2016. aasta kodumaiste filmide esilinastused avas Kadri Kõusaare kolmas täispikk mängufilm “Ema”. Sisu lühitutvustus ütleb, et film jutustab loo emast, kes on pealkirjaski välja toodud ameti tõttu pidanud loobuma eneseteostusest elus muul moel, seda enam, et ta põetab koomas lamavat poega. Siiski ei anna see lugejale teada kogu tõde.
Kuigi ma ei saa öelda, et oleksin näinud kõiki viimastel aastatel loodud kodumaiseid mängufilme, jääb mulje, et midagi sellist justkui ei ole olnud. Eesti film on ta küll ja seda äratuntavalt. Sisu on melanhoolne, film kipub tekitama kurvastust ja seda kohe esimestest hetkedest peale. Kaadrid on ilusad, vaiksed ja kuidagi hämarad. Peategelane kõneleb vähe, ometi teeb seda teistest filmi tegelastest kõige enam. Ema näitab ka vähe emotsioone ja kui kogu filmi kestel võib vaid juurelda, miks see tegelane niivõrd tuim on, kuigi ta on ema, kelle poeg on koomas, selgitab filmi lõpp kõik.
Stina Andok / foto: promo
Loe pikemalt 13. jaanuari Raplamaa Sõnumitest
