Kultuurilisa KUKITEMUKI: Kui teatrist saab raamat

Mari Tammar

22. märtsil esitlen Rapla keskraamatukogus oma teist raamatut „Hundihüüdja”. Tavaliselt käib asi niipidi, et enne on raamat ja siis tehakse sellest lavastus, aga „Hundihüüdja” puhul oli vastupidi. Enne oli näidenditekst, mille Marion Undusk 2014. aastal Rändteatri all lavastas, ja seejärel sündis raamat, mis avab ka lavastuses rääkimata jäänud tahke.

Mäletan 2013. aasta suve, kui ühe Kalamaja katusekorteri põrandal istudes kirjutasin selle loo esimesed read. Maili Metssalu oli teinud mulle ettepaneku kirjutada Rändteatrile jõululavastus. Olin valinud teemaks esivanemate lugude jutustamise traditsiooni. Tahtsin lugude kaudu sukelduda esivanemate mõttemaailma. Septembri alguses sain valmis esimese käsikirja, mille pealkiri oli „Suurte lugude kunst”. Täpselt ei mäleta, mis ajaoludel, aga seda lavastust siis ei sündinud.
Jaanuaris kutsus Maili tükki lavastama Marion Unduski. Marioni tingimus oli aga see, et teen suurele trupile kirjutatud näidendi ümber kahele osatäitjale. Marioni suureks üllatuseks olin sellega nõus ja hakkasin suurte kääridega oma näidendit ümber lõikama. Uue kontseptsiooni jaoks leidsin inspiratsiooni, lugedes Looduse Sõbra ajakirja, kus oli artikkel huntide hüüdmisest ja sellest, et vanasti olnud mõisate juures hundihüüdjad palgal, kes hundijahil abiks olid. Vaatamata sellele, et vanasti olid need ikka mehed, võlus mind mõte hundihüüdjast, kes on naine. Selle ümber hakkaski uus lugu keerlema.
Elasin toona Mustamäel ja mäletan, kuidas kogesin „Hundihüüdja” näidendit kirjutades esimest korda väga tugevat voo kogemust. Mul tekkis tunne, et olen kõigest vahendaja, kanal, milles sõnad voolavad. Mõnel korral elus olen seda veel kogenud, aga mitte kunagi nii tugevalt, kui sellel momendil.
Jaanuari lõpus andsin teksti Marionile üle ja siis hakkas ta koos näitlejatega (Maili Metssalu ja Madis Mäeorg) prooviruumis sellega tööle. Vahel Marion helistas mulle ja küsis, mida ma ühe või teise asjaga mõtlesin, siis arutlesime koos, aga rohkem arutlesid nad omavahel proovis. 2014. aasta aprillis jõudis „Hundihüüdja” lavale.
Publiku seas istudes oli isegi natuke kummaline kuulata, kuidas minu kirjutatud sõnad laval elama hakkasid. Paljud sõnad said näitlejate suus uue värvi. Kuna tagasisidena kõlas mitmel korral, et tegemist on väga proosapärase tekstiga, pani see kukla taha tiksuma mõtte, et ehk peakski selle raamatuks kirjutama.
Aega võttis see neli aastat, mille jooksul käsikirja aeg-ajalt kätte võtsin ja selle kallal nokitsesin. Lugu küpses aegamisi ja avanes järk-järgult.
2018. aasta alguses otsustasin käsikirja lõpetamise tõsiselt kätte võtta. Sain Tänapäeva kirjastuselt kinnituse, et nad on huvitatud raamatu avaldamisest ning ka Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital andis mulle käsikirja lõpetamiseks väikese stipendiumi.
Käsikirja andsin kirjastusele üle septembri lõpus.

Luuüdi ja sabakont

“Hundihüüdja” raamat jutustab loo noorest naisest, kes on otsustanud pärast aastatepikkust eemalolekut naasta oma kodutallu ja vaadata tõtt seal aset leidnud sündmustega. Tema mälestuste kaudu koorub lahti lugu ühest nõukogudeaegsest külast ja seal elanud perekonnast, kellel on salapärane side huntidega. See on lugu armastusest, andestusest ja oma juurte leidmisest, loodusest, inimesest ja Jumalast, saatuslikest kohtumistest ja kolme inimelu ühtepõimumisest.
Mõneti on laval olnud „Hundihüüdja” ja kaante vahele jõudnud lugu erinev. Lugu on arenenud ja tegelaste taust avaneb rohkem.
Kui küsida, palju mind raamatut kirjutades lavastus mõjutas, ei saaks ma vastata, et see poleks mind üldse mõjutanud. Oli paar episoodi, mille Maili ja Madis väga tugevalt mu mälupilti mängisid. Samas lubasin lavastuse enda peast lahti ja järgnesin kujutluspiltidele metsa, vanalinna ja Nõmme aedlinnakusse, kus mu tegelased toimetavad. Raamatus moodustab laval nähtu võib-olla ühe kolmandiku – väga palju on uut materjali.
Üks korduv episood on raamatus bussiga sõitmine. See motiiv pärineb ajast, kui käisin Inglistel, Juurus ja Kehtnas bussiga tööl. Oma kodukandi radadelt leitud killukesi on raamatus veelgi.
Kui küsida, kas mu tegelastel on ka prototüübid, siis vastan, et küllap on, aga mitte üks, vaid mitu. Minu tegelased on kollaažid erinevatest inimestest.

Kõige suuremas plaanis räägib see lugu juurte kasvatamisest ja sellest salapärasest miskist, mis on meie luuüdis, sabakondis ja vereringes, mis seob meid meie maa ja eelnevate põlvedega. Samas ei ole see üksi minevikku vaatav raamat. Minu arvates on selles ka palju kaasaega ja küsimusi, mis tänapäeva inimese peas veerevad. Kuigi raamatu põhitoon on tumedavõitu, otsib ta siiski valgust ja vabanemist. (Usun, et ka leiab.) Tema sees on nii otseselt kui ka kaudselt liikumine sügisest kevadesse.
On omamoodi kummaline, et kujutasin alati ette, et esitlen raamatut sügisel, siis, kui ilmad hakkavad vihmaseks ja halliks muutuma. Aga näe, asi kujunes teistmoodi ja raamat satub hoopis päikese taassünni aega, mis raamatu lõpule mõeldes on ka igati loogiline. Vahel mul ongi tunne, et see lugu juhib mind, mitte mina teda, ja tema ise otsustab, kuidas asjad käima peavad.