Omakeelne piibel kui rahvusriigi eeldus

Inge Põlma

Mahtra talurahvamuuseumis on avatud Ungari Instituudi näitus “Soli Deo Gloria ehk viis sajandit reformatsiooni Ungaris” (vt RS, 3. aprill).Et väljapanekut veelgi avada, korraldasid Ungari Instituut, Eesti Piibliselts ja Mahtra talurahvamuuseum 11. aprillil Rapla keskraamatukogus konverentsi “Reformatsioon, keel, Piibel”.

Ungari Evangeelse Luterliku Kiriku piiskopi nõuniku Kinga Marjatta Papi eestikeelne ettekanne “Omaks tunnistatud Piibel ungarlase silma läbi” keskendus sellele, kuidas ungarikeelse piibli kaudu on pühakiri jõudnud ungari rahvaluulesse, kirjandusse ja tavateadvusse.
Ungari ligi kümnest miljonist elanikust oli 2011. aasta rahvaloenduse järgi 3,8 miljonit katoliiklased, 1,1 miljonit reformeeritud kiriku liikmed (kalvinistid) ning 214 000 olid luterlased. Kõigil on oma tõlked piiblist ning eri aegadel tõlgitud versioonid on praeguseni kasutusel. Näiteks leerikoolis õppis Pap 1590. aasta nn Vizsoly piibli järgi, mis on esimene täielik tõlge ungari keelde, kuid gümnaasiumis õpetati juba uue versiooni järgi.
Ristiusk (katoliiklus) jõudis Ungarisse juba I aastatuhandel ning seetõttu on see rahva seas tugevasti juurdunud. Reformatsiooni ajal levisid Ungaris nii luterlus kui ka kalvinism. Luteri usk levis rohkem linnainimeste, haritlaste ja vähemuste seas (slovakid, sakslased, ka juudid). Trianoni rahulepinguga 1920. aastal kaotas Ungari suure osa oma territooriumist, mis oli valdavalt asustatud just luterlastega. See on andnud suurema osakaalu reformeeritud kirikule, mida iseloomustab tugev rahvuslik joon. Reformeeritud kiriku liige on ka praegune peaminister Viktor Orban, kes paljuski lähtub oma tegevuses kalvinistlikust dogmaatikast.
Ungari oli samuti ligi pool sajandit Nõukogude Liidu mõjusfääris ning religioon oli põlu all, vaimulikke diskrimineeriti ja vangistati, kui mõni “koputaja” tõlgendas pühakirjast pärit tekste, mida jumalateenistustel tsiteeriti, olupoliitiliselt. Samas tõi Kinga Pap mitmeid näiteid rahvalauludest, mida sel ajal koguti ja üles kirjutati ning milles esinevad kristlikud motiivid annavad tunnistust ristiusu elujõulisusest rahva hulgas.
Eesti Piibliseltsi juhatuse esimees, ajaloolane Jaan Bärenson keskendus oma ettekandes “Pühakiri rahvuskeeltes – reformatsiooni vili?” Piibli tõlkimisele. Ehkki tegelikult algas pühakirja tõlkimine juba ristikiriku loomisega (aramea keelest kreeka keelde), ilmusid esimesed rahvakeelsed piiblid, mis tõesti ka rahva hulgas levisid, alles reformatsiooni ajal. Seda suuresti tänu Gutenbergi leiutatud trükipressile. Nii reformatsiooni kui ka piibli tõlkimise põhjus oli Bärensoni sõnul soov lugeda vaimulikuks kasvamiseks pühakirja oma emakeeles. Selles osas on ungarlased tähelepanuväärsed, kuna sundisid muutma Rooma paavsti suhtumist pühakirja tõlkimisse ning katoliiklastele anti luba tõlkida piibel ungari keelde, et pakkuda konkurentsi protestantidele.
Näiteid eri keeltesse tõlgitud pühakirjast näeb praegu Rapla keskraamatukogu saalis ja fuajees oleval näitusel. Soomeugri rahvastest on omakeelne piibel olemas lisaks ungarlastele (1590), soomlastele (Uus Testament juba 1548) ja eestlastele (1739) ka udmurtidel (2013).
Viimase ettekande “Keelest ja Piiblist” pidas keeleteadlane Mart Rannut. Ta alustas sellest, et praegu kõneldakse maailmas umbes 7000 keelt, kuid enamiku puhul jääb kõnelejate arv alla 1000. Eesti keel kuulub 400 suurema keele hulka oma ligi miljoni kõnelejaga.
Keele püsimajäämisele aitab kaasa kirjakeele olemasolu, mida omakorda on edendanud trükipressi leiutamine. Kirjakeele normeerimine, standardi kujunemine on omakorda olnud seotud piiblitõlgetega (piibel on tõlgitud rohkem kui 600 keelde).
Pikemalt peatus ta eesti rahva ja keele kujunemisel (põhjaeestlaste esivanemad jõudsid siia u 3000 aastat tagasi, lõunaeestlased alles 1000 aastat tagasi). Varasemad tõlked pühakirjast on säilinud Kullamaa vakuraamatus (1524-32), esimene teadaolev trükis oli Wandradt-Koelli katekismus (1535), millest on säilinud fragmente. Uus Testament tõlgiti eesti keelde 1715. Eesti keel oli järjekorras 34., millesse tõlgiti kogu piibel.
Pühakirja tõlkimisega loodi kirjakeele standard, tekkis kirikusõnavara. “Eestikeelne piibel on esimene sammas, millele toetub kultuur, rahvus, riik,” ütles Rannut. Sest kui tekib keeleline taristu, tekib ka intelligents, kultuurieliit.