Mari Tammar
Raplamaal registreeriti 2018. aastal 43 lähisuhtevägivalla kuritegu, sel aastal (seisuga 17. mai) on neid registreeritud 21. Jaanuarist mai alguseni on Raplamaa Naiste Tugikeskuse poole pöördunud 34 naist. Raplamaa ohvriabitöötajani jõuab keskmiselt ühes kuus 12 lähisuhtevägivalla juhtumit.
„See on vaid jäämäe tipp. Kui palju tegelikult lähisuhtevägivalda esineb, me ei tea,” ütleb Lääne prefektuuri Raplamaa piirkonnavanem Jaan Sildoja, kes oma politseitööga seoses vahetult lähisuhtevägivalla olukordadega tegeleb.
Lähisuhtevägivald (nimetatakse ka perevägivallaks) on igasugune vaimne, füüsiline või seksuaalne vägivald, mis leiab aset inimeste vahel, kes on või on varem olnud üksteisega intiimsuhetes, seadusest tulenevalt seotud või omavahel veresuguluses. Paraku leidub seda nii prominentsemates kui ka majanduslikult kehvemal järjel peredes, nii noorte kui ka vanemate seas. „Seda on kahjuks igal pool. Suur osa ohvreid ei julge abi saamiseks kuhugi pöörduda, aga tuleks pöörduda,” rõhutab sotsiaalkindlustusameti ohvriabitöötaja Raplamaal Kaie Nurmsalu.
Osapooli, kes lähisuhtevägivalla all kannatajat abistada saavad, on mitmeid. Ööpäevaringselt on avatud lisaks politseinumbrile 112 ka sotsiaalkindlustusameti ohvriabi kriisitelefon, lasteabitelefon ja Raplamaa Naiste Tugikeskuse number. Samuti saab abi Raplamaa sotsiaalkindlustusameti ohvriabitöötajalt, valdade sotsiaaltöötajatelt ja veebilehelt palunabi.ee.
„Helistavad need inimesed, kes on ise ohvriks langenud, aga kasvav tendents on see, et helistavad ka naabrid, töökaaslased, sõbrannad ja teavitavad, et selles peres on lood kehvasti – vaadake, mis seal lahti on,” ütleb Jaan Sildoja ja lisab, et selliseid kõnesid saab nii politsei, tugikeskus kui ka valla sotsiaaltöötajad.
Kui politseini on jõudnud vihje, et kuskil perekonnas võib lähisuhtevägivalda esineda, asutakse infot kontrollima. „Teateid on erinevaid. On ka neid teateid, kus vägivald on toimunud juba mõni aeg tagasi, aga paljuski oleme „tulekustutajad”, kes lähevad kohale, kui kellelgi on pea katki löödud või kedagi on vaimselt viidud sellisesse seisundisse, et ta näeb väljapääsuna politseisse helistamist,” räägib Sildoja.
Väljakutse olukorras on politsei esmaseks ülesandeks osapooled lahutada, et vägivallatsemine ei saaks jätkuda. Vägivallatsejat on sõltuvalt olukorrast võimalik toimetada arestimajja või vajadusel kehtestada talle viibimiskeeld. Üldjuhul on Sildoja sõnul vägivallatseja aga ise nõus liikuma mõneks päevaks ära, kuni asjasse selgus saab. „Kindlasti tuleb ka kannatajale tuge pakkuda. Meil on 112 ja ohvriabi kriisitelefon, kes saavad kannatanul need esmased pinged telefoni teel maha võtta, samal ajal kui politsei paberite jms toimingutega tegeleb,” selgitab Sildoja.
„Vahel on kohale minnes aga selline situatsioon, et öeldakse, et me oleme ära leppinud, kõik on korras ja me ei taha teiega rohkem rääkida. Aga me oleme juba üsna kogenud selles vallas ja me teame, et neis olukordades käib vägivallatseja poolt ohvri pidev töötlemine ja ähvardamine, et kui ta politseile midagi räägib, siis juhtub nii ja nii,” ütleb Sildoja.
Politseil tuleb teostada ka paari päeva möödumisel järelkontroll, et vaadata, kuidas kannatanul läheb ja mis olukord peres on.
Pilte, mis politseile väljasõitudele minnes avanevad, on väga erinevaid. „On kurbi, on koomilisi, on tavalisi, nagu polekski midagi juhtunud. Need on väga seinast seina,” ütleb Sildoja.
„Kahjuks on rohkem kriitilisi pilte, kus vägivald on olnud aastatepikkune ja väga jõhker,” räägib Nurmsalu ja lisab, et kahjuks kutsuvad inimesed politsei või otsivad abi alles siis, kui probleem on juba väga tõsiseks läinud, ent ka pidev tõukamine ja vaimne vägivald on vägivald. „Riiete põletamine, autovõtmete äravõtmine, raha mitteandmine, manipuleerimine jne,” loetleb Sildoja mõnda näidet vaimsest vägivallast.
„Millegipärast arvavad inimesed, et vägivald on ainult füüsiline. Et mul peab olema füüsiline silmaga nähtav vigastus, alles siis ma tohin pöörduda, aga see on väga vale arusaam,” ütleb Nurmsalu ja kinnitab, et pöörduda võib ka teistlaadi vägivalla juhtudel. Näiteks suhtesisene seksuaalvägivald on tema sõnul siiani tabu, millest väga vähesed inimesed räägivad, aga seda leidub ja ka sellest tuleks rääkida.
On oluline teada, et politsei poole võib pöörduda ja vägivallatsemisest teatada ka tagantjärele. „On neid olukordi, kui pikka aega kestnud vägivallatsemine tulebki välja mingi aeg hiljem. Siis need erinevad juhud korjatakse üksipulgi üles ja saavad menetluse raames fikseeritud,” selgitab Sildoja.
„Mida kiiremini inimene pöördub, seda lihtsam on vägivalda tõendada. Sageli vägivallatseja töötleb kannatanut ja ütleb, et sul pole jälgi, keegi ei usu sind, aga tegelikult usutakse küll,” kinnitab Nurmsalu ja rõhutab, et pöörduda tasub igal juhul.
„Osa kannatanuid, kes on kuskilt juba informatsiooni saanud, teevad näiteks pilte oma vigastustest või lasevad need arstil ära fikseerida. Nad ei tule sellega veel politseisse, aga see paber on neil kodus olemas ja kui ühel hetkel see lumepall veerema hakkab ja asjad hakkavad päevavalgele tulema, siis on võimalik need pildid ja paberid tõenditena lauda tuua,” räägib Sildoja.
„Kui ohver on jaganud pilte või kirjutanud nendest situatsioonidest oma lähedastele sotsiaalmeedia kanalites, siis ka sinna jääb jälg maha ja kui on vaja tõendusmaterjali, siis saab neid materjale kasutada. Kui hakata otsima, leiab tõendusmaterjali päris palju. Kui ainult ohver tuleks ja hakkaks rääkima,” ütleb Nurmsalu.
Juhul kui kannatanu annab oma nõusoleku, edastab politsei kannatanu andmed ohvriabisse, kes saab juba edasi inimese nõustamisega tegeleda. Ühtlasi jagab politsei kannatanule ise võimalikke ohvriabi kontakte. „Kõige olulisem on see, et ohver ei jääks üksi,” rõhutab Nurmsalu ning lisab, et oleks hea, kui number antaks kannatanule füüsiliselt üle, sest kui ta kohe ei pöördu, on võimalus, et kui ta mõni aeg hiljem numbri oma asjade seast leiab, hakkab ta mõtlema, et äkki siiski pöörduda. „Üle-eestiline ohvriabi kriisitelefon 116006 on väga tänuväärne number, kuhu paljud inimesed helistavad,” ütleb Nurmsalu ja selgitab, et sinna helistades saab inimene jääda soovi korral anonüümseks.
Aastast aastasse tehakse ka ennetus- ja selgitustööd, alustades lasteaiast ja koolidest. „Lapsed üle kogu Eesti kasutavad juba üsna aktiivselt lasteabitelefoni ja teatavad oma vanemate tülidest, sest need häirivad neid väga. See, et lapsed seda numbrit kasutavad, näitab, et ennetus- ja teavitustöö on vilja kandnud,” ütleb Nurmsalu. „Lapsed on ka koolis väga heaks indikaatoriks. Kui lapse käitumine muutub, on see märk, et midagi peab kodus lahti olema,” lisab Sildoja.
„Pigem alati pöörduda kui jätta pöördumata. Ei ole hea lahendus mõelda, et mis ma pöördun, see pole ju midagi hullu. Igal juhul pöörduda – kasvõi saata e-kiri,” julgustab Nurmsalu. Suhtevägivald saab sageli alguse väikestest asjadest (tõukamisest, togimisest, armukadedusest jne). Neil väikestel asjadel on kombeks korduda ja süveneda, kui aga kohe alguses sellega tegeleda, on piiri panna oluliselt kergem kui aastaid hiljem.
„Õnneks julgevad inimesed aasta-aastalt ikka rohkem lähisuhtevägivallast teavitada ja ei kardeta enam nii väga seda, et äkki ma teen kellelegi tüli,” ütleb Nurmsalu. See, et meedia teemaga tegeleb, annab Nurmsalu sõnul kannatajale hea sõnumi. „Ta näeb, et keegi kuskil pöördub, et abi saada ja ta polegi ainus ning ka tema on väärtus ja inimene ja ta peaks tahtma sellest vägivallaringist välja saada.”
*
Raplamaa Naiste Tugikeskus
Naiste tugikeskused asuvad igas maakonnas ja nende tegevust koordineerib sotsiaalkindlustusamet. Teenuse pakkuja maakonnas valitakse riigihanke teel ja hetkel pakub seda meil MTÜ Raplamaa Naiste Tugikeskus koostöös Tallinna Naiste kriisikoduga. Varem on hanked olnud lühiajalised ja teenusepakkuja meie maakonnas korduvalt vahetunud, aga 2019. aasta alguses sõlmitud leping on 3 + 2 aastat ehk leping kestab kolm aastat ja pärast on võimalik seda veel kaheks aastaks pikendada. Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi ja ennetusteenuste osakonna juhataja Jako Salla sõnul oli muudatus vajalik, et tagada teenuse järjepidevus ja usalduslikud suhted, mis vajalikud nii teenuse pakkumiseks abivajajatele kui ka maakonna võrgustikutööks.
Selleks, et tugikeskuse teenust pakkuda, tuleb täita erinevaid nõudeid, ent muuhulgas peaksid kõik töötajad olema läbinud naistevastase vägivalla koolituse, mida sotsiaalkindlustusamet kaks korda aastas pakub.
Ühe aasta peale on Raplamaa Naiste Tugikeskuse eelarve 55 000 eurot. See kasvas võrreldes 2017. aastaga peaaegu kaks korda. „Üldiselt riigieelarves selle teenuse rahastus kasvas, ent vaatasime üle ka piirkonna elanike arvu kohta toimunud pöördumised ja potentsiaalsete klientide arvu. Raplamaa eelarve on samaväärne teiste maakondadega,” selgitas Salla.
Eelarve peaks katma esmase kriisiabi pakkumist, psühholoogilist ja juriidilist nõustamist ning majutusruumide olemasolu. „Oluline on see, et teenus peab olema 24 tundi ööpäevas kättesaadav,” lisas Salla. Samuti rõhutas ta, et kõigile on ööpäevaringselt avatud ka sotsiaalkindlustusameti ohvriabi kriisitelefon 116006. „See on esimene koht, kuhu me soovitame pöörduda, kui inimene kahtleb, millist abi ta vajab või kuhu ta pöörduma peaks,” ütles Salla.
Küsimustele vastab Raplamaa Naiste Tugikeskuse töötaja Maiken Kask
Milliseid lähisuhtevägivalla pöördumisi Raplamaa naiste tugikeskusesse tehakse?
Selle aasta esimese nelja kuu pöördumiste hulgas on olnud äärmiselt erinevaid juhtumeid. Enamasti on soovitud lihtsalt oma probleemidest rääkida, arutada erinevaid lahendusvõimalusi ja saada infot oma õiguste kohta. Mitme vanemaealise naise mured on olnud seotud alkoholisõltlastest lastega, kes elavad emaga koos ja muutuvad järjest agressiivsemaks. Suhteliselt palju on pöördunud nooremad naised seoses laste suhtluskorra ja hooldusõiguse vaidlustega, mis on tekkinud juba pärast vägivaldsest partnerist lahkukolimist. Juriidilist abi oleme osutanud nii hooldusõiguse kui ka majandusliku vägivalla puhul. Akuutse vägivalla juhtumeid, kus naine on vajanud majutust, on olnud üks.
Kuidas teie saate pöördujaid aidata ja mis teenuseid pakkuda?
Tugikeskuse töötajad saavad esimesel telefoninõustamisel pakkuda kriisinõustamist, mis sisaldab pöörduja ärakuulamist ja emotsionaalset toetamist, esmaste turvariskide hindamist; pöörduja informeerimist tema õigustest ja edasistest abivõimalustest ning vajadusel järgnevate tegevuste ja kohtumiste kokkuleppimist. Järgnevalt saame ohvriga kohtudes juhtumipõhise nõustamise käigus juba põhjalikumalt tema probleemidega tegelema asuda ja koostada tegevuskava, kuidas aidata tal olukorrast välja tulla. Toetame ohvrit vajaduse korral lastekaitse, politsei ja teiste asutuste poole pöördumisel. Vajadusel saame pakkuda psühholoogi ja psühhoterapeudi abi, juriidilist nõustamist ja ka ajutist majutust vägivalla ohvritele ja nende lastele.
*
Raplamaa ohvriabi
Riiklikku ohvriabi teenust korraldab samuti sotsiaalkindlustusamet, tagades selle, et igas maakonnas on ohvriabitöötaja, kes pakub emotsionaalset tuge, jagab informatsiooni abi saamise võimaluste kohta ja juhendab ohvrit suhtlemisel teiste vajalike asutustega. Ohvriabitöötajad asuvad enamasti politseiga ühes majas. Ka Raplamaa ohvriabitöötaja asub politseiga samas majas aadressil Savi 2, Rapla.
Küsimustele vastab sotsiaalkindlustusameti Raplamaa ohvriabitöötaja Kaie Nurmsalu
Kuidas teie saate lähisuhtevägivalla all kannatavat inimest aidata?
Et inimest aidata, tuleb temani jõuda. See on aitamise protsessi kõige keerukam osa, sest ohver ise pelgab abi küsida. Ta arvab, et on ise süüdi, et pereliige või lähedane teda ründas ning juhtunust on piinlik rääkida. Leitakse, et see on pere siseasi, kuid vägivald ei ole seda kunagi ning abi vajab mitte ainul kannatanu, vaid ka vägivallatseja ning teised pereliikmed, kes on seda pealt näinud ja kuulnud.
Ohvriabisse jõuavad lähisuhtevägivalla ohvrid kõige sagedamini politsei kaudu, kellele jõuab juhtunu kohta esmane info. Ohvriabitöötaja esmane ülesanne on inimene ära kuulata ja lasta tal rääkida. Me saame olla kannatanule tema mures ja valus toeks ja teda julgustada, et igast vägivaldsest suhtest või olukorrast on väljapääs.
Kui lähisuhtevägivalla all kannatanu vajab teraapiat, siis aitan leida terapeudi, kes ohvriga edasi tegeleb. Sageli vajab teraapiat ka teo toimepanija ning temalgi on võimalik teraapiasse minna.
Väga palju teen koostööd lähisuhtevägivalla juhtumite puhul kohaliku omavalitsuse, politsei, prokuratuuri ja haridusasutustega, sest meie kõigi ühine eesmärk on märgata ja sekkuda igasugusesse vägivalda, sh lähisuhtevägivalda, et leida perele parim ja valutuim lahendus vägivalla lõppemiseks. Kannatanu peab teadma ja tundma, et ta ei ole oma mures üks ja me kõik saame ohvreid julgustada pöörduma abi otsima.
Milliseid pöördumisi teie poole tehakse?
Enamasti on pöördumised seotud elukaaslaste, s.o mehe ja naise vaheliste tülidega. Vägivallatseja on sageli joobes ning kannatanu ütlebki peamise põhjusena, et vägivald oli tingitud teise osapoole joobest. On olnud ka juhtumeid, kui lapsed on pöördunud abi saamiseks lasteabitelefonile, sest ema ja isa tülitsevad ning nad tunnevad hirmu oma turvalisuse pärast.
Sageli ei pöördu kannatanu abisaamiseks politsei või ohvriabi poole, sest eeldatakse, et vigastus peab olema silmaga nähtav ja kuna sageli selliseid vigastusi ei ole, siis kannatanu arvab, et teda ei usuta, ning jätab pöördumata. Tihti on vägivallatseja kannatanut ka nii palju juba aastate jooksul mõjutanud ja kannatanusse ongi kinnistunud, et teda mitte keegi ei usu, sest ta ei saa millegagi oma valu ja kannatusi tõendada. Õnneks see nii ei ole ning kannatanul tuleks siiski abi otsida ja oma murega ohvriabisse või politseisse pöörduda. Vaimne vägivald ei jäta samuti kehale silmnähtavat jälge, kuid on siiski füüsilise ja seksuaalse vägivalla kõrval üks vägivallaliikidest, millega tuleks pöörduda.
