Raplamaa koolides kiusatakse pisut rohkem kui Eestis keskmiselt, näitas äsjavalminud uuring, kuid erinevus võib tuleneda ka muutusest ajas.
Tallinna Ülikooli sotsiaaltervishoiu professor Merike Sisask tutvustas eelmisel nädalal Rapla riigimaja saalis Raplamaa koolikiusamise uuringu lõppraportit.
Hiljuti valminud uuringu oli kaks aastat varem tellinud Eesti Tervisedenduse Ühing, eesotsas projektijuhi Ülle Laasneriga.
Uurijad võrdlesid Raplamaa uuringu tulemusi kogu Eesti omadega, mis olid saadud 2015. aastal. Nõnda leiti, et mõningane erinevus ei pruugi tingimata näidata seda, et Raplamaal kiusataksegi rohkem, vaid see võib olla tingitud ka kolme aasta jooksul aset leidnud muutusest. Võimalik on ka see, et praegu söandatakse kiusamisest rohkem teada anda kui kolm aastat tagasi, sealhulgas anonüümses uuringus.
Märkimisväärne erinevus oli Raplamaa ja Eesti tulemuste vahel vastustes küsimusele, mitmel viisil on kiusatuid kiusatud. Eestis oli 45 protsenti kiusatuist kiusatud vaid ühel viisil, Raplamaal oli see protsent aga kõigest ligikaudu 16, teisi oli kiusatud mitmel eri viisil. Üldse oli viimase aasta jooksul kiusamist kogenud 22 protsenti Raplamaa õpilastest, Eestis keskmiselt oli see protsent aga 19. Eestis oli poisse ja tüdrukuid kiusatute seas ühepalju, Raplamaal oli aga tüdrukuid rohkem – 26 protsenti Raplamaa tüdrukutest tunnistasid, et neid oli aasta jooksul kiusatud, kuid sama väitis vaid 19 protsenti poistest. „Raplamaal on tüdrukud poistest oluliselt sagedamini kiusamise ohvrid,” nentis Sisask. Üle kuue protsendi oli Raplamaal neid, kes olid nii-öelda topeltrollis – keda oli aasta jooksul kiusatud ja kes olid ka ise teisi kiusanud.
Nii Raplamaal kui ka Eestis olid kõige levinumad kiusamise viisid samad: naeruvääristamine, välimuse pärast narrimine ja halvustamine ning kuulujuttide levitamine. Poiste puhul on rohkem ette tulnud ka füüsilist kiusamist.
Küsiti ka seda, kui palju on õpilased ise teisi kiusanud. Selgus, et viimase 12 kuu jooksul on seda teinud 13,5 protsenti Raplamaa õpilastest. Kui kiusajatelt küsiti, miks nad seda tegid, nimetasid nad põhjusena kõige rohkem kättemaksu. Samuti väitsid kiusajad, et nad kiusasid nalja pärast – tegid teistele nalja. Tunnistati ka kiusamist sellepärast, et kiusatav ei meeldinud.
Raplamaal uuriti ka kiusamist õpilaste ja õpetajate vahelistes suhetes, seda Eesti üldises uuringus veel ei tehtud. Üle kümnendiku õpilastest vastas jaatavalt küsimusele, kas nad on õpetajaid kiusanud. Sealjuures oldi kõige rohkem meelega sõnakuulmatu. Järgnesid vastused „olen õpetaja peale karjunud” ja „olen õpetajale meelega öelnud halvasti”.
Üle kolmandiku õpilastest tunnistas, et õpetaja on neid kiusanud. Kõige rohkem väljendus kius õpilaste vastuste järgi ebaõiglases hindamises, järgnesid karjumine ja naeruvääristamine või alandamine.
Kuigi ka õpetajate ja õpilaste vahelist kiusu esines palju, mõjutab käitumist ja tervist rohkem õpilaste omavaheline kiusamine, selgus uuringust.
Maailma Terviseorganisatsiooni skaala järgi uuriti vaimset heaolu. Tuli välja, et kõige madalam on vaimne heaolu kiusaja-kiusatava topeltrollis ja kõige kõrgem on see neil, kes ei ole kiusamisega seotud.
Aga ilmnes ka, et kõige kõrgem on vaimse heaolu tase neil õpilastel, kes elavad ema ja isaga peres. Järgnes üksikvanemaga pere, seejärel kasuvanemaga pere ja siis muu koosolemise vorm.
Kiusamisest räägivad kiusatavad kõige rohkem sõbrale, kuid päris palju ka vanematele.
Uuring viidi läbi Raplamaa koolide 5.–9. klasside õpilaste hulgas. Kõigepealt vastasid õpilased veebiküsitlusele, valimi suurus oli ligi poolteist tuhat õpilast. Järgnesid fookusgrupi intervjuud õpilaste ja õpetajate hulgas.
Uuringu lõppraporti tutvustamise järel arutleti, millised võiksid olla lahendused, et kiusamist vähendada. Räägiti erinevatest programmidest, mida koolid ja omavalitsused on läbi viinud. Näiteks KiVa ehk kiusamisvaba kool ja VEPA Käitumisoskuste Mäng. Merike Sisask ütles, et sellised programmid pakuvad lahendusi, kuidas käituda nagu viisakas, sõbralik, normaalne inimene.
Kõneldi ka vanemlusprogrammist „Imelised aastad”, kuna tõdeti, et kooliprobleemid saavad enamasti alguses kodust. Merike Sisask nentis, et vanemad tulevad programmidesse siis, kui nad saavad aru, et neid ei süüdistata.
Ülle Laasner rääkis, et kaks aastat tagasi sai koolikiusamise uuringu projekt alguse otsesest vajadusest – koolidest tulid signaalid, et asi on hull. „Nüüd on oma maakonna andmed olemas ja koolidel on oma andmed. Loodame, et teeme tegevusplaani, kuidas koolikiusamist vähendada,” ütles ta.
Uuringu viis läbi Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut (ERSI). Uurimisgruppi kuulusid Merike Sisask, Airi Värnik, Peeter Värnik, Henrik Värnik. Raha saadi uuringuks Põllumajanduse ja Registrite Informatsiooni Ameti (PRIA) Leaderi projektitoetusest.
