Helerin Väronen
Kui Mari Tammar hakkas oma raamatu “Hundihüüdja” jaoks sobivat kaanepilti otsima, vaimustusin mõttest, et ta tahab sinna Made Balbati libahundi sarja teist pilti. Sama pildiga postkaart seisab mul töölaual ja sümboliseerib minu jaoks kõige paremini naiseks olemise ürgset väge ja sarnasust huntidega.
Ei ole mul küll otsest kontakti huntidega olnud, kuid neis on midagi, mis paelub. Ja unenäomaastikul on neid küll kohatud. Ka raamatud neist on huvi pakkunud. Eriti Clarissa Pinkola Estesi raamat “Naised, kes jooksevad huntidega”, mis on ka üks Mari kasutatud allikatest. See eemaldumine ürgloodusest ja seeläbi naise isiksuse muutus on mõlemat raamatut läbiv joon.
Mu ema, kes „Hundihüüdja” raamatukogust lugemiseks võttis, rääkis, kuidas ta väiksena oli majas, mis olnud ka minu lapsepõlvekodu, kuulnud enne uinumist akna taga hundi ulgumist. Kuigi hundihirm on tänapäeval väiksem, on see ikkagi kusagil meie sees.
“Hundihüüdja” on lugu pärimusest, oma loo meenutamisest, juurte otsimisest ja leidmisest, hirmust, häbist, andestamisest ja muidugi armastusest, nii inimeste vahel kui ka looduse ja kogu loodu vastu. Peategelane Kadri on hundihüüdja, keda kodukülas peljatakse, kuna tema perel on maagiline side huntidega. Olles küll kaua kodunt eemal, tõmbab teda tagasi see küla, see maa, kus on tema juured, kuna sellel maalapil on tema jaoks sügavam tähendus. Tema teed ristuvad Katariinaga, kelle lugu on hoopis teistsugune, erineva energiaga, kuid samas on selles ka sarnasusi Kadriga.
Kuigi meeste jaoks on Katariina päevaraamatu lugemine ehk keeruline, oli mul naisena kergem tema tunnete ja mõtetega suhestuda. Katariina suust pärineb ka lause, mis “Hundihüüdja” alguses on: iga suure loo alguslätteks on alati väikesed lood, mis tunduvad kulgevat ei kuskilt mitte kuskile, ent kui need killud õigesti kokku panna, moodustavad nad pildi, mis tõestab, et iga tühisemgi hetk meie elus on osa suurest tervikust.
Kahe erineva naise ühenduslüliks on Artur, fanaatiline pärimuseuurija, kes paneb Kadrit mõistma, et hundihüüdjana on ta traditsioonide kandja ja tema püha kohus on seda pärimust edasi anda.
Minu arvates on “Hundihüüdja” eesmärk äratada üles enda sees lood ja mälestused, unustatud pärimus, mis vajab juurtetunnetuse saamiseks taaselustamist. See lugu on justkui hundi ja inimese suhtest, kuid tegelikult on see palju sügavam, rääkides sellest, kuidas läbi aja oleme otsinud ja loonud ühendust looduse, esivanemate tarkuse ja millegi kõrgemaga.
