Mari Tammar
Kui midagi selles Marti Kuusiku loos head on, siis see, et suhtevägivalla teema on saanud leheruumi, eetriaega ja ühiskonnas on avanenud diskussioon.
Minu silmad selles osas, kui peen, varjatud ja mitmekihiline on suhtevägivald, avanesid siis, kui üks mu sõbranna oli sellise suhte läbi elanud ja sellest tagantjärele rääkis. Tema lugu oli õnneliku lõpuga, sest ta sattus õigel ajal psühholoogi juurde, kes aitas tal mõista, et see, kuidas temaga suhtes käitutakse, ei ole normaalne, ja ta leidis tuge, kuidas sellest suhtest välja tulla.
Hiljuti sain sellel teemal aga virgutava meeldetuletuse, kui NÖFF-i ajal Pärnu Naiste Tugikeskuse juhitud arutelul kuulsin ühe naise hämmastavat lugu sellest, kuidas ta koges suhtes nii psüühilist, füüsilist, majanduslikku kui ka seksuaalvägivalda. Jah, just nii erineva kuju võib vägivald võtta. Neist kõige raskem ja laastavam on psüühiline terror ja kontroll, mida ohver enamasti tundma peab. Too naine rääkis, et mees ei lubanud tal isegi üksi günekoloogi juurde minna, vaid seisis kõrval, kui arst naist läbi vaatas. Samuti salvestas mees naise telefonikõnesid ja kontrollis tema suhtlemiskanaleid muul moel, nii et naisel polnud võimalik kuidagi märku anda, et kodus pole kõik korras. Väljaspool kodu pidi ta naeratama ja ta mees oli nii sümpaatne ja tore, et keegi ei kahtlustanud midagi.
Mõtlesin sellele loole pikalt ja arutlesin, kuidas on võimalik, et üks inimene sellisesse olukorda üldse jõuab. Mis on juhtunud selle mehe peas, et ta tahab täielikult oma naise elu kontrollida? Mis on juhtunud selle naise eneseväärikusega, et ta laseb seda teha?
Suhtevägivald on väga hiiliv, ent siiski reljeefne. See võib alata väikestest armukadedusstseenidest või usaldamatusest tekkinud tülidest. Tõhusaim relv, mis on vägivallatsejal kasutada, on süütunne. Naine tunneb end süüdi, et andis armukadeduseks või usaldamatuseks põhjust, ning lubab endale (ja kaasale), et seda enam ei juhtu. Tegelikult polnud tema tekkinud olukorras süüdi. See, mis vägivallatsejat käivitab, on tema sees olev ebakindlus ja alaväärsuskompleks ning sealt hakkavad situatsioonid hargnema. Sageli on vägivallatseja ise minevikus mingi hüljatuse trauma üle elanud ning tahab seepärast hoida seda suhet enda kontrolli all. Ükski käitumismuster ei sünni üleöö.
Põhjused, miks naised selle mänguga kaasa lähevad ja neisse suhtevõrkudesse upuvad, peituvad selles, kuidas tüdrukuid meie ühiskonnas kasvatatakse ja milliseid ootusi ühiskond naisele seab. Meile õpetatakse maast madalast, kuidas ilusti käituda, kuidas olla meeldiv ja meele järele. Me oleme omaks võtnud kohustuse olla tubli. Kui keegi on meiega rahulolematu, oleme järelikult meie käitunud valesti ja tekkinud olukorras süüdi.
Meile ei räägita eneseteadlikkusest ja eneseväärikusest ja sellest, kuidas seada oma isiklikule ruumile piire. Meile ei õpetata, et meil võivad olla oma autoriteetidest (ja kallimatest) erinevad arvamused. Meile ei õpetata, et on täiesti OK ja isegi ilmtingimata vajalik öelda „ei” ja kehtestada enda, oma keha ja muude ressursside kasutamiseks piirid.
Et naised ei tolereeriks enda suhtes rakendatavat vägivalda, tuleb kasvatada hea enesetunnetusega tüdrukuid. Et mehest ei kujuneks vägivallatsejat, tuleb poegi kasvatada armastusega.
Vägivald algab alati ebakindlusest ja püüab puuduolevat kompenseerida.
