Tanel-Taavi Bulitko juhtimisel valmib pool miljonit spermadoosi aastas

15. veebruaril antakse üle Rapla maakonna tippauhind Rapla Redel, millega autasustatakse üksikisikut või kollektiivi, kellel on silmapaistvaid teeneid maakonna arendamisel ja esindamisel. Sellel aastal pälvib tippauhinna Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu esimees Tanel-Taavi Bulitko.

Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu (ETKÜ) on organisatsioon, mis korraldab Eestis nii piima- kui ka lihaveiste aretustööd. Ühistule kuuluvas Kehtna seemendusjaamas peetakse ligi 170 pulli, kellega koostöös toodetakse seemendusjaama laboratooriumis ligi 500 000 kõrgekvaliteedilist veise spermadoosi aastas. Ühistu teeb koostööd nii Euroopa kui ka Põhja-Ameerika organisatsioonidega, müües loomi ja spermat laia maailma.
Ühistul on palju tegevusalasid: tõuraamatute pidamine, pullisperma ja embrüote varumine, säilitamine ja turustamine, kunstliku seemenduse korraldamine, tõutunnistuste väljaandmine, tõuveiste näituste ja konkursside korraldamine, tõuveiste ja tõumaterjali ostmine, müümine ja vahendamine Eestis ja välisriikides, seemenduspullide geneetilise hindamise korraldamine ja veisekasvatajatele õppepäevade, seminaride ja õppereiside läbiviimine.
Tanel-Taavi Bulitko juhtimise ajal on ETKÜ olnud pidevas arenemises, pälvinud Raplamaa töötaja sõbra tiitli, toetanud Kehtna kunstide kooli ja Kehtna koduvalla aabitsa väljaandmist.
Meie kohtume Taneliga esiti ETKÜ kontoris ning seejärel läheme vaatame pullid ka ise üle.

300 lehma nimed peas

Sündinud on Tanel-Taavi Bulitko Hiiumaal Käina vallas. Kui Tanel oli kolmeaastane, kolis pere aga Kuusallu ja seal elab ta siiani. Seega sõidab Tanel iga päev Kuusalust Keavasse tööle. „Noh, neil päevadel, kui ma siin olen,” nendib Tanel ja selgitab, et ETKÜ puhul on tegemist üleriigilise organisatsiooniga ja seepärast on ka tema väga liikuv. „Mõni nädal on nii, et käin näiteks kolm korda Tartus. Eile ja üleeile valisime aga Eesti parimaid karjakasvatajaid. See on maaelu edendamise sihtasutusega koostöös väljaantav auhind, mille raames valitakse parim piimaveise ja lihaveise kasvataja. Käisime isegi Saaremaal väljas ja kuus karja vaatasime üle,” räägib Tanel.
Loomadega on Tanel olnud seotud juba lapsepõlvest peale. „Kuusalus käisin ma juba kuueaastase poisina sajapealises karjas. Seal olid sellised karjakoplid, kus aedu ei olnud, tuli jälgida, et loomad teele ei läheks ja et nad ikka juua saaks. Kui 1985. aastal peeti Luige baasis tõuraamatu sajandat aastapäeva, käisin seal kaheteistaastase poisina üleriigilisel loomade näitusel loomi esitlemas. See suurloomade näitus kestis vist koguni kümme päeva. Ma arvan, et see tõuaretuse huvi tuli just sealt,” meenutab Tanel.
Kui ta kümneaastase poisina Kuusalu majandi farmis ringi käis, kus oli oma 300 lehma, olid tal kõigi nende lehmade nimed peas ja ka nende põlvnemised – emad, isad jms teada. „Mul on siiani väiksed raamatud ja vihikud alles, kus need märkmed on sees. Täna on muidugi lihtsam, kõik see info on arvutis,” nendib Tanel, kuidas ajad on muutunud.
Gümnaasiumiajal oli ta käinud ka suurte lüpsigruppide lüpsjatele puhkust andmas. „Sellel ajal olid kolhoosides hästi suured palgad. Ma teenisin 80-ndate lõpus oma 500 rubla. Aga ega see kerge olnud. Kella kolmest öösel tuli rattaga lüpsile minna,” meenutab Tanel üht keskkoolisuve.
Kahel korral on loom ka Taneli käeluu pooleks löönud, aga seda ütleb ta hääletooniga, nagu see oleks tühine asi. „Olin kümneaastane ja tulin loomadega karjast. Kui kõik loomad olid oma kohale saanud, pidin kõigi asemed üle vaatama. Ja siis üks loom lõi mul roobi käest ja teine käeluu katki. Aga seda ei tohtinud öelda, kuna lapsed ei tohtinud tegelikult laudas olla. Ma siis valetasin, et rattaga kukkusin,” meenutab Tanel ühte neist episoodidest.

Koostöövõrgustik üle kogu maailma

Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistust rääkides ütleb Tanel, et tegemist on unikaalse ettevõttega, mille omanikud on loomapidajad ise. „Meil on umbes 1000 liiget. On üldse unikaalne, et selline ühistu on toimima jäänud, sest Baltikumis teist sellist ühistut ei ole. Kindlasti tuleb öelda suur tänu nendele inimestele, kes aastatel 1992/93 selle ühistu loomise juures olid. See oleks võinud ka hoopis teistmoodi minna – et selle ühistu tegevus oleks lõpetatud ja selle toodangut oleks hakatud mujalt sisse ostma. Aga kuna ka nõukogude perioodil ja enne seda oli tõuaretus Eestis hästi kõrgel tasemel, osati hinnata selle väärtust ja hoida seda ühistut koos,” räägib Tanel tänumeelega.
Kuna ühistu tegeleb nii ekspordi kui ka impordiga, suhtleb Tanel erinevate piirkondadega, millega koostööd tehakse.
„Euroopa Liit on lihtne. Võtad oma tervisesertifikaadi ja viid oma looma sinna, aga meil on täna ka sellised turud nagu Usbekistan, Gruusia, Türgi, Ukraina, Valgevene, Venemaa – nad kõik on huvitatud Eesti loomadest, aga igas riigis on oma nõuded. See on täiesti omaette protsess ja loomulikult on igal riigil oma kultuur, kuidas sa pead nendega käituma.
Meie ühistu on Raplamaal hästi oluline, paljud inimesed teavad seda nõukogude ajast kui pullijaama, aga tegelikkuses on ta ka Eesti mastaabis, Euroopa Liidus ja kogu maailmas tuntud. Meil käivad iga kuu siin väliskülalised kogu maailmast, kellele me peame tutvustama ühistu tegemisi ja tootmist siin. Kes esmakordselt Eestisse tulevad, ei tea enamasti Eesti tausta. Neid paneb üllatuma see, et meie kari on nii tootlik. Ligi 10 000 liitrit on meie riigis lehma aastane piimatoodang. Ja muidugi üllatavad neid ka investeeringud, mis on tehtud farmidesse. Et ei ole enam neid nõukaaegseid vanu farme, vaid on uued farmid ja tehnoloogia.
Samuti üllatab neid inimeste teadlikkus. Eelmisel aastal korraldasime ka ühe lihaveiste kasvatamise konverentsi, kus Euroopa kolmeteistkümnest riigist tulid külalised. Nii et terve nädala käisime Eesti farmides ja tutvustasime neile meie toodangut,” jutustab Tanel.
„Järgmise kuu lõpus tuleb mul minna aga Austraaliasse, kus toimub maailma punase karja konverents. Nii et seda suhtlemist ja võrgustikku on palju,” lisab Tanel. Aasia ja Aafrika suunal neil aga koostööd väga ei ole, need on kaugel ja loomakaubandusega on sinna raske minna.
Maailma kõige paremad pullid olevat Taneli sõnul aga Ameerika Ühendriikides ja Kanadas – piirkondades, millega ka nemad koostööd teevad. Piimakarjakasvatuse sektoris on Taneli sõnul tublid veel Saksamaa, Holland ja Põhjamaad. Ja lihaveisesektoris Prantsusmaa, Inglismaa ja Šotimaa. „Me ei tea, mis nüüd Brexitiga saama hakkab, kui lihtne või raske saab edasine koostöö olema,” ütleb Tanel, väike murekorts otsaees.
Idapoole on Eestil tõuloomade aretuse suunal vähem suhtlust, aga see-eest loomade kaubandusega on väga tihe koostöö. Tanel räägib, et lihaveiseid kasvatatakse meil isegi vähem, kui meilt osta soovitakse. Just Balkani riikides, kus on rohumaid, tahetakse selliseid tõuge, mida Eestis kasvatatakse.
Tunnen huvi, kuidas üldse loomad reisivad. „Kui on Euroopaga tegemist, siis üldiselt lähevad nad autoga. Umbes kolmkümmend tiinet looma lähevad ühte suurde kahekorruselisse autosse. Nendel loomadel on seal allapanu, autos on jootmine ja söötmine. Moodsamatel autodel saab jälgida ka temperatuuri, et loomadel oleks kõik korras. Loomad võivad ühte jutti autos olla kuni 29 tundi. Kui nad siis sihtkohta ei jõua, peavad nad olema tunnustatud mahalaadimise kohas, võiks öelda ka loomade hotellis. Nad saavad seal süüa ja juua ja seal on ka kohalik veterinaararst.
Kui nad hakkavad meilt Türki või sinnapoole minema, siis on tavaliselt meil Poolas esimene mahalaadimine. Seal nad puhkavad 24 tundi ja siis saavad teekonda jätkata. Lennukiga oleme kord viinud loomi ka Türki, aga see oli rohkem ekstreemne olukord. Lähiajal läheb meilt kaks loomakoormat Gruusiasse ja nemad lähevad osa teekonnast ka laevaga. Nii et transpordi võimalusi on erinevaid,” räägib Tanel.
„Ei ole väga palju asju, mida me saaksime Eestist välja müüa kallima hinnaga kui Euroopa keskmine, aga tõuloom seda on. Meil on see kvaliteet olemas ja meie ostjatel erinevatest riikidest on tekkinud huvi ja usaldus. Täna hommikul oli mul kõne Maltaga. Tal oleks odavam võtta Saksamaalt või Hollandist, aga ei, tema tahab eesti punast tõugu. Malta on nii pisike saareriik, et see transport läheb nii kalliks, et me ei saa talle väga head hinda teha, aga tema tahab ja tema tuleb.”
„Kas see tähendab, et Raplamaa nokia on Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu ja Eesti bränd on eesti tõuloom?” uurin Tanelilt. „Põllumajandussektoris kindlasti. See on tõesti see, millega me saame tipus olla,” kinnitab Tanel.

Noored talunikud

„Eesti on piimaveise kasvatuse osas väga edumeelne, Euroopa Liidus lausa teisel kohal Taani järel. See on väga suur väärtus. Kahju ainult, et meie loomade arv on aastate jooksul langenud. Me toodame 75% rohkem piima kui Eestis tarbitakse ja seetõttu on meie sektoris eksport väga tähtis,” räägib Tanel sellest, kuidas hetkel Eesti põllumajandussektoril läheb.
„Kui ma tööle tulin 90-ndate keskel siiasamasse Rapla piirkonda, siis oli kümneid ja kümneid talupidajaid, kellel oli sära silmis ja tahe teha, 20-30 lehma talus, need olid ikka suured talud. Tänapäeval on selliseid talusid väheks jäänud. Praktiliselt võimatu on suurte farmidega konkureerida. Ainult siis, kui mõtled mingi oma nišitoote välja,” räägib Tanel murelikult ja nendib, et meie liha ja piima hind on võrreldes Euroopa turuga olnud stabiilselt madalam.
Positiivse tendentsina toob Tanel välja aga selle, et sektorisse on juurde tulnud palju noori. „Ma arvan, et need inimesed, kelle seast me parimat karjakasvatajat valisime, olid neljakümnesed või veelgi vähem. See on positiivne, et põlvkondade ülevõtmine on vaikselt käimas,” nendib Tanel.
Noorem põlvkond toob Taneli sõnul põllumajandusse uut vaadet ning on hakkajam uut tehnoloogiat katsetama. Vanemal põlvkonnal on keelebarjäär, aga noorematel seda nii väga ei ole.
„Noortel on ka rohkem julgust. Kuuekümnendates talunik võib-olla ei julge kümme aastat ette investeerida, noortel seda julgust on. Samas neid ka toetatakse. On selline noore taluniku meede. Aga muidugi täiesti nullist noorel tänapäeval põllumajandussektorisse tulla on väga raske. Sul lihtsalt ei ole maad. Sul peab olema võimalus kas mõnda ettevõtet üle võtta või järjepidev üleminek põlvkonnalt põlvkonnale. See põlvkondade vahetus on vist igal pool teema,” arutleb Tanel.
„Ma arvan, et noorte uut vaadet kujundab ka see, et neil pole enam seda majandi tausta, nad ei tea, mis või kuidas siis oli. Noort tarbijat iseloomustab aga see, et ta tahab võimalikult looduslähedast ja mahedat toodangut. Võimalik, et ka mahetoodangut hakkab Eestis juurde tulema. Samuti on väga positiivne, et Eestis tehakse avatud talude päevi,” mõtiskleb Tanel.
„Me oleme ka väga aktiivsed propageerima oma sektorit loomanäitustel. Seal kuuleb ikka väga lahedaid asju. Näiteks laps ütleb pulli kohta, et vaata, hobusel on sarved, või et näe, lüpsatid on lehmal all,” jutustab Tanel lõbusaid lugusid.
Siis jõuabki kätte aeg minna pulle vaatama ja kui ma siis laudast välja talutatud suurt pulli näen, kilkan vist küll nagu teismeline tüdruk „Ohh kui äge!” ja haaran oma nutitelefoni järele, et pilti teha. Kui pärast lauta sisse läheme ja kümmekond testosterooni täis pulli mulle otsa vaatavad ja möirgavad, tuleb küll hirm naha vahele, aga kuidagi äge on ka. Mina küll pulli nina paitama ei julge minna, nii nagu Tanel seda pildi jaoks teeb, aga tohutu elevus jääb sellest kohtumisest sisse. Lubasin toimetuses, et lähen ükspäev pullitalitajale töövarjuks ja kirjutan siis reportaaži ka. Loodetavasti on siis aega minna ka laborisse, et kõik need pool miljonit spermadoosi üle vaadata.