Helerin Väronen
Juba 19. korda toimunud Kohila gümnaasiumi õpilaskonverents kandis seekord pealkirja “Mõtelda on mõnus – õppima õppimine”. Hommikune pool oli mõeldud rohkem kooliõpilastele, pärastlõunased ettekanded olid suunatud õpetajatele ja lastevanematele.
17. aprillil toimunud konverentsi teise osa avas Kohila kooli 11.b klassi õpilane Kerdo Kruberg, kes kandis ette oma uurimustöö “Motivatsioon, kontrollitaju, õppeedukus” tulemused. Ta kõneles ka sellest, mis vahe on välisel ja sisemisel kontrollitajul. Sisemise kontrollitajuga inimesed tähtsustavad tööd ja pingutusi ning juhusesse ja õnne ei usu. Välise kontrollitajuga inimesed ei usu, et oma elu on võimalik mõjutada ning neil esineb tihedamini psühholoogilisi ja vaimseid probleeme.
Gümnaasiumiõpilaste seas tehtud uurimustöös, kus õpilased pidid 26 väidet hindama viiepallisüsteemis, selgus, et õpilased saavad aru, et nad õpivad iseendale, enamikul on soov õpinguid jätkata, koduseid töid tehakse pigem kohustusest ja tehtud töö ja tulemuse seostest saadakse hästi aru. Suurt rolli aine huvitavaks tegemisel mängib õpetaja. Motiveeritud õpetaja motiveerib omakorda õpilasi.
See ettekanne juhatas sisse järgmise kõneleja, tele- ja raadioajakirjaniku ning koolitaja Märt Treieri, kes suutis teemal “Motivatsioon” väga elava jutu ja eluliste näidetega kogu saali ennast päriselt kuulama panna. Treier küsis, mis ühendab neid õpetajaid, kes meile kooliajast meelde on jäänud. Tegemist oli inimestega, kes olid tõelised Isiksused. Ja sellised õpetajad suudavad luua ka õpilases motivatsiooni õppida. Kui võtta üks meie nii-öelda rahvuslik piibel, Oskar Lutsu “Kevade”, siis leiab sealt tegelase, kes Treieri sõnul on just selline õpetaja, keda meil vaja on, kes meie rahvast edasi viib. Õpetaja Laur oli üdini positiivne, autoriteetne, väärikas, seisis oma õpilaste eest ja andis Arnole ära oma viimsegi varanduse (viiuli).
Lugupidamine ja armastus õpetaja vastu ei alga aga sellest, et head õpetajat tunnustab minister või muu kõrgemal asetsev organisatsioon, see peab tulema õpilastelt endilt. Hea õpetaja on see, kes on läbi elu nagu tunglaleek ja kelle matustel on endised õpilased nagu üks mees kohal.
Üks osa heaks õpetajaks olemises on õige õpetamine. Millised on aga õiged õpetamismeetodid? Õppima õppimisest kõneles hariduspsühholoog Grete Arro. Võimas õppimisvahend aju näol on kõigil olemas, kuid õpikeskkond on see, mis määrab ära, millise stimulatsiooni osaks see saab. Kui eesmärgiks on mälusisu, mis oleks püsiv ja eri kontekstides kättesaadav, on vaja mingit särtsu, et ajus olevad neuronid hakkaks omavahel suhtlema ja efektiivseid seosevõrgustikke looma. Selle sädeme saamiseks on vaja tekitada pikaaegne huvi. Huvi tekkimiseks on omakorda vaja varasemaid teadmisi, mis hakkaksid uutega haakuma.
Kõige enam õpib inimene siis, kui ta teeb vigu, kukub läbi. Lihtsate ülesannete tegemine on Arro sõnul ajaraiskamine. Aju õpib siis, kui ta saab lahendada raskeid asju ja teha vigu. Meie haridussüsteem on aga üles ehitatud nii, et vigu karistatakse. Arro arvates võiks hindamissüsteemi muuta niimoodi, et hinnatakse just seda, kui õpilane valib ülesande, kus ta saab eksida. Kõige kahjulikum olukord on see, kui viieline õpilane kujundab endas arusaama, et õppimine käib kergelt ja kiirelt. Tegelikult ei tohigi aju liiga kiiresti õppida. Selleks, et õppimine toimuks, peab inimene olema õpiprotsessi aktiivne osaline ja kolm parimat strateegiat on materjali oma mälust ammutamine (näiteks mälu järgi üleskirjutamine ja alles siis materjali vaatamine), hajutatult harjutamine (pausidega õppimine, tehes vahepeal midagi muud) ja eri kontekstides sama asja õppimine.
Veel kõnelesid õpilaskonverentsil haridusteadlane Kristi Vinter-Nemvalts nutisõltuvusest ja rööprähklemise ebaefektiivusest ning spordibioloog Kristjan Port une vajalikkusest ja seostest õppetööga. Õpilastest esitasid uurimustöö küberkiusamisest Gerly Õuemets ja vasakukäelisusest Jaagup Vunn.
