Ükskord võiksime Raplamaa üle uhked olla!

Me kõik teame, et Raplamaast ei tea Eestis mitte keegi õieti mitte midagi. Kõik küsivad, et mis paik see veel on, kas seal keegi elab ka? Ka üleriigilisse uudistevoogu satub Rapla maakond väga harva – kuna hallis tsoonis olevast kohast ei osata uudiseid oodata. Üks viimaseid uudiseid, mis rahvusringhäälingust kostis, oli see, et Rapla maakonnas peatub ööbimiseks kõige vähem turiste. Isegi magama ei taheta siia jääda, nii mõttetu ja igav maakond!
Kes selles süüdi on, et meisse niimoodi suhtutakse? Meie ise. Mitte kedagi teist ei ole mõtet kuskilt otsima hakata. Eelkõige kannavad vastutust aga need inimesed, kes on kutsutud ja seatud oma maakonda ja valdasid tutvustama. Läinud nädalavahetusel Eesti Turismifirmade Liidu eestvedamisel korraldatud rahvusvahelisel turismimessil Tourest 2019, riigi selle aasta kõige olulisemal turismiturul, tuli taas välja, et Rapla maakonda ei viitsita müüa. Kahemõtteliselt kõlav loosung „Rabavalt ilus Raplamaa”, mis on seotud noorukeste missikandidaatidega, ei tööta ju, kui seda ei ole täidetud tegusa sisuga. Pelk firmade tutvustus jääb õhku, kui selle taga ei ole reaalset tegevust.
Jutud sellest, et Raplamaad kui „uusmoodustist” ongi raske tutvustada, et siit ei saa midagi erilist esile tõsta, et meil polegi midagi näidata, ei pea lihtsalt paika. Raplamaa on põnevalt rikka minevikuga, auväärsete inimestega, kauni looduse ja väärika tänapäevaga maakond. Selleks, et seda nii oma riigist kui ka kaugemalt tulnutele suupäraseks teha, oleks vaja ainult natu-natuke rohkem teadmisi oma kodukohast, pisut enam fantaasiat, parajal määral pealehakkamist ja viitsimist asjaga lõpuni minna ka siis, kui vahepeal raske on.
Siin võiks korraldada mida iganes. Näiteks militaarretki. Ei peeta silmas Põrgupõhja retke, mille atraktiivsemaks ja tuntumaks muutmiseks leidub muidugi samuti kuhjaga võimalusi, vaid näiteks giidiga bussireise, mille käigus tutvustatakse Vabadussõjas langenute mälestusmärkide saatust, käiakse Alu Kaitseliidu koolis, räägitakse saksaaegse Kehtna Omakaitsekooli tegevusest, meenutatakse 1941. aasta suve lahinguid Raplas, Kuusikul ja Märjamaal ning näidatakse metsavendlusega seotud paiku kuni Põrgupõhja punkrini välja.
Või tuuakse Tallinnast kirjandushuvilisi siia: Raplas tutvustatakse Ehineid, Lipal Masingut ja Vetemaad, Atlas Kotzebued. Ja siis need rabamatkad, mille „rabavast ilust” on räägitud nõrkemiseni. Aitab juttudest, lõpuks võiks midagi konkreetset ka ära teha! Näiteks marsruudid paika panna, inimestega kokku leppida, firmadega lepingud sõlmida, giidid ette valmistada, reklaam käima lükata, bussid tellida…