“Võrkpallis on nii, et mida rohkem võidad, seda rohkem pead raha välja käima,” sõnas Kohila VK/E-Service naiskonna peatreener Ingrid Kangur. Loetud aastad tagasi rajas ta Kohilasse võrkpallinaiskonna, mis valitses Baltikumi väljakuid mitme hooaja vältel. Pärast tagasilööke heideldakse nüüd Eesti meistriliiga tagumiste kohtade pärast. Ometi on Kanguril olemas visioon, mis viiks Kohila taas Eesti tippu.
Läinud aastatel tabasid Kohila naiskonda tõsised rahaprobleemid. Seda eriti seoses mängudega Euroopa kõrgeimal tasemel meistrite liigas. Mitu toetajat hüppasid kriitilisel hetkel alt ära ning see jättis eelarvesse suure augu. Kangur sõnas nüüd, et selle probleemi lahendamiseks oleks tulnud käituda otsustavamalt ning leida uusi toetajaid.
Kõige hullemast olukorrast aitasid Kanguri sõnul välja fännid, lapsevanemad ja lihtsalt head inimesed. Nüüd on tema pilk tulevikul ning juba ka järgmisel hooajal. Põhjust optimismiks annab see, et Kohila võrkpalliklubist kasvab peale mängijaid, kellega võiks taas Eesti tippu vallutama asuda.
Alles hiljuti kindlustas Eesti võrkpallinaiskond koha Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril. Naiskonnas mängis mitmeid Kohila taustaga mängijaid. Mis tunnetega valikmängudele kaasa elasite?
Tunded olid ärevad ja ülevad. Juba ammu enne viimaseid mänge käis igal pool kõva arutelu, mismoodi võiks minna. Arutasime Peeter Vahtraga, kas neil oleks varianti Soomet võita. Andsime muidugi aru, et arutelud ei aita midagi, tõehetk on ikka siis, kui on mäng käes. Samal päeval ja samal ajal oli meil enda naiskonnaga Kohilas sõpruskohtumine, kui koondis mängis Soomega. No oli ikka raske oma mängu jälgida, mõtted olid kogu aeg koondise juuures. Kui nad võitsid, siis nutsime kõik, see on kordumatu hetk.
Veel mõni hooaeg tagasi mängisid mitmed koondislased, näiteks Kertu Laak, Julija Mõnnakmäe ja Nette Peit Kohila naiskonnas. Kui palju nende edasist karjääri nüüd jälginud olete?
Kertut jälgin kogu aeg, ikkagi oma kasvandik ja ta on ka neist kõige rohkem pildil. Julija tegemisi tean ka, olin väga rõõmus, kui ta sai aasta lõpus Tartusse mängima. Nettest tean veidi vähem, kuid natuke ikka.
Kohila VK/E-Service’i naiskonnal praegu väga hästi ei lähe. Eesti meistrivõistlustel olete viimased, seitsmendad. Usutavasti see teid treenerina ei rahulda. Mida saaks paremini teha, et seisu parandada?
See on kahe otsaga asi. Muidugi treenerina ei saa olla rahul kehva esitusega, kuid kui mõelda taustale, siis elame veel. Sügisel, kui meil olid ikka väga-väga keerulised ajad ja Peeter Vahtraga pidime selleks aastaks koostöö katkestama, siis oli esimene eesmärk hoida naiskond siiski elus. Mängida ja treenida oma noori ning sillutada teed 2019/2020 hooajaks. Kuidagi läks aga nii, et saime lõpuks päris korraliku löögijõu ja tegelikult on meil hetkeseisuga vägagi võimekas naiskond, kes korraliku treeningkoormusega saaks vastu paljudele.
Meil on väga pika meistriliiga taustaga sidemängija Siret Rits ja nurgaründaja Maarja Kerner-Ader, see annab naiskonnale juba palju juurde. Kuna aga meil on selles mõttes asjaarmastajate võistkond, et mängijad käivad tööl või õpivad, saame koos trenni teha vaid ühe korra nädalas. Arvan, et rahvaliiga ei tee ka nii vähe, selliselt ei saa väga paremat tulemust lootagi. Natuke on ka n-ö õnnel oma osa. Me ei ole veel tänase päevani saanud pidada mitte ühtegi mängu, kus kogu põhikoosseis oleks kohal. Erinevatel põhjustel ei ole saanud me võtmemängijad olla lihtsamate vastastega kohtumistel, mis andis ka tabeliseisule oma osa.
Loomulikult kripeldab praegu see, et kuidas ei saa. Kui meil õnnestub minna veerandfinaalidele vastu täiskoosseisuga, siis ei ole veel miskit kadunud. Praegu olemegi läinud seda teed, et proovime mängida enne olulisi mänge nii palju sõpruskohtumisi kui võimalik, õnneks on meil Tallinnas võimalik mängida Saaremaa vastu. Eelmisel nädalal käisime nendega treeningmängu tegemas ja ilmselt läheme veel. Peetriga (Vahtra – toim) on väga lihtne selliseid asju kokku leppida. Kokkuvõtteks, eks peame olema sel aastal rahul sellega, mis on, andma endast veel lõpus parima ja valmistuma uueks hooajaks. Üle oma varju ei hüppa ja lootused ei saa olla ebareaalsed.
Te ehitasite mõned aastad tagasi Kohilasse Baltikumi võimsaima võrkpallinaiskonna sisuliselt tühja koha pealt. Kuidas see õnnestus? Kas juba toona, päris alguses, unistasite Euroopa liigades mängimisest?
See oli asjade kokkulangemine ka. Meil olid väga head noortevõistkonnad, tõusvad tähed sirgusid – Kertu Laak, Hanna-Loore Õunpuu, Katleen Kangur. Nende pärast hakkas juba varakult süda valutama, et mis neist saab, kui nad noorteklassi lõpetavad. Parim väljund tundus ikka enda meistriliiga naiskond. Kuna nad kõik kolm õppisid Audentese spordigümnaasiumis Peetri käe all, tuli meil Peetriga see teema jutuks. Ta oli parajasti lõpetamas koostööd Viljandiga. Nii ta läks, Peetri kindlal juhtimisel saime naiskonna ja kuna ta on siiski minu silmis Eesti parim naistetreener, kes oskab panna igasuguse seltskonna mängima, tulid tulemused ja koostöö klappis väga hästi.
Meie sihid ja unistused olid üsna ühesugused. Me ikka tahame, kui olud lubavad, seada kõrgemaid sihte.
Kohila VK/E-Service jõudis välja Euroopa kõrgeimale tasemele meistrite liigasse, kus saavutasite 2016. aasta sügisel võidu Montenegro naiskonna Luka Bar’i üle. Kas seda võib pidada Kohila naiskonna tipphetkeks?
Kuna see oli kõige kõrgem tase, kus mänginud oleme, on see kindlasti meie tipphetk selles osas küll. Kuid emotsionaalselt on minu jaoks kõige meeldejäävam aeg, kui oli Balti liiga finaal Kohilas ja me võitsime kodusaalis Baltimaade meistritiitli. Selles ei olnud me toona üldse kindlad, sest Leedu väga tugev Achema oli meid põhiturniiril iga kord võitnud. Siis oli ka saal rahvast täis ja ülimalt ilus hetk see lõpp.
Kas üks meistrite liiga mängude eesmärke oli ka aidata Kertu Laak Euroopa võrkpalli tugevamate võistkondade vaatevälja?
Jah, see oligi tegelikult meie põhieesmärk viia oma andekad noored Euroopa kaardile.
Sealt edasi tulid mängud MTV Stuttgart Allianz’i vastu. Kui nüüd tagantjärele vaadata, kas meistrite liigas mängimine oli Kohila jaoks tegelikult liiga suur samm?
Kui kõik rahalised kokkulepped oleks pidanud, siis ei olnud. See, millised kogemused said mängijad ja milline melu oli Kohilas, oli kõike seda väärt. Kuid raha sai väga suureks probleemiks, võrkpallis on nii, et mida rohkem võidad, seda rohkem pead raha välja käima, tagasi ei tule mitte kuskilt.
Kas seoses meistrite liiga mängudega tekkisidki rahaprobleemid?
Jah, väga suured. Need summad, mis olid vajalikud, olid kolossaalsed ja kuna me jäime paarist suuremast sponsorist hooaja keskel ilma, tekkis tohutu auk, mida nagu keegi millegipärast ei uskunud, et see olemas on. Ma olen hiljem paljudega rääkinud nendest summadest, mis kulus ühele mängule (see on suurusjärgus umbes 10 000 eurot puhtalt korraldamise ja kohtunike eest) ja see tundub uskumatuna. Ma oleks pidanud toona väga palju kõvema häälega sellest rääkima.
Kui rakendada tagantjärele tarkust, siis mida oleks saanud nende ennetamiseks paremini teha?
Eks aeg oli natuke teine ka, Eesti majandusel siis ei läinud nii hästi kui praegu. Täna näiteks oleks kordades kergem firmadega teha sponsorlepinguid. Ma olen ka aastatega kogemusi omandanud, ei saa võrrelda praegust ja nelja aasta tagust aega. Kohe, kui meil tekkis rahaline puudujääk, oleks pidanud väga palju jõulisemalt toetajaid juurde otsima, me oleks neid kindlasti leidnud ka. Arvasin, et saame ise hakkama, aga see oli väga vale arusaam. Siis aitasid meid tegelikult väga palju fännid, lapsevanemad, head inimesed. Saime mitmed kiired asjad kaetud, kuid päris suur summa jäi õhku. Sellega oleks me saanud ka tegelikult hakkama, kuid 2018. aasta alguses tuli veel tagasilööke sealt, kust ei osanud oodatagi, ja need summad, millega olime kindlalt arvestanud, ei jõudnud meieni. See tegi asja veel hullemaks. See on nagu doominoefekt, aga siiski on õnnestunud seda pidurdada ja aeglaselt, aga kindlalt paremuse suunas liikuda.
Kas te oleksite klubi jaoks rahaliselt keerulistel hetkedel oodanud suuremat toetust Kohila vallavalitsuselt?
Kohila vallavalitsuselt oleks oodanud loomulikult suuremat toetust. Ma ei saa öelda ühtegi halba sõna vallavanem Heiki Hepneri kohta, kes on meid toetanud ja aidanud alati nii palju, kui see on tema võimuses. Kohilas kahjuks oli aga toona ja on ka praegu nii, et on võimuvõitlus nii poliitikas kui ka spordis ja see kahjuks andis ka tooni kõikvõimalike otsuste tegemisel. Tollal oleks olnud vaja rohkem konkreetsust, kuid mõistan ka, miks seda ei olnud ega tulnud.
Tean, et kogusite Stuttgarti mängu jaoks raha ka stardipaik.ee vahendusel. Kui palju sellest abi oli?
Vajalikku summat kokku ei saadud ja me ei saanudki sealt mingit abi. Kõik, mis oli, kanti annetajatele tagasi, mõni kandis siis otse meile.
Kas nüüd keskendub Kohila mängijate osas rohkem enda järelkasvule?
Praegu küll, meil on ideaalne järelkasv nii U16 kui ka U14 vanuses ning veel noorem U12 paistab olevat neist veel kõige perspektiivikam. Kuid järelkasvule tulebki mõelda nii, et neil oleks eeskuju tugeva naiskonna näol olemas, kuhu me nad järk-järgult mängima suuname. Uueks hooajaks on meil ikka sootuks teised plaanid, kui sel aastal olid.
Kas juba paistavad järgmised noormängijad, kellega võiks Eesti tippu jõuda?
Jah, ma arvan, et võin isegi nimedest rääkida, sest nad on hetkel väga heal tasemel ja liiguvad tõusvas joones. Mina ei näe ühtegi takistust, miks nad ei võiks olla kunagi Eesti tipus. Eelkõige tooksin välja kaks 2004. aastal sündinud neidu. Vasakukäeline väga terava löögikäega Eliisa Neigo, kes on juba jõudnud omaealiste rahvuskoondise laagrisse, aga mängudel pole veel osalenud. Ja teine on päris huvitava käekäiguga sidemängija Mari-Ly Talas.
Tema oli meil juba mitu aastat tagasi tegelikult liberokandidaat, Peeter võttis teda juba toona paar korda naiste trenni ja me arvasime, et siit tuleb üks hea libero edaspidiseks. Mari-Ly valiti ka noorte rahvuskoondise kandidaadiks, kuid temagi ei ole veel võistlustele jõudnud. Talle endale ei meeldinud väga libero olla, trennis ikka tahtis lüüa ja ei istunud talle see libero asi. Sügisel olid meil ühed olulised võistlused U16 vanusega ja ootamatult ei saanud tulla mängule meie kumbki sidemängija. Tegime hulljulge otsuse Mari-Lyga koos, panime ta ajutiselt sidemängijaks. See ajutine asi oli aga selline leid, talle endale see väga meeldis, tal on ideaalsed söödukäed.
Ta on kiire, näeb platsi hästi, ühesõnaga, mida kuu edasi, seda selgemaks sai, et tegu on ühe äärmiselt lootustandva sidemängijaga. Mulle tulevad natukene Kertu ajad meelde. Temaga oli nii, et kuhu iganes me Kertuga läksime, saime tagasisidet, et kui andekas tüdruk, milline ime. Mari-Lyd pannakse praegu natuke sarnaselt tähele, kuna Eestis on sidemängijatega väga kehvad lood, ning siis on neil eriti silm peal. Igal juhul on eeldused mõlemal suured, eks mõne aasta pärast vaatame, kuhu jõudnud oleme.
On see üldse eesmärk? Tuua Kohila võrkpalli n-ö kuldaeg uuesti tagasi?
Muidugi, see on meie esmane ja päris reaalne eesmärk juba lähiajal. Ma olen küll väga palju praegu seotud vanade asjade klaarimisega ja üsna räsitud kõigest, mis minu ja klubi ümber toimub, kuid võin öelda seda, et aitajaid on kordades rohkem kui noa selga lööjaid, ja meile on juba praegu tehtud mitmeid ettepanekuid uueks hooajaks, mis viivad Kohila kindlasti tippu tagasi. Töö selle nimel käib juba mõnda aega. Ma arvan, et mai keskel saame rääkida juba väga konkreetsetest asjadest.
