Elu koosneb paljudest valikutest ja kui valida, kuhu investeerida riigis, siis kahtlemata tuleb eelistada inimest betoonile.
Seda eriti praeguses majanduskliimas, kus ehitushinnad on niivõrd kõrged. Tulevikus oleks võimalik turgutada majandust investeeringutega taristusse, kuid praeguses majandustsüklis kuumendame majandust üle, kui teha suuri riiklikke tellimusi. Maailma majandus võidurelvastub, ning iga euro, mis jääb teadusse ja haridusse investeerimata, võrdub tulevikus mahajäämusega majanduslikus väärtusahelas. Kui me ei taha jääda keskmise sissetulekuga riigiks, peame rohkem suunama raha teadus- ja arendustegevusse.
Haridus teeb jõukaks!
Tarkade riikide inimesed teevad tööd, mida väärtustatakse kõrge palgaga – nii lihtne see ongi. Kindlasti tuleb võtta müts maha meie ülikoolide ees, kes on suutnud ka praeguste vahenditega pakkuda head ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist kõrgharidust. Kahjuks liiga palju on pidanud inimesed tegema seda missioonitundest. Hariduse arendamisel ei tohiks mõelda ainult kuluefektiivsusele, kuna sotsiaal- ja humanitaarteaduste puhul on keeruline mõõta rahas väärtust, mida need erialad toodavad. Samuti on paljude nn raskete erialade väärtus rahas raskesti mõõdetav.
Tasuta haridus peaks olema inimõigus
Siinkohal tulebki öelda kõige olulisem sõnum: „Käed eemale tasuta kõrgharidusest.“ Haridus on olnud alati investeering. Kui mõelda kasvõi sellele, kuidas talupoegade, paraku pigem jõukate talupoegade lapsed, jõudsid ülikooli 19. sajandi lõpul, siis oli see risk ja ohverdus nende vanemate poolt. Arvestades inimkapitali vähesust Eestis, ei tohi me maha jätta mitte kedagi, kui tahame olla rikkad, targad ja õnnelikud. Seetõttu ei tohi riiklikud poliitikad siduda kõrghariduse omandamise võimalusi vanemate rahakoti või vanemate valikutega, kuidas oma raha kasutada.
Kahjuks on praegune n-ö tasuta kõrghariduskorraldus liiga vähe mobiilne ning kõrghariduse ligipääsetavust tuleb parandada. Inimeste sotsiaalmajanduslik taust, kes hetkel tasuta kõrgharidust omandavad, on sarnane nendega, kes õppisid aegadel, kui kõrgharidus oli tasuline. Hariduse mobiilsust saame tõsta, kui võimaldame õpingute ajal äraelamist ilma tööl käimata sotsiaalsete garantiide süsteemi abil või võimaldame osakoormuses tasuta õppida, et üliõpilane saaks elamiskulude katmiseks tööl käia ilma õpingutes järeleandmisi tegemata.
Kui soovime jätta tasuta kõrghariduse omandamiseks täiskoormuse nõude alles, siis peaksime suurendama õppetoetusi ning muutma laenusüsteemi paindlikumaks. Riiklik toetus ja garantii peaks õppelaenu puhul olema mõeldud tudengitele, mitte pankadele, nagu on praegu. Sotsiaalsete garantiide süsteem parandab ka hariduse kvaliteeti (üli)õpilaste töökoormuse vähendamise kaudu.
Rahvuslik rikkus on inimesed
Kanadas on kõrghariduse osakaal ühiskonnas jõudnud juba 56%ni, lisaks on ELis Põhjamaade elanikud väga haritud ning seos hariduse ja ühiskondade rikkuse vahel on väga suur. Inimeste oskuste arengu puhul on olulisemaks faktoriks hea haridus. Meie suurim rahvuslik rikkus võikski olla targad, õnnelikud ja haritud inimesed.
