Jõulupühade ajal võtsin veidi aega, et mõelda tagasi lõppevale aastale. Esimesena tuletab end meelde väikese päkapiku pilt aknalaual – maikuus sündis meie perre teine lapselaps. Ilmselgelt on lapselapsed nii armsad olevused ja nendega kohtumised on iga kord kordumatud. Isegi, kui mõned neist kohtumistest on Skype’i videokõned kusagilt teisest maailmaotsast. Aga me tahame, et ka seal teises maailmaotsas oleks hea ning turvaline!
Kahjuks tulid kohe riburada meelde kõik selle aasta traagilised sündmused mujal maailmas – sõjategevus Kesk-Aafrikas ja Lähis-Idas, terrorirünnakud Pariisis, islamiäärmuslaste õudusttekitavad vägiteod naiste ja laste kallal, maailma kultuuripärandi hävitamine, lennukatastroofid, Nepaali maavärin, sõjapõgenikud, pagulased… Kas väikesed lapsed konfliktipiirkondades saavad sel aastavahetusel olla veel oma kodus koos vanemate ja vanavanematega? Kas neil üldse enam kodu on? Kas neil on midagi selga panna, kas peredel on süüa?
Tunnen sellele mõeldes lausa hingepiina – jälle varusime aasta lõpuks liiga palju toitu sahvrisse ja külmkappi, jälle leidsime kuuse alt kingituse, mida poleks ehk vajagi olnud. Kas me tõesti ei suuda taltsutada uksest ja aknast sisse tungivat tarbimishullust? Postkast on pühade eel täis mõttetut reklaami, mis ei põle ega kõdune. Siit tekkis mõte, et peaks ehk olema seadusega paigas, et iga reklaamitellija ja -tootja istutagu kevaditi paar hektarit uut metsa. Kui igale hektarile istutada 2000-4000 puuistikut, ehk siis paneb mõtlema!
Kui mõelda tagasi 2015. aastale meie koduriigis, siis olid olulised Riigikogu valimised ja uue valitsuse moodustamine. Ei läinud kergelt kumbki ja juba suvel toimusid vangerdused ministrite koosseisus ning muudeti ka valitsuse programmi. Kas seesama valitsus püsib koos ka 2016. aasta lõpuni? Kas kavandatud programmilised tegevused, sh lastega perede parema toimetuleku tagamine, riigireformi läbiviimine, ääremaastumise pidurdamine, riigi siseturvalisuse tagamine jne, on nii vahendite kui ka tegijatega kaetud?
Tahaks loota, sest me oleme ju kõik sellest huvitatud. Ja just selleks me oma hääled valimistel andsimegi. Siinkohal oleks vist paslik meelde tuletada, et meie valitud keskvõimu esindajad ei ole mitte meie käskijad, vaid meie teenijad. Kahjuks kipub see pärast valimisi meelest minema – nii meil endil kui ka võimuesindajatel.
Rapla maakonnas oli mööduv aasta nagu värviline kaleidoskoop. Maakonna elanike arv kahjuks jälle vähenes, küll vähem kui teistes maapiirkondades. Kuid ka 250 inimest vähem on palju! Sellesse aastasse mahuvad nii ilusad spordisaavutused Kohila võrkpallinaiskonnalt kui ka Rapla korvpallimeeskonnalt, uued koduloo- ja koolilooraamatud, Eesti künnimeistrivõistluste tagasitoomine nende sünnikohta Kehtnasse, metsavendade punkri ja monumendi ehitamine Vigala valda, Kuusiku lasteaia-päevakeskuse uue maja valmimine, maakonna ühine esitlus Helsingi Mardilaadal, uute klaasiklastriettevõtete ja Grossi kaubamaja ehitamine Järvakanti, suured investeeringud Kohila vineeritehase laiendusse… aga ka Aafrika seakatku oht, seni veel üpris ebamäärased haldusreformiplaanid…
Uuel, peagi algaval aastal saame Raikkülas tähistada 800 aasta möödumist Eesti muinasparlamendi kogunemisest. Kas kutsume Riigikogu või praegused maavanemad Paka mäele haldusreformi teemadel kärama? 2016. a on mitmel meie vallal sünnipäev – möödub 25 aastat omavalitsuste taastamisest, Rapla vald tähistab oma 125. sünnipäeva. Kas kahe aasta pärast on meil endiselt kümme omavalitsust või toimuvad muutused? Kui ühinemised on tulemas, siis kujuneb 2016. a muudatuste ettevalmistamise aastaks.
Mida soovida uueks aastaks? Ma arvan, et meile kõigile on vaja tugevat tervist ja turvatunnet, et kõigi tegemistega toime tulla. Head vana aasta lõppu ja head uut aastat!
Silvi Ojamuru, Raplamaa Omavalitsuste Liidu tegevjuht
Loe pikemalt 31. detsembri Raplamaa Sõnumitest
