Veel kord maakonnamuuseumist

Tõnis Tõnisson

Ühelt poolt teeb rõõmu, et võimalikust maakonnamuuseumist jälle räägitakse (vt Raplamaa Sõnumid 17. aprillil, Mari Tammar „Laual olid kartulivorstid ja küsimus maakonna muuseumist”), teisalt aga ehmatab, et jälle hakatakse päris algusest peale ja karta on, et kõik lõppeb jälle, nagu seni ikka lõppenud on.

utuks oleva teemaga on ju kogu aeg tegeldud, aga edasi pole jõutud. Vaatamata sellele, et aeg-ajalt on sündinud koguni mõned muuseumiideed toetavad dokumendid. Tahangi meenutada ühte neist, küllap vist viimast, mis seni on paberile pandud.

Viis aastat vana dokument

Dokumendil on pisut lohisev pealkiri, aga selle eest seletab see täpselt, mida sealt leida on: „Rapla maakonna muuseumide tegevuse hetkeseis, muuseumide ja loomeinstitutsioonide koostöövajaduste ja võimaluste kaardistamine”. See on (oli?) osa Raplamaa kultuurikorralduse strateegiast, mis koostati aastateks 2014-2025. Tahaksin uskuda, et tegemist on usaldust vääriva dokumendiga, milles kavandatu elluviimisel oleme enam-vähem poole peale jõudnud.
Selle koostamisega olid seotud inimesed, kes toona hoidsid piltlikult öeldes kätt meie maakonna kultuurielu pulsil. Tõsi, mõned neist lennutas vahepeal möllanud haldusreformi tormituul juba mujale, kuid paljud on jätkuvalt meie elu sõlmpunktides ja usutavasti ka arengu järjepidevust toetamas. Üheski normaalses riigis ei saa ju olla, et mõned halduskorralduslikud muutused lasevad tolmuks kukkuda kõik varem tehtud plaanid. Seega peaks olema jõus ka 2014. aastal koostatud dokumendi peatükis „Kavandatav areng” (lk 15) kirja pandud visioon: „Aastal 2025 (on) Raplamaa atraktiivsete ja tuntud muuseumite maakond, kus nii teemamuuseumite kui maakonna-, valla-, küla-, mõisa- ja talumuuseumite, mälupaikade vahel toimub tihe koostöö nii turismiturunduse, näitustegevuse kui kogumistegevuse vallas.”
Nii et selle üle arutleda, kas maakonnamuuseum on vajalik või kas ta ikka üldse tuleb, pole justkui enam mõtet. Hulk tarku inimesi on kinnitanud, et see on vajalik. Mälu värskendamiseks loen siinkohal üles ka need, kes dokumendi koostamise juures tööd on teinud (lk 2): Anneliis Kõiv, Tõnu Mesila, Anne Ummalas, Maie Kuusemets, Herkki Olo, Margus Jaanson, Aili Normak, Silvi Ojamuru, Kalju Idvand, Allan Kima, Ülle Kiviste, Väino Sassi, Riina Annus, Rita Triinu Peussa, Age Tekku, Ülo Peets.

Viie aastaga ei ole midagi muutunud

Täna lahutab meid toona antud lubadustest viis aastat. See ei ole küll eriti pikk aeg, kuid piisav selleks, et täheldada mõningast liikumist eesmärgi suunas. Paraku pole ühtegi märki, et midagi oleks liikunud. Saame ainult kinnitada, et Raplamaa muuseumite ühisrindel valitseb jätkuvalt vaikus. Samas oleks muidugi patt lisamata jätta, et näiteks Mahtra talurahvamuuseumis on olnud huvitavaid nihkeid ja Järvakandi klaasimuuseum on oma ainulaadse ekspositsiooniga pälvinud järjest enam üleriigilist tähelepanu ja Sillaotsa talumuuseumil on potentsiaali arenguhüppe tegemiseks. Ometi, seda kinnitab kahjuks ka üleriigiline muuseumistatistika, ei saa me maakonnana siiski mingist arvestatavast arengust rääkida.
Tookordse arengukava analüüsis kirjutatu (lk 8) on aktuaalne ka täna: „Statistikaameti andmetele tuginedes jääb Rapla maakond maha kõigis olulistes statistilistes näitajates (muuseumide arv, näituste arv, külastajate arv ja külastajate arv 1000 elaniku kohta) võrreldavates naabermaakondades (Järva, Lääne, Viljandi, Pärnu). Enamustes näitajates on maakond vabariigis viimasel kohal.” Erinevus viie aasta taguse ajaga on vaid selles, et eelnimetatud naabermaakonnad on vahepeal pikkade sammudega meie eest ära läinud. Milles probleem?
Kindlasti on siin mitu põhjust, mis on takistanud naabritega sammu pidada. Enamik võtmeprobleeme on nimetatud juba ka tolles viie aasta taguses analüüsis (lk 14): „Ühiste arusaamade ja väärtushinnangute puudumine; maakonnas olemasolevate muuseumide ja loomeinstitutsioonide vähene võimekus ja atraktiivsus; valdkonna arendustegevuseks kuluvate ressursside (inim- ja rahaline) killustatus; maakondlikul tasemel ja paljudes omavalitsustes on muuseumiasutuste areng läbimõtlemata ja muude valdkondadega (turism) sidumata; kasutamata on võimalused turundus- ja teadusalaseks ühistegevuseks.”

Üks väga oluline põhjus tundub olevat siiski veel. Sellele on vihjamisi küll viidatud, kuid mitte otse öeldud. See on tsentraalse juhtimise puudumine. Meil on mitu vaieldamatult huvitavat teemamuuseumi, mis vaevlevad aastaid üksinda oma pisiprobleemides (totaalne ruumipuudus, kütmata WC-d, miljon muud muret) ja mille areng sõltub täielikult ning ainult kohapealse kaadri ettevõtlikkusest ja võimalustest. On mõistetav, et väikemuuseumid pelgavad keskset juhtimist. Muidugi võib (kuigi ei pea ju!) see mingites olukordades vähendada iseseisvust, kuid teisalt oleks neis oludes professionaalsest keskusest kindlasti abi koondumisel mingite ühiste eesmärkide saavutamiseks. Selleks professionaalseks keskuseks võiks ideaalis olla maakonnamuuseum, millest juba nii palju aastaid on räägitud.
Metoodiline abi on asja üks pool. Teine ja veel olulisem mure, mis sunnib ikka ja jälle lokku lööma, on aga see, et tänase killustatuse juures puudub absoluutselt igasugune ülevaade sellest, mida, kui palju ja kas üldse on kusagile kogutud Rapla maakonda kirjeldavat lugu. Veel hullem on see, et suur osa väga väärtuslikku materjali on kas selles määramatuses juba hävinenud või on kohe hävinemas. Praegu ei ole meil ühtegi kohta, kuhu museaalse väärtusega esemeid, dokumente või fotosid pakkuda.
Kolmas, aga üldsegi mitte teise- või kolmandajärgulise tähtsusega teema on kodulooalase uurimistegevuse suunamine. Koos Rapla maavalitsuse likvideerimisega ning kultuuritöö peaspetsialisti Age Tekku siirdumisega mujale jäigi taastamata Rapla koduloouurijate selts ja lõppes koolinoorte koduloouurimuslike tööde konkursi traditsioon. Paraku tähendab eeskujude puudumine ja traditsioonide lõppemine peatset unustamist. Võib kindel olla, et järeltulijatel on raske mõista meie hoolimatut suhtumist oma minevikku. Selleks, et ennast pisutki tulevaste põlvede ees rehabiliteerida, on viimane aeg alustada reaalseid ettevalmistusi maakonnamuuseumi asutamiseks – meil ei ole venitamiseks enam aega!