On ministrite töölevõtmise aeg

Esmaspäeval tutvustas peaministrikandidaat Jüri Ratas oma tulevase meeskonna liikmeid presidendile ja seejärel kohtus president ministrikandidaatidega. Ei ole ka imestada, sest kui Ratas presidendile sama ümmargust juttu veeretas, nagu tal viimasel ajal kombeks on, siis polegi võimalik aru saada, kes on kes või mis asja keegi ajama hakkab.
Kui täpne olla, siis kõiki kandidaate Kadriorgu ei kutsutud, oodati ainult neid, keda president näost näkku näinud ei olnud või kelle jutust ta polnud aru saanud. Meie mehed, Rene Kokk ja Mart Järvik, olid ka kohvile palutud. Presidendi kantseleihoonesse sisenejad olid pinges nagu abituriendid enne eksamit, väljujate nägudel säras jällegi kergendus, justkui olekski president ka hea hinde juba ära pannud.
President võttis kohtumisteks aega koguni kaks päeva ja jagas pärast pressikonverentsil oma muljeid. Võib arvata, et ega temalgi kerge olnud. Ei mäleta, et kunagi varem mõnda valitsust sellise hoolega ette oleks valmistatud ja et see protsess veel ka kogu rahvast oleks huvitanud, sedavõrd eriline (või iseäralik) on see Jüri Ratase teine kabinet siis. Ei mäletagi, et kunagi varem nii värvikas seltskond oleks valitsust loonud: rahandusministri kandidaat kuulutab juba ette, et ei usalda ühtegi ministeeriumi ametnikku ja võtab sellepärast isikliku meeskonna kaasa; siseminister läheb süvariiki välja juurima (või hoopis enda kasuks tööle panema?); maaeluminister lubab eesti talud 1935. aasta tasemele tagasi viia; välisminister kuulutab Kadrioru trepi ees, et Eestis on kombeks üks välisminister korraga ja annab mõista, et tema konkurente ei kannata, tulgu need või Kadrioru kantseleist; väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministril on jääknähtude pärast värskelt politseiga seletamist olnud, aga see ei ole asjaolu, mis võiks takistada ministritoolile istumist… Nagu mõnes filmis.
Kui see kõik sünniks ENSV lõpus ja EV alguses, võiks ju seletada ja selgitada, miks kõik nii kurbnaljakas välja paistab, aga et nüüd, peaaegu kolmkümmend aastat hiljem, kus poliitiline kultuur peaks olema juba iseenesestmõistetavaks saanud… Aga nojah, kuidas see Ratas seal presidendi kantselei trepil ajakirjanikele ütleski: „Minu ametikaaslased on mulle soovinud jõudu ja saatnud õnnitlussõnumeid, Euroopa valitsusjuhid. Kõik saavad aru, et üks on ju sisepoliitika, teine on see, mis sisepoliitikas on lepitud kokku välispoliitilises dimensioonis, kaitsepoliitilises dimensioonis, Euroopa Liidu siseselt. Me oleme ju öelnud ka loodava koalitsiooniga, et toetame täielikult seda suunda, mis Eesti on täna hoidnud näiteks Euroopa Liidu poliitikas või välispoliitikas, rääkimata kaitsepoliitikast…” Sedasi siis: tuult tiibadesse ja kerget maandumist!