Raplamaa Sõnumid
Vene ajal naerdi mitšurinlaste üle, kes looduselt vägisi kõike võtta tahtsid. Oma riigi taastamise järel olime sunnitud parandama vigu, mida oli meie keskkonnale tekitanud näiteks nõukogulik melioratsioon. Kunagi arutult kuivendatud soode taastamine neelab meie riigilt veel pikka aega miljoneid.
Kummaline, et noil aegadel oli suurel enamusel eestlastest (ka linnas) veel olemas see arusaam, et loodus ei kannata vägistamist, ta maksab selle eest väga valusalt kätte. Kuidas sai juhtuda, et oma riigis me sajanditega inimkonna poolt kogutud teadmisi enam hinnata ei oska ja elame täpselt nii, nagu oleks veeuputus, mida on pikalt lubatud, kohe kohal.
Me korjame kilekotikesi ja käime aafriklastele õpetamas, kui mõistlik on enda järelt koristada, aga kodus laseme metsaärikatel oma keskkonda labaselt hävitada ja otsime sellele kaosele veel ka õigustust. Me oleme selgeks saanud, et ühekordsete nõude kasutamine on keskkonnale kahjulik, kuid ei taha kuidagi mõista, et metsade hävitamine tähendab tegelikult ka meie enda hävingut.
Sa kujuta ette, metsaärikad ei ole nõus raierahu sõlmima! Ja meie ülejäänud tormame ummisjalu põhjendusi otsima, sest hoidku taevas kahjude eest, mida seiskunud harvesterid oma peremeestele justkui toodavad. Samas jätavad paljaks raiutud metsamassiivid ja langetusmasinatest lõhutud pinnas lageraie õigustajate südamed külmaks. Ometi peaks igale lapselegi selge olema, et metsa taastumine võtab aega kümneid aastaid ja rasketest masinatest purustatud pinnas ei taastu samuti ühe või kahe aastaga.
Hämmastav, kuidas on metsarahvas, kelleks me ennast jätkuvalt peame, nii lühikese ajaga unustanud, et mets ei ole ainult puutüved, mida saab rahaks teha, vaid see on terviklik ökosüsteem, millesse lisaks puudele kuulub ka kogu muu taimestik (põõsastest metsamarjadeni), loomastik (kaasa arvatud linnud ja putukad) ja seenestik. Metsade tervisest sõltub nii kohalik veerežiim kui ka kogu planeedi kliima. On väga rumal, kui inimene, kes korjab maast küll kilekotikesi, aga ei näe oma lastele ohtu arutus metsade laastamises, peab ennast planeedi Maa päästjaks. Siilile on ammu selge, et selline „keskkonnateadlikkus” on äärmiselt silmakirjalik.
Võib muidugi vaielda selle üle, kas kliima soojenemise on põhjustanud inimene või on maakera tsüklilise kuumenemise ja jahtumise taga mingid meile mitte päris selged seaduspärasused, kuid ei saa teha olematuks tuhandeid näiteid sellest, kuidas inimene on oma ahnuse ja rumalusega muutnud koduplaneedi suuri piirkondi absoluutselt elamiskõlbmatuks.
Iga inimene peaks endale aru andma, et ükski tegu ei jää tasumata. Kunagi tuleb ka see aeg, kui tänastelt keskkonna hävitajatelt päritakse aru. Keegi kuskil on öelnud, et kõige suurem ja õiglasem kohus on ajaloo kohus. Seal mõistavad kohut meie järeltulijad.
