Mari Tammar
Raplamaa Sõnumite toimetus võttis ette ekspeditsiooni nõukogude aega ehk tegi ühiskülastuse Balti jaamas avatud näitusele „Ajareis. Elu Nõukogude Eestis”. Meie seltskonnaga liitus ka näitleja Tarmo Männard, kes on üks näituse kuraatoritest ja väljapaneku tekstide autor.
Ta rõhutas, et ajastu ideoloogiat näitus ei eksponeeri, vaid näitab seda, kuidas toona elati, hakkama saadi ja võidi ka õnnelik olla.
Meie ekspeditsioon sai alguse juba toimetuse laua taga, kus vallandusid nii mõnegi mälestused mahlakoonustest, leninlikest laupäevakutest ja toonastest mänguasjadest. Võttes näitusekülastuse plaani, otsustasime Tallinna sõita rongiga – nagu vanasti. Kuna tegemist oli reedese päevaga, oli ka rong puupüsti täis – nagu vanasti. Meie ekspeditsioonil osalenud „seltsimehed” olid 30-ndates, 40-ndates ja 50-ndates eluaastates, seega eri põlvkondade esindajad. Ekspeditsiooni protokollima pandi aga toimetuse peaaegu kõige noorem liige – mina, kellel ulatusid raudse eesriide taha ainult beebivarbad ja kelle kõige kangelaslikum tegu tol ajal oli pissida Balti keti ajal püksi.
Kui näitusesaali sisse astuda, haarab esimesena pilku väike telk koos täispuhutava madratsiga. „Mul olid need kõik asjad olemas,” kilkas Ulvi Blande. Inge Põlma tähelepanu köitsid aga Visu puust suusad. Ta meenutas, et vanasti tehti suusasaabastele augud klambrite järgi, sest iga klamber oli väheke omamoodi. Kui mingil põhjusel oli vaja klambreid või saapaid vahetada, tuli sageli ka teine pool välja vahetada.
Oluline põlvkondade vaheline erinevus tuli nähtavale aga kultuslikku gaseeritud vee automaati silmitsedes, mis olevat Balti jaamas seisnud ja mille taga olnud teinekord suisa järjekord. Ulvi Blande ja Siim Solman läksid sellest masinast päris elevile. Mina ja Siim Jõgis (kes on minust natuke noorem), vaatasime seda aga üsna juhmi pilguga. Polnud sellist masinat varem näinud ja ei osanud temast väga midagi arvata. (Balti jaama ees seisnud kollast kaljavaati ma teadsin küll.)
Samasugust hämmingut tekitas minus ka Ulvi ja Siimu teadaanne, et vanasti olid kotad moes. „See oli kohustuslik, need pidid sul olema,” selgitas mulle Ulvi ja Siim kiitis takka, öeldes, et tal olid sellised mustad kotad. „Mis asja? Siim käis kottadega,” ei suutnud ma ära imestada.
Minu kõige soojema äratundmise tekitas aga sinise lillega supitaldrik söökla nurgas, selline on veel tänini meie köögikapis olemas. Ingele pakkusid äratundmisrõõmu aga vanad jäätisepokaalid ja sildid sööklalaudadel stiilis: „Näppude ja munadega soola mitte puutuda.”
Ühist äratundmist tekitasid aga kolmnurksed piimapakid, mis olgem ausad, on tegelikult ka päris ägeda disainiga. Just sääraseid pakendeid olnud Tarmo Männardi sõnul kõige raskem näitusele leida. „Meile üleeile pakuti aiatraktorit, mida selle pakkuja isa oli ise ehitanud. Sellega tööd ei tehta, aga ära ei raatsita ka visata. Aga piimapakki ei hakanud ju keegi säilitama ja sama kehtib nätsupaki jms kohta,” rääkis Männard. Ühtlasi selgitas ta, et näituse kokkupanemine on kestnud aastaid. „Tegelikult algas see kõik umbes kümme aastat tagasi, kui sõber sai 29. aprillil 40 ja me otsustasime talle auto kinkida. Ostsime talle vana Žiguli ja see tekitas lastes küsimusi. Kas vanasti olid kõikidel sellised autod? Kas vanasti värviteleviisoreid oli? Mida vanasti tehti?” jutustas Männard.
Suurem osa näitusel eksponeeritud asjadest on hangitud portaali osta.ee kaudu, ent ka kuraatorite enda kogudest. (Näiteks on seal näitleja Erki Lauri nahktagi, mis pärineb nõukaaja lõpust.) „Selle kollase isetehtud auto ostsime ka osta.ee-st ja püüdsime tagant ette välja selgitada, kes selle üldse tegi. Üks omanik ütles, et ta ostis selle käest ja see siis ütles, et ta ostis tolle käest, kuni me jõudsime auto tegijani välja,” jutustas Männard. Mulle kõlab uskumatult, et vanasti tehti ise autosid.
Nõukaaja lapsepõlvest võivad olla helged
mälestused
„Nõukaajal pidid sa lapsena õues olles olema nagu loovinimene. Sa mõtlesid endale ise tegevusi ja mänguasju välja. Küll sai ikka nikerdatud, ehitatud ja möllatud. Nüüd anna lapsele puupulk kätte, ta ei oska sellega midagi teha,” meenutas Siim Solman ja lisas, et vanasti jooksid kõik ühesuguste katkiste pükstega ringi ja täitsa OK oli.
Nende tänaste 40-neste jaoks oligi nõukaaeg lapsepõlv. „Ma ei saa öelda, et see oleks olnud õudne aeg. See oli minu lapsepõlv,” nentis ka Ulvi Blande.
Küsisin Männardilt, kas see nõukanostalgia ehk minevikuigatsus meie ühiskonnale ohtlik ei ole. „Kõik sõltub kogustest. Kui sa võtad laupäeva õhtul ühe pitsi viina või lähed sauna ja jood pudeli õlut, siis ei ole selles midagi halba. Samamoodi on nostalgiaga. Tore on ju meenutada. Kui siin ringi käia ja vaadata oh, see jalgratas või oh, selline tapeet. Selles ei ole midagi halba. Me oleme sellest ideoloogilisest poolest end distantseerinud. Me ei näita selle näitusega, et nõukaajal oli hea elada. Me püüame kõrvalseisjana näidata, kuidas asjad olid,” selgitas Männard ja lisas, et nõukaaeg on praegusel ajal pigem põlatud. „Räägitakse, et siis ei olnud midagi ja poed olid kaubast tühjad. Ega olnud jah midagi. Aga see näitus on sellest, et hoolimata kõigest sellest said inimesed hakkama ja olid õnnelikud.”
Ühtlasi viitas Männard sellele, et nõukanostalgia juures on tore see, et see keel on meil n-ö ühine. „Näiteks need jalgrattad, enamik leiab vähemalt ühe jalgratta, mille kohta saab öelda, et aaa, ma tean, mul oli ka selline.”
Seoses nõukaaja lapsepõlvega rääkis Männard ka järjekorras seismisest. „Me saime Õismäel korteri 1978. aastal. Siis mu isa läks ööseks järjekorda seisma. Võttis tabureti kaasa ja pani puhvaika selga. Laste jaoks oli see ikka jummala äge. Issi istus öösel tabureti peal, puhvaika seljas, järjekorras ja meie viisime talle kuuma teed ja võileiba. Ikka täielik seiklus. See oli nagu üldrahvalik üritus. Täpselt samasugune üldrahvalik üritus oli see, kui müügile tuli lasteentsüklopeedia ENEKE.”
Männard näitas ka stendi, kus on näituse tegijate mustvalged lapsepõlvefotod. Temast endast on foto õlgkübaraga. „Kui sa seda pilti vaatad, siis selles pildis ei kajastu küll mingit nõukogude õudust. See on täiesti normaalne päikesepaisteline lapsepõlv,” nentis ta teema kokkuvõtteks.
Näituse tegijad on üks sõltumatu sõpruskond, kes teema vastu sügavamat huvi tunneb. „Me istusime kokku ja hakkasime teemasid ritta panema, millest võiks rääkida. Seejärel hakkasime süvitsi minema ja mina läksin eriti süvitsi. Hakkasin uurima, internetis tuulama ja raamatuid lugema,” rääkis Männard, kuidas näituse tekstid sündisid. Lisaks temale seisavad näituse taga Tanel Soosaar, Erki Laur, Kaido Pähn, Kristjan Luts, Janeli Jallai, Katrin Sipelgas ja Daniel Villems.
Kapis on seks ja
vanaema pesu
Näituse oluliseks osaks on kolmetoaline korter, kus saab eheda ülevaate sellest, milline üks keskmine nõukakorter välja nägi. Isegi nõukaaja lõhn oli minu arust seal korteris sees.
Kui Männard rääkis esialgu midagi magamistoa komplektist “Anne”, arvasin ma, et ta räägib voodipesust. Alles hiljem selgus, et jutt käib mööblist. Kui riidekapi uks lahti teha, näeb, et ukse siseküljele on peidetud tekst pealkirjaga „Seks nõukogude liidus”. Ühtlasi on kapis ka nõukogudeaegne naistepesu, mis küll kuigi seksikas ei tundu, aga on tuttav, sest vanaema kapis olen selliseid püksikuid näinud.
„Meil on olemas okupatsioonimuuseum, mis keskendub sellele, kui raske oli elu ja kuidas inimesed topiti karja kaupa loomavagunitesse. See oli õudne ja repressiivne, aga sellist igapäevaelu muuseumit, kuidas hakkama saadi, missugune see korter ikkagi välja nägi, missugune näeb välja magamistoa komplekt “Anne”, milline nägi välja nõukaaegne naistepesu, seda ei ole,” ütles Männard, mõtiskledes selle üle, mis näitusest edasi saab. „Kui kellelgi on asju ülearu, võib ühendust võtta,” ütles ta, sest mine tea, võib-olla kasvab näitusest välja omaette muuseum.
Ühtlasi meenutas ta oma lapsepõlve igatsust elada välismaal – näiteks Soomes – ja süüa kõike, mida Soome televisioonist näeb. „Ma saan täna täie uhkusega öelda, et ma elangi praegu välismaal ja ma olengi praegu välismaalane,” ütles Männard, pidades silmas, et Eesti on täna justkui unelmate välismaa. „Ja mul on väga hea meel, et ma saan kõigele sellele vaadata vitriini tagant. Ma vaatan seda kõike muuseumis, mitte ei ela kõige selle sees,” nentis ta lõpetuseks.
Kui ma tagasiteel teiste muljeid küsisin, ütlesid kõik, et peaaegu iga asi meenutas mõnda lugu. Inge selgitas näiteks seda, miks näitusel olid kõrvuti Karu ja Karhu kirjaga mütsid, sest kui vanaemal paluti kududa kuulsa Soome firma Karhu nimega suusamüts, jättis vanaema asjatundmatult h vahele ja plaan olla eriti moodne ei läinud läbi.
„Ma ei oleks osanud oodata, et nii suur nostalgialaks tuleb,” ütles Ulvi Blande ja rääkis, et tema jaoks tuli suure üllatusena, et ekskavaatori klaasidest tehti kasvuhooneid. „Inimesed pidid ikka leidlikud olema,” nentis ka Ulvi Salumäe.
Siim Jõgise jaoks oli suurim üllatus, et põrandalakist tehti lahjendades juukselakki. Samuti köitis tema tähelepanu üks kaart, kuhu olid märgitud Põlli küla ja Mahtra, aga näiteks Kehtnat ei olnud märgitud. Äratundmisrõõmu pakkus talle aga kummist soojakott.
Siim Solmanil tegid eriliselt südame soojaks aga jalgrattad, mille seljas sai kogu lapsepõlve vändatud, samuti mänguasjad ja loomulikult see veeautomaat.
Inge arvates oli näituse parim osa tekstid, mis panid näitusel olevad asjad konteksti. Samas pani tema tähele, et eksponeeritud oli peaasjalikult 80-ndate kraami. Varasemast ajast, kasvõi näiteks 60-ndatest seal väga midagi polnud.
Mind pani näitusel käik mõtlema, et see nõukaaeg on olnud päris pika vinnaga ja just see esemeline pärand on ümbritsenud mitmeid põlvkondi ka pärast raudse eesriide langemist. Usun, et sellised projektid on vajalikud, et minu põlvkond saaks aru meie kultuuriruumi sellistest kihistustest, kus me ise elanud ei ole, ent mis on meile eelnenud põlvkondi oluliselt mõjutanud. See on oluline laiema konteksti mõistmiseks ja oma vanemate mõistmiseks ka. Näitusele olekski tark minna koos oma vanematega, et lasta neil oma lugusid jutustada.
