Alates 2. jaanuarist toimetab Kehtna klubis uus juhataja Sigrid Kalle-Vainola. Esimese kohtumise järel tundub tegemist olevat väga värvika ja mitmekülgse inimesega, keda kõnetavad nii loodus, hea luule kui ka rokkmuusika.
Kust te pärit olete, kus teie juured on?
Juured on mul vanadel Rannarootsi aladel. Ma olen nii ema kui ka isa poolt pärit Läänemaalt. Ise olen ma sündinud Tallinnas ja enamuse elust ka Tallinnas elanud.
Kas need Rannarootsi juured on teid ka kuidagi mõjutanud?
Ma olen selle kultuuriga üsna tihedalt kokku puutunud. Minu ristiisa on aidanud uuesti üles ehitada Tallinna Rootsi Mihkli kirikut, mis on rootslaste kirik, ja ma olen seal omal ajal päris palju koguduse üritustel käinud ja nende inimestega suhelnud. Ma olen õppinud ka rootsi keelt ja seda samuti kiriku juures tegutsevas Rootsi kultuuri instituudis, aga aastaid tagasi. Nii et ma usun, et see on ikka osake minust.
Mida te õppinud olete ja mis valdkonnas varem tegutsenud?
Õppinud olen ma tegelikult kogu oma teadliku elu. Ainuke aeg, kui ma õppida ei tahtnud, oli siis, kui pidin koolis õppima.
Viimase asjana lõpetasin ma Haapsalus loodusgiidi eriala. Enne seda õppisin Haapsalus rahvuslikku tekstiili. Ma olen ka hästi palju käinud kõikvõimalikel lühikursustel – natuke kujundamist, fotograafiat jne.
Mis teid Kehtnasse ja Raplamaale on toonud?
Tegelikult, kui päris aus olla, siis Kehtnaga mul varem pistmist üldse ei ole olnud ja Raplaga ka üsna vähe – see on olnud rohkem minu jaoks läbisõidu linn. Aga ma kolisin ootamatult Tallinnast ära ja kuidagi juhtus nii, et sattusin Põhja-Pärnumaale elama. Siis selgus, et maal elatakse absoluutselt teistmoodi kui linnas.
Ma olen kaks aastat tegelenud enda jaoks valede asjadega, sest maal pole võimalik leida sellist tööd, mis sind tegelikult rõõmustaks – see on väga harv hetk. Ja nüüd, kui oli see konkurss Kehtna klubi juhataja kohale, ma kandideerisin ja kuna mind valiti, hakkan ma nüüd väga suure rõõmuga seda tööd tegema.
Kas see tähendab, et hakkatesõitma Põhja-Pärnumaalt Kehtnasse iga päev?
Seda küll jah, aga see on oluliselt lühem tee kui sõita Tallinna iga päev.
Te ütlesite, et olete tegelenud enda jaoks valede asjadega, mida te selle all silmas pidasite?
Kuna ma üritasin ära jätta Tallinnas tööl käimise, mis on ajaliselt ja kulude mõttes absurdne, siis töötasin seal, kus maal võimalik oli (klienditeenindajana, kaupluse juhatajana ja kvaliteedikontrolörina).
Te olete umbes nädal aega jõudnud uuel ametikohal olla ja Kehtnaga tutvuda. Mis mulje on Kehtna teile jätnud?
Ma pean ütlema, et kõik veel väga selge ei ole, kaugel sellest. Klubi tegutseb nii paljudes erinevates ruumides. Klubil on päris palju kollektiive, ka need tegutsevad erinevates ruumides. Kõiki ei ole ma jõudnud veel külastada, osa on täna plaanis, osa homme. Ma ei ole veel kõikide inimestega tuttavaks saanud.
Aga klubi ja vallavalitsuse vahelise tee olen ma juba sisse trampinud. Ma juba tean, kelle käest mida küsida. Ja kellega ma natuke tutvunud olen, on Keava kandi inimesed. Ma osalesin ühel nende koosolekul vabakuulajana, et tuttavaks saada ja mõista, mis nad teevad ja kes nad on.
Mis te arvate, mis saavad teie jaoks olema kõige suuremad väljakutsed?
Kuna eelmine klubijuhataja on minu meelest teinud väga head tööd, klubi ju toimib, seal on ringid, seal on laulud-tantsud, siis suur väljakutse on seda kõike hoida, et midagi ära ei kaoks minu vigade tõttu. Aga ma tahaksin natuke juurde tekitada klubilist tegevust. Vaatame ja kuulame, mida inimesed teeksid ja millega nad oleksid nõus kaasa tulema. Aga seal võiks olla jah ka sellist klubilist tegevust neile, kes ei laula ega tantsi.
Mida te selle klubilise tegevuse all mõtlete?
Täna ma kavatsen ühendust võtta ühe inimesega, kes oleks võib-olla huvitatud tulema meile näitetruppi juhtima. Hetkel sellist tegevust ei ole. Ma ei julge seda veel välja lubada, et see kindlalt tuleb, aga ma julgen öelda, et see tuleb arutluse alla.
Kuna ma veel inimesi ei tunne, arvan ma, et mul saab olema päris palju sellist katsetamisaega, et aru saada, mida tahetakse ja mida mitte, sest tihtipeale on nii, et seda, mida ei tahetud kaks aastat tagasi, võib-olla nüüd tahetakse, sest tänaseks on pilt teine. Ma ole mõelnud, et äkki võiks olla mingi variant väikeste lastega tegutsemiseks korra nädalas, n-ö mudilasklubi. Võib-olla on siin ka inimesi, kes salaja sahtli põhja kirjutavad, et teha ka mingi kirjandus-kultuuri-luuleklubi. Selles osas on mul plaanis minna ka Kehtna raamatukoguga tutvuma, et mitte dubleerida mingeid tegevusi. Ja kuna ma ise olen käsitööhuviline, siis võib-olla ka mingi käsitööring või padjaklubi.
Aga ma väga hea meelega ootan inimestelt ettepanekuid. Kui kellelgi on vähegi mingeid mõtteid, mida ma võiksin teha või mida nad sooviksid teha, siis oleks nii tore neist mõtetest kuulda ja arutada neid asju. Võtke julgesti ühendust.
Milline kultuur teid ennast köidab ja millise kultuuri tarbija ise olete?
Ma käin päris palju kontsertidel, näitustel ja kui kusagil on mõni käsitöö lühikursus, siis olen üritanud ka sellega tegeleda. Ma käin matkamas. Ma arvan, et ka loodushoid ja matkamine on osa meie kultuurist. Ma arvan, et me oleme väga tugevalt metsarahvas.
Ütlesite, et käite kontsertidel. Mis on see muusika, mis teid köidab?
Mulle kõige rohkem on meeldinud Nargenfestivali üritused, see on minu hingemuusika. Aga ma kuulan väga palju erinevat, mulle sümpatiseerib ka Nedsaja Küla Bänd ja Metallica ja Rammstein samamoodi (hakkab naerma). Mul on küll rahvariideseelik seljas, aga mulle meeldib selline rokkmuusika ka.
Mis te hobid on?
Kui ilm kannatab, lähen ma matkama. Siis mul on loomad – ka väga oluline osa minust, ma ei kujutaks ette, kui mul ei oleks ühtegi hundikoera kodus. Ma väga armastan kirjutada, ka lugeda ja head luulet. Ma hiljuti käisin Doris Karevat kuulamas Viimsi raamatukogus. Siis mulle meeldivad jutuvestjad, ma käin meelsasti neid kuulamas – Piret Päär on täielik lemmik.
Te puhkate järelikult looduses või lugedes?
Jah, mulle meeldib aktiivne puhkus. Ma ei käi mitte kunagi rannas, see ei ole minu teema. Tähendab, tegelikult väga hea meelega käin, aga siis on mul riided seljas ja tavaliselt on kas tuuline või pime või talv. Mulle rannad meeldivad, aga mitte tavalises mõttes puhkamise paigana. Kui ma olen käinud reisimas, on mul ikka kultuurireisid olnud. Mind laevad emotsioonid, mida on võimalik erinevatest kohtadest kokku korjata.
Kui koju lähete, kes teid kodus ootavad?
Kodus ootavad mind minu poeg, kaks koera (mul on iiri hunt, kes on mu hingeloom, ja üks tore sõber koer, kes lihtsalt tuli mulle). Siis on mul paar kassi, paar hiirt, paar papagoid ja mõned kümned küülikud. Kehtnast koju sõitmise teekond ongi just parasjagu pikk, et tööteemad veel kord põhjalikult läbi mõelda ja koduväravast juba ümberlülitatuna sisse astuda.
