuab juhtuda. Lapsed saavad aasta vanemaks ja targemaks, mõned lõpetavad kooli, teised alustavad, keegi leiab uue töökoha, keegi peab jääma pensionile, mõnesse peresse sünnib uus ilmakodanik … mõni jätab jumalaga kalli lähedasega. Nii see on.
Küünal põleb, istud vaikides ja kogud mõtteid …
Kaubanduslik tingel-tangel jõulumüükidega algas juba oktoobris! (Huvitav – igal aastal üha varem. Varsti saame osta jõulukaupu võidupühal.) Kõik sagivad, kõik ostavad, kõik tunglevad kauplustes – jõuluööd müüakse nagu odavat suveniiri. Parem minna koos lastega metsa, otsida perele sobiv kuusk, mille ümber jõuluõhtul koos olla. Või minna kirikusse ja kuulata kaunist jõulumuusikat, mis liigutab hinge.
Jõulud on olnud ikka perepüha. Mõni veedab selle vaikselt oma pereringis, mõni koos suguvõsaga ühise laua taga. Kuid kalli jõulurahu leiad vaid oma südames. Ja kui oskad olla rahul sellega, mis on, ega koorma end täitumatute soovidega, jätkub hingerahu ehk pikemakski ajaks kui jõuluööks. Ja kui hinges on armastust, jätkub seda ka väljapoole.
Aastas on üks õhtu, mil inimene on häälestatud tundelisemalt ja on igale pisemale rõõmule vastuvõtlik. Õhtu, mil kõigel on imepärane värving, mil kõik tundub nii pühalikuna.
Jõuluõhtu … küünlad põlevad…
Sel õhtul näivad inimesed nii inimlikena ja leplikena. Unustatud on väikesed argipäeva pisiriiud, mis ei sobi kokku jõuluõhtu pühaliku meeleoluga. Küünalde sära küünib inimhinge ja matab seal tumedad mõtted. Kuuseoksad levitavad vaigust ja magusat lõhna, mis tuttav juba lapsepõlvest. Kostab kirikukellade helin. Ja sellest helinast hoovab südamesse vaikne rahutunne ja hinge harras helgus.
Kes hoiab jõulurahu hinges alles, saab üle igast raskusest.
Kõik mis teed, tee praegu.
Keegi ei tea, mis on ees.
Ega siis ilmaaegu
hing pole kellelgi sees.
(Viivi Luik)
