Mari Tammar
On kaunis päikseline päev, kui kevade lõhn on juba ninas ja lumised põllud ei tundugi enam nii talvised. Sõidame Kaiu, kus meid ootab koolimajas vene keele õpetaja Lily Kononova. Kohtume, sest märts on teatrikuu ja Lily on üks väga tegus kultuurihing, kes korraldab ühiseid teatrikülastusi ja kultuurireise nii oma õpilastele kui ka kogukonna täiskasvanutele.
“Kui ma uute õpilastega alustan, annan neile kommi pihku ja ütlen, et olgu nimi selgeks õpitud,” ütleb Lily ja pakub meile endanimelisi marmelaadikomme. „Ma vahel lastele ütlen, et ma ise toodan neid,” muheleb Lily ja kutsub meid laua äärde, kuhu ta on valmis sättinud kohvi ja tee. Istume tema Kaiu kooli klassis, mis on mõnus ja hubane. Lisaks Kaiu koolile õpetab Lily vene keelt ka Juuru lastele. Ta on ka maakonna vene keele õpetajate ainesektsiooni juht. Ajal, kui kohtume, on aga koolivaheaeg ja Kaiu koolimaja vaikne.
Lily juured on Valgas, aga ta sai suunamise Kaiu. „Toona oli Aivar Soe siin direktor ja ta käis ise Pedas kohal. Eks see lubatud korter ikka ahvatles ja linna lähedus,” meenutab Lily. „Isa võttis kodus kaardi välja ja vaatas, mis imelik koht see Kaiu on, ainult sood ja rabad ümber ja teed nagu ei lähekski,” jutustab Lily.
„Kui ma 1986. aastal Peda lõpetasin, tulin toonase vene keele õpetaja asemele siia, kes läks väljateenitud pensionile. Siis öeldi mulle kohe, et tema korraldas teatripileteid ja õpetajate märtsivaheaja reise, ja see kõik laskus mulle, kes ma tegelikult olen pärit Valgast, kus teater oli hästi kaugel. Aga siin hakkasin ma sellega siis tegelema,” meenutab Lily. Ühtlasi räägib ta oma toonasest klassist, kelle klassijuhataja ta oli ja kellega ta sõitis meeleldi Tallinna teatrisse ja kinno.
„Kui sa kooli ajal ei käi, on hiljem väga raske endas huvi tekitada. Sellepärast ma usun, et õpilasi tuleb teatrisse vedada kasvõi siis, kui nad on risti vastu,” mõtiskleb Lily. „Mai lõpus läheme „Luikede järve” vaatama. Mul on üks tore lugu ühe poisiga, kes ütles, et ta rääkis kodus „Luikede järve” etendusest ja poisi isa oli küsinud, et kas ta ikka teab, mis asi see on. Poiss oli vastanud, et jah, see on ballett. „Aga sa jääd ju seal magama,” oli isa öelnud.
Mina ütlesin poisile, et isa võib ju ka teleka ees magama jääda, aga sina ei tarvitse seda teha. „No ma ei tea,” oli poiss vastanud ja mõne aja pärast tagasi tulnud ja öelnud, et ta rääkis emaga ja ta ütles, et poisil võib teatris igav hakata. Ma siis vastasin, et sa ju ei tea, kui sa ei ole käinud. Ja siis kolmas jutt selle poisiga viis nii kaugele, et poiss ütles: „Teate, ma ikka tulen”,” jutustab Lily selgitustööst, mida on teinekord vaja teha.
„Mulle väga meeldis, kui Marko Reikop rääkis OPi saates, kuidas ema oli teda 14aastasena ooperisse vedanud ja ta oli seal kuidagi need tunnid ära vaevelnud ja vandunud, et ta ei tule enam kunagi sinna tagasi, aga nüüd ta kuulab ainult klassikalist muusikat, sõidab nädalavahetusel Peterburi ooperit ja balletti vaatama,” räägib Lily. Kultuurikogemused peavad käima läbi enda.
Seda, kust pärineb Lily enda kultuurihuvi, ei oska ta öelda. „Meil on selline legend, et sellel suvel, kui ema mind kandis, käisid nad isaga Peterburis, et küllap ma sealt sain selle pisiku,” muheleb Lily, aga ütleb, et tegelikult on ta pärit lihtsast perekonnast, kellel polnud väga võimalusi ringi käia. „Valgas ju teatrit ei olnud,” räägib Lily, aga meenutab, et 1981. aastal toimus Valgas teatrikuu ja siis vaatas ta kõik etendused ära. „Küllap see kultuurihuvi tuli sellest, et mulle siin lihtsalt öeldi, et nüüd sa oled kultuuritöötaja, ja nii see on läinud,” arutleb Lily.
Poole maakonnaga teatrisse
Nüüd on Lily see, kes viib teatrisse mitte ainult õpilasi, vaid tervet seltskonda teatrihuvilisi. „Eriti läksid teatrikülastused populaarseks siis, kui Linnahallis olid muusikalid. Siis hakkasid vanemad tundma laste kõrvalt huvi ja lapsed võtsid ka oma vanematele piletid. Ja siis laienes see juba küla peale ja nüüd on juba pool maakonda kaasa haaratud,” räägib Lily sellest, kuidas teatrisõprade ring on järjest laienenud. Täna on tal 50-60 nimega teatrisõprade list, kuhu kuulub nii Kaiu, Juuru kui ka Kohila inimesi.
„Kohalikud inimesed on rohkem vanemad inimesed, kes üksi enam ei lähe. Tore on, kui nende jaoks on kõik organiseeritud. Lähed, astud bussist välja ja tuled pärast tagasi,” räägib Lily inimestest, kes temaga teatris käivad.
„Nemad vaatavad seda, mida mina valin,” muheleb Lily ja tunnistab, et tema võib vaadata nii ooperit, balletti kui ka draamat. „Valin seda, mis tundub hetkel põnev. Linnateatrisse on väga raske pileteid saada, aga sealt võtan kõike, mis pakutakse. Mul on vist terve nimekiri sealt broneeritud,” räägib Lily ja jutustab sellest, kuidas ühele lavastusele pidi ta pileteid ootama neli aastat. „Facebooki mul ei ole, ma olen selline vanamoodne, aga saadan meiliga info ringi ja kes siis reageerib, see reageerib,” selgitab Lily, kuidas ühised teatrikülastused käivad.
„Kujutad sa ette, kui inimene istuks ainult oma nelja seina vahel ja ei teeks mitte midagi muud. Lugemisega on meil ju ka nii, nagu meil on. Mina ei kujutaks ette, et ma istuks ja vaataks ainult aknast välja,” mõtiskleb Lily põhjustest, miks ta kultuuriga tegeleb. „Võib-olla see pole mingi üllas mõte, vaid minu egoism, et ma tahan ise käia. Kui ma mõned aastad tagasi sain valla kultuuriedendaja kella, siis ma ütlesin ka, et see on ainult endast lähtuv tegevus. Ma tahan lihtsalt ise käia ja vean muudkui teisi kaasa,” naljatab Lily. Kõrvalt vaatajana tundub see aga väga tänuväärt, et ta niimoodi maapiirkonna inimestele kultuuri lähemale toob.
Õpilastega Peterburi
Lily jaoks on oluline käia ka reisimas ja viia õpilasi reisidele. „Mina olen seda meelt, et kui ma ise ei käi, ei ole mul midagi ka lastele edasi anda. Tänavu läheme Juuru ja Kaiu lastega Peterburgi,” räägib Lily.
Õigupoolest on see omamoodi traditsiooniks saanud, et üle paari aasta ta oma õpilastele ühe Venemaa reisi korraldab, enamasti Peterburgi, aga korra on käidud ka Moskvas. Kuna Kaiu lastega üksi gruppi kokku ei saa, on reisidel käidud koos mõne teise kooli õpilastega.
„See teadmine, et vene keelt on vaja, on väga raske tagasi tulema. Ma ei tunneta viimased aastad, et oleks sellist vastuseisu, et vene värk, ma ei õpi seda, aga vahepeal seda oli. Vene keel on muidugi raske. Algul on hurraa, hurraa, nii tore ja põnev. Uued tähed ja sõnad, aga pärast, kui jõuab sinna grammatika juurde, siis läheb raskeks. Seesama poiss, kes ütles, et ta ei tule balletti vaatama, ütles kunagi, et õpetajal pole midagi viga, aga tund on nõme. Ma siis küsisin, mis siin nõmedat on ja poiss ütles, et nii raske, ta ei saa mitte midagi aru. Samas, kui me oleme reisil ära käinud, paneb see õpilasi natuke teistmoodi vaatama,” jutustab Lily.
„Kui me käime Peterburis, on meil juba traditsiooniline giid, kellel on entsüklopeedilised teadmised. Ükskord me olime öösel sildade avamist vaatamas ja üks poiss küsis giidilt, kuidas ta nii palju teab, ja siis giid vastas, et tuleb lugeda, lugeda, lugeda. Viimasel reisil, giid muidugi rääkis palju, ajasid tüdrukud omavahel juttu. Ma tegin siis tüdrukutele märkuse ja üks tüdrukutest ütles, et giid räägib ju ainult ajaloost, teda see ei huvita. Aga kui sügisel olid need lapsed võtnud uue vene keele õpiku lahti ja seal tulid Peterburi pildid, siis oli neil hea öelda, et see on ju see koht, kus me käisime. Järelikult, kui ta isegi ütleb, et mind ei huvita see ajalugu, jääb talle midagi ikkagi külge,” räägib Lily optimistlikult.
„Lapsed on tegelikult väljaspool kooli hoopis teistsugused. Siin suudavad nad vahel ajada juuksekarvad püsti, aga väljaspool kooli pole probleemi. Ma ei oska kunagi kellelegi ära öelda, et sina käituda ei oska, ma sind ei võta. Mitte mingil juhul. Ta peab ka saama välja ja võib-olla on see tal ainuke võimalus,” räägib Lily väga mõistvalt ning jutustab mitmeid lugusid sellest, kuidas muidu kraaded poisid on väljasõitudel käitunud nagu prillikivid. Ühed poisid, kes ei lasknud õpetajal tundi alustada, kutsus Lily kord ka bowlingu duellile. Juhtus aga nii, et õpetajal oli tol päeval, kui bowlingusse minek aset leidis, käsi nii lahti, et ta võitiski poisse pika puuga.
„Ma olen käinud ka Tallinnas Vene teatris lastega. Hiljuti käisin võõrkeelte nädala ajal Juuru 7.-9. klassi õpilastega. Me saime ekskursiooni teatri tagaruumides ja etenduse. Seal on sünkroontõlge kõrvaklappides ja see klappidega kuulamine oli nende jaoks juba nii suur elamus,” jutustab Lily. „Vene teatris on juba selline aura, seal on väga meeldivad inimesed, hästi vastutulelikud. Ma olen seal nii palju käinud ja mul õnnestus nüüd kohtuda selle prouaga, kes mulle telefoni teel alati pileteid kinni paneb,” rõõmustab Lily.
„Vene keele õpetajana pean oma esmaseks ülesandeks tähed selgeks õpetada, õpilased lugema-kirjutama saada. Rääkima saamiseks on vajalik keelekeskkond, mis maal puudub. Küll see tuleb siis, kui selleks reaalne vajadus peaks tekkima. Hoopis olulisem on tutvustada meie naabri kultuuri, ajalugu ja olmet. Selleks ongi reisid ja teatriskäigud,” võtab Lily oma põhimõtted kokku.
Ülejäänutega Poola
Reisile ei vii Lily aga mitte ainult õpilasi, vaid ka täiskasvanuid. „Täiskasvanutega kultuurireisidel käimine sai alguse vene keele õpetajatest. Vene keele õpetajaid on maakonnas ju vähe ja ega kõik huvitu ka. Ja niimoodi tulidki juurde sõprade sõbrad ja asi laienes,” räägib Lily. Nii käidi kahel reisil. Kolmanda reisi info, mis viis Prahasse, saatis Lily ka teatrisõprade listi ja sealtki tuli inimesi juurde. Järgmine aasta mindi Horvaatiasse, siis Ungarisse, eelmisel aastal käidi Austrias ja tänavu minnakse Põhja-Poola.
„Kogu aeg ma kogun midagi,” ütleb Lily, pidades silmas, et tal on pidevalt vaja osalistelt mõne reisi või teatrisõidu raha koguda. „Mul on tabelid,” selgitab Lily, kuidas ta oma kassapidaja ametiga hakkama saab ja lisab, et nüüd, kui asjad käivad pangaülekannetega, on lihtsam.
Lisaks gruppidega reisimisele teeb Lily ka igal aastal ühe individuaalse reisi. „Päevitamine ei ole minu teema, ikka kultuurireisid,” ütleb Lily ja tunnistab, et tema lemmikkoht on Norra. „Minu esimene pikem turismireis Eesti Vabariigi ajal oli Lääne-Norrasse ja seal oli tõesti tunne, nagu oleks kodus olnud. Aga loomulikult on olnud väga palju põnevaid kohti,” nendib Lily.
„Ma vahel küll vannun, et nüüd on lõpp, et nüüd tuleb viimane reis või teatrisse minek, aga selle peale mulle öeldakse, et me oleme kuulnud küll seda sinu viimast korda,” muheleb Lily ja tunnistab, et mõtteid, kuhu minna, on palju.
„Tulge ikka teatrisse,” kutsub Lily teatrikuud silmas pidades.
Kaiust Rapla poole sõites on mul hinges kuidagi eriti soe tunne. See on ikka nii tore, et jagub neid õpetajaid, kes tahavad ja viitsivad lastega koolimaja seinte vahelt välja minna kõigi raskuste kiuste, mis laste ja noortega tegelemine kaasa toob. Ja kuidagi ilus on, et jagub ka maale neid inimesi, kes nii südamest kultuuri ja teatrit armastavad.
Jagan oma mõtteid fotograafiga ning tema võtab selle kohtumise kokku minu jaoks nii õigete sõnadega: „Mulle meeldibki maakonnalehes töötamise juures kõige rohkem see, et saab kohtuda selliste päris inimestega, kes on tõelised maa soolad.”
Lily on kindlasti üks neist päris inimestest, kes on sõna otseses mõttes maa sool.
