Mari Tammar
Mul oli võimalus 5. aprillil kuulata Tartu Ülikooli turunduse dotsendi Andres Kuusiku loengut kohaturundusest. Ta küsis kohalolijatelt, millised on need ressursid, mida peaks Raplamaa oma brändi kujundamiseks arendama, ning rõhutas, et me saame ise valida identiteedi, millega end turundame. Kui mina mõtlen Raplamaale, näen ma esimesena kultuuri ja loovaid inimesi. (Muud märksõnad tulevad ka, aga hiljem.)
Kui tegin kultuurikorraldaja Kristiina Veerdega intervjuud, ütles ta, et kui temalt on küsitud, kust ta pärit on, ja ta on vastanud, et Raplast, siis on selle peale öeldud: „Ei no muidugi, kõik andekad inimesed on ju sealt pärit.”
Kes vaatas 1. aprillil Eesti filmi- ja teleauhindade jagamist, võis näha kaadris viit Raplamaa meest: Kristo Eliast, Priit Võigemasti, Vaiko Eplikut, Uku Uusbergi ja praegu Kohilas elavat näitlejat Kait Kalli. Suure tõenäosusega oli seal raplakaid veelgi, sest Eesti filmide subtiitreid vaadates võib neist sageli avastada mõne Raplamaalt pärit inimese nime. Näiteks Madis Reimundi, Ants Tammiku, Martti Helde, Tõnis Tuuga, Mikk Mäe või mõne teise, kes on n-ö meie uuema põlvkonna filmitegija.
Kui ma võtan Rapla keskraamatukogu kodulehelt koduloo rubriigis lahti nimekirja Raplamaa kirjarahvast, on seal ligi 150 nime. Seal on muuhulgas Uku Masing, Enn Vetemaa, Harri Jõgisalu, Arvo Valton, Ehinid jpt.
Sealsamas on nimekiri Raplamaalt pärit teatrirahvast, kus üle 50 nime. Teiste seas Katrin Karisma, Jaan Rekkor, Aivar Tommingas ja kogu see uuem põlvkond teatritegijaid.
Samasuguse nimekirja peaks tegema ka meie maakonna süva- ja levimuusika inimestest. Me oleme ju superstaaridemaa, alustades Anne Veskist.
Vaadake ka Raplamaal toimuvaid festivale: Rapla kirikumuusika festival, kultuurifestival “Särin”, Kapa Rock, Vigala Hard Rock laager, Märjamaa folk, amatöörfilmifestival “Kaader” ja naiste ööde filmifestival NÖFF. Mõelge ka Kohila rahvusvahelisele keraamikasümpoosionile, Varbola Puule ja Raplamaa kaasaegse kunsti keskusele.
See kõik jutustab mulle lugu loovast Raplamaast ja siin sündivast loomingust.
Andres Kuusik ütles, et kohaturundamisel tuleb arvesse võtta olemasolevaid ressursse. Ma ei näe, et üheski teises valdkonnas oleks meil olemas nii laiaulatuslik ja mitmekihiline ressurss, kui seda on kultuuripõllul. Me oleme loovuse sünnimaa!
Me võiksime renoveerida Okta Centrumi ja teha sinna loovuse keskuse. Kaasame kõik oma talendid sinna mentoriteks ja kutsume siis kogu maailma meie juurde loovust õppima.
Pakume neile loovuse õpitubasid, seminare ja konverentse ning ka vastavasisulist interaktiivset väljapanekut. Loovus on maailmas järjest hinnalisem ressurss, ilma milleta ei saa teha ei teadust, kunsti ega ettevõtlust. Miks mitte ei võiks me arendada selles keskuses ka üle-eestilist loomemajandust.
Kui küsisin hiljuti Raplamaaga seotud tuntud kultuuriinimestelt, millise idee ümber nende arvates võiks Raplamaa turundusstrateegia koonduda, vastas mulle helilooja Pärt Uusberg, et temal on unistus, et Raplast peegelduks eelkõige vaimsus, et Raplamaad teataks kui kirgast kultuurikantsi. „Olles ise sügavalt kaunite kunstide usku, kuuluks igal juhul minu hääl millelegi, mis kuvaks meie piirkonda kui kaunite kunstide kaunist kantsi,” ütles Pärt.
Unistan minagi vaimsest, kultuursest ja loovast Raplamaast ja näen, et see on meil käes olev imeline ressurss.
