Mari Tammar
Raikkülas asub põhikool, mille kohta enamik teavad, et tegemist on erikooliga. Mille poolest see kool eriline on, teavad aga vähesed. Tegemist ei ole raskesti kasvatatavate laste, vaid erituge vajavate õpilaste kooliga, kus on olemas nende õpetamiseks väga head spetsialistid ja tingimused.
Kooliuksest sisse astudes vaatab fuajee seinalt vastu kooli väärtuste ja visioonide puu, mis on ka kooli vimplil ja lipul. Puu juurteks ehk kooli alusväärtusteks on ausus, hoolivus, sallivus ja õiglus. Puu võraosas on visioonid, kus muuhulgas märksõnad nagu õppimine on eluviis, kaasaegne digitehnoloogia ja oskusteabekeskuseks kujunemine.
Pärast mitut jalutuskäiku seal majas võin tõesti tõdeda, et tegemist on tulevikku vaatava kooliga, kes arendab ennast ning mõtleb oma õpilaste tulevikule. Kooli missioon on aidata erituge vajavatel õpilastel kujuneda võimalikult iseseisvalt hakkama saavateks inimesteks.
Tegemist on haridus- ja teadusministeeriumi hallatava kooliga, kus hetkel õpib 57 õpilast. Töötajaid on koolis 40, neist õpetajaid 21. Muuseas, Raikküla kool on üks esimesi koole Eestis, kus hakati erivajadusega õpilasi õpetama, ja seda juba 1958. aastal.
Koolis toimub õppetöö kolmes suunas: lihtsustatud, toimetuleku- ja hooldusõppes. „Igaühele on võimetekohane õpe,” ütleb koolidirektor Andres Muddi. Lihtsustatud õppes õpivad kõige kergemad lapsed, hooldusõppes kõige raskemad – kõnetud ja ratastoolilapsed. Ka kõnetu ratastoolilaps peab Eestis üheksa aastat koolis käima.
Enamik Raikküla kooli õpilasi on pärit Rapla maakonnast, aga koolis käib ka Harjumaa lapsi. Varem on õpilasi olnud veel Lääne- ja Pärnumaalt. Nii õppejuht kui ka direktor nendivad, et koolipere on jäänud viimastel aastatel väiksemaks.
„Täna arendatakse kaasavat haridust. Varem õppisid lihtsustatud õppe õpilased Raikkülas, praegu kaasatakse nad tavakooli juurde. Kas see integreerimine tavakooli on hea, sõltub lapsest. Mõnel lapsel on kindlasti kodu lähedal parem, aga enamasti on meie koolitüübi juures võimalused suuremad. Meil on tugiteenused, mida tavakoolis ei ole. Näiteks hobuteraapia – meie kooli kõrval on ratsutamise talu, lisaks füsioteraapia – vesiravi, soojaravi, massaaž, liivaravi, ravivõimlemised. Lisaks on meil loovteraapia, psühholoog, logopeed, õpilaskodu, eelkool kõik ühes majas,” räägib õppejuht Tiia Kiviselg.
„Vanematel on sageli oma laste siia toomisel hirmud. See ei ole mingi tondiloss. Sageli nende vanemate pilk muutub, kes on ära käinud ja tutvunud meie kooliga ja näinud, mis siin tegelikult toimub. Asjad on kinni paljuski eelarvamustes,” nendib direktor Andres Muddi.
Erivajadustega lastega töös on väga oluline esmalt õpetada neile õpiharjumust, et nad üldse oskaksid õppida. Nende kooli praktikas on tulnud ette seda, et tavakoolis õppinud lapsega pole algtasemel piisavalt tegeletud ja kui ta on siis nende juurde jõudnud, tuleb neil alustada n-ö algusest peale õpioskuste kujundamisega, mis nende laste puhul võib võtta mitu aastat aega. See tähendab, et tavakoolis piisava erialase suunamiseta aastad võivad olla selle lapse jaoks raisatud aastad.
Kohalike valdade ja omavalitsusliitudega on koolil koostöö hea. Direktor Andres Muddi on kaasatud Rapla valla hariduskomisjoni töösse. Lisaks on kutsutud kooliga tutvuma nii valdade sotsiaaltöötajaid, koolide sotsiaalpedagooge ja direktoreid, et ennast tutvustada, ent ka selleks, et jagada oma kogemusi töös erivajadustega lastega. Tulevikuvisioonides unistataksegi sellest, et saada oskusteabekeskuseks.
„Raikküla kogukonnal ja külarahval on alati olnud hea hoiak meie kooli suhtes,” ütleb direktor. Kool panustab palju ka selleks, et teha tööd laste perekondadega. „Sotsiaalpedagoog tegeleb pidevalt lastevanemate, valla sotsiaalnõunikega ja ka kodu probleemidega, sest kodud on väga erisugused,” räägib direktor ja lisab, et sotsiaalpedagoog on sageli 24/7 ametis, sest vanemad kipuvad helistama ka õhtul.
Koolis on füsioterapeut ja medõde ühes isikus, kes teeb nii ravivõimlemist, massaaži kui ka muid liikumisharjutusi. Tema ruumides on näha palle, massaažilauda, sõudeergomeetrit, käimislinti jms.
Koolis on ka mullivann. Vesiravi aitab liigeste ja lihaste probleemide korral. Küsin, kas õpetajad võivad samuti mullivannis end rehabiliteerimas käia. Õppejuht ütleb, et õhtupoolsel ajal võib, kuigi ta ei tea, kas mõni õpetaja on proovimas käinud.
Seinal on näha käimiskeppe. Kooli kõrval on ka väike välijõusaal ja õues spordiväljak.
„Laps, kes ise ei liigu ja kes on sonditoidul, saab koolis vesiteraapiat, hobuteraapiat, muusikateraapiat,” loetleb kooli füsioterapeut. Eriliselt on sisustatud hooldusklass, kus on elektriga tõstetavad füsioteraapialauad. Klassinurgas on valgustoru, kus mängukalakesed sees ujuvad ja mis valgust muudab. Seda on lapsel rahustav vaadata.
Hooldusklassi laest ripuvad alla grossingu kummid. „Laps pannakse rakmetega nende kummide külge ja ta saab jalgadega toetada maa peale, aga kummid hoiavad teda üleval. See aitab pöiatunnetust, tasakaalu jpm arendada,” selgitatakse mulle.
Ettevalmistused iseseisvaks eluks
„Meie koolis saab käia kuni põhikooli lõpetamiseni,” räägib Tiia Kiviselg. „Meil võivad olla noored ka lisaõppel, ettevalmistavatel aastatel edasisteks õpinguteks,” selgitab direktor. Raikküla koolist edasi on võimalik minna õppima kutsekooli. Lihtsustatud ja toimetulekuõppe noored on selleks võimelised. „Väga populaarne on Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskool, millega me teeme tihedat koostööd. Aga minnakse ka Haapsalu ja Järvamaa kutsehariduskeskusesse,” räägib Tiia Kiviselg ja lisab, et koolide ja erialade valik siiski väga suur ei ole. Erialadest toimetulekuõppe õpilastele nimetab ta puhastusteenindaja abi ja aednikku. Lihtsustatud õppe poiste seas on populaarne automaalri, tüdrukutel kodumajanduse eriala.
Olulisi kogemusi saavad toimetulekuõppe õpilased, käies Selveris praktikal. „Need on pikendatud õppeaja lapsed. Nemad lähevad hommikul koos õpetajaga Rapla Selverisse. Seal antakse neile vastav töö. Nad puhastavad ja korrastavad näiteks riiuleid jms. Teevad oma tööpäeva ära ja käivad siis Raplas näiteks raamatukogus või kohvikus ja õpivad niimoodi eluga toime tulema. Eelnevatel aastatel on ka lihtsustatud õppe lisaõppe õpilased käinud iseseisvalt Selveris töökogemusi omandamas,” selgitab Tiia Kiviselg.
Aastas korra on ka tööpraktika aeg, kus vanema vanuserühma lapsed omandavad nädala jooksul töökogemusi, samuti töövarjupäev. Tavaliselt soovitatakse minna õpilastel vaatama seda valdkonda, mida noor soovib edasi õppida. Näiteks on käidud Raplas autoremonditöökojas, Minna Sahvris, lasteaedades. Selveris tehtav praktika on väga positiivne veel seepärast, et paljud saavad suveks endale seal või mõnes teises kaupluseketis tööd.
Kiikame ka kooli kodumajandusklassi. „Siin õpivad nad söögitegemist, lauakatmist, etiketti. Lisaõppel on kodundustund neli tundi nädalas. Õpitakse tegema lihtsamaid toite, mida nad ka ise saaksid kodus endale valmistada,” selgitavad direktor ja õppejuht.
Astume läbi toimetulekuõppe inglise keele tunnist, kus noored näitavad mulle oma põhioskusi, kuidas tervitada, tänada, lugeda numbreid jms. „Varem me toimetulekuklassile inglise keelt ei õpetanud, aga koostöös Vigala kutsekooliga – kui nemad hakkasid toimetulekulapsi vastu võtma – hakkasime õpetama, sest neil on seal praktikad laevas ja ka kodumasinad on ingliskeelsed. Õpetame neid, et nad omandaksid kõige elementaarsemad asjad. See on osa nende ettevalmistusest. Samamoodi saavad nad elementaarsed arvutikasutamise oskused. Aga neile on vaja kinnistamiseks pidevalt asju korrata,” nendib õppejuht.
„Meie asi on siin luua tingimused ja need on siin olemas,” võtab direktor asja kokku.
Kangasteljed ja robootika
Direktor tutvustab õpetaja Liia Mooritsat, kes on laia profiiliga õpetaja – ta on korraga nii haridustehnoloog kui ka käsitööõpetaja.
„Me oleme erivajadusega laste koolidest Eestis ainus, kellel on oma haridustehnoloog,” ütleb õppejuht.
Õppekavasse on integreeritud kõikvõimalikud infotehnoloogia teemad. Nad õpivad nii arvutit kasutama kui ka robootikat. Õppetöös kasutatakse mitmeid interaktiivseid vahendeid, teiste seas nutikaid mesimumme, mida koos konkreetse matiga kasutades saab arendada lapse lugemist, arvutamist ja mõtlemist laiemalt. „Kõik sõltub õpetaja loomingulisusest,” ütleb Liia Moorits. Arvutiklassis näitavad lapsed meile tahvelarvutitest näiteks omatehtud animatsioone.
Käsitöötunnis on tüdrukutel vardad pihus ja tegemisel on sussi moodi sokid. Tagatoas on ka kangasteljed. Hetkel ripuvad telgedel heegeldatud vaibad, aga õpilaskodu tubadesse on tehtud vaipu ka kangastelgedel.
„Laste motoorika on aasta-aastalt läinud kehvemaks,” nendib direktor, mis tähendab, et töö valmissaamine võtab rohkem aega.
Astume sisse raamatukokku, mis on kooli loomeruum, kus Marje Reimund teeb lastega ettelugemisi, õpetab pillimängu ja teeb kooliteatrit. „Lapsed armastavad siin väga käia,” ütleb õppejuht raamatukogu kohta.
Lisaks on koolil oma söökla, kus tehakse kõik toidud. Sellel päeval, kui mina seal käisin, pakuti maitsvat juurviljahautist, magustoiduks oli kirjukoer. „Kokad teevad meil väga maitsvat toitu,” kiidab direktor. Söökla on ka tore kokkusaamiskoht, kuhu terve koolipere korraga ära mahub.
Olgugi et töö, mida koolipere teeb, on üsna keeruline, on kooli õhkkond helge ja õpilased väga viisakad. „Hoolduslaste puhul on juba väikesed edusammud suur võit,” räägib kooli füsioterapeut. „Nendel lastel silmad naeravad – nende pilk on rõõmus,” ütleb üks tugipersonali liige.
Andres Muddi on kooli direktorina töötanud neli aastat. Õppejuht Tiia Kiviseljal käib 37. tööaasta. Nii astuvad kooli juhtimisel käsikäes elukogemus ja värske pilk. „Mis teha, kui töö meeldib,” ütleb Tiia Kiviselg naeratusega ringkäigu kokkuvõtteks.
