Tõnis Tõnisson
Kui me esmaspäeval koos fotograaf Siim Solmaniga Sillaotsale jõuame, on Kabala kooli algklasside (esimene kuni viies) õpilased kogunenud muuseumipedagoogi Liivi Miili ette karjasepäeva „instruktaažile”.
See käib niimoodi, et Liivi räägib karjase tööst üldse ning tutvustab karjasele tähtsaid asju nagu leivakakk, soolasilk, lähker, viisud, pastlad, puuvoolimise nuga, karjase enda tehtud mänguasjad ja muu, mis kõik karjapoisi märssi ära peab mahtuma.
Kabala lapsed on selles voorus üsna tublid, ainult mõned karjaseelus tähtsad terminid on neile võõrad, näiteks silgu arvavad nad esimesel katsel liha olevat, lähkri peale kehitavad õlgu ja ka sõna „märss” on neile täiesti tundmatu. Tublid on nad veel sellegi poolest, et tunnevad ennast looduskeskkonnas vabalt, kuid mitte üleliia ülemeelikutena, nii et klassiõpetajatel Hele Ojamaal ja Anu Vendelinil pole tarvis neid ei tagant sundida ega ka tagasi hoida. Kui Liivi küsib, kumba nad rohkem on, kas linna- või maalapsed, hüüab keegi vastuseks, et pooleldi maainimesed, see on tänase külaelu reaalsus.
Instrueerimine läbi, valib Liivi Miil laste hulgast välja päeva kaks kõige tähtsamat tegelast, kelleks on karjapoiss ja karjakutsu. Ülejäänud „kari” jagatakse lehmadeks, sigadeks ning lammasteks ning saadetakse katuse alla, kust see kamp siis õige varsti karjase ja karjakutsu utsitamisel suure ammuutamise, määgimise ning ruigamisega karjamaale läkitatakse. Aga kui perenaine Liivi hoolealuseid „Vissi, vissi, vissi” hüüdma hakkab, pöörab kari kuulekalt „kodu” poole tagasi, ei pea karjakutsu kurjalt haukuma ega karjapoiss vitsa viibutama.
Samal ajal on Talupojatarkuse teavitustare juures kolm meest (muuseumi juhataja Kalju Idvand ja head abilised Meelis Remmel ning Kalev Tihkan) valmistumas karjase „muusikavarustuse” demonstreerimiseks. Vahepeal on mehed jõudnud olla isegi pisukeses masenduses – koor puul puha lahti ja töövõtted õiged, aga näe helinat vilest kätte ei saa! Kalev Tihkan võtab selle hetke kokku Juhan Liivi kõigile teada luuletust parafraseerides: „Üks kohin mul kohises rinna sees…” Aga kui karjalapsed nendeni jõuavad, on „kohinapillid” lõpuks ometi helisema hakanud ja lapsed ise on ka varmad Kalju Idvandi üleskutse peale instrumente täiendama vilistavate rohuliblede ning undavate võilillevartega. Isegi õpetaja Anu Vendelin paneb maast tõmmatud rohulehe kõlama. Ja juba on Meelis Remmel toonud laste hulka puupulga ning paneb vägikaikaveo käima. Kogu muuseumi territoorium on kilkeid täis…
„Maalapsed on ikka maalapsed,” kommenteerib Kalju Idvand kõrvalt, „nende jaoks on looduses olemine loomulik asi, aga näe linnast tulnud on nagu kammitsas, ei julge kõvemat häältki teha ja maaelust ei ole enamikul neist õieti mingit ettekujutust.” Kalju teab, mida räägib – sel kevadel on Sillaotsalt läbi käinud mitmeid kooligruppe, ka linnast. Ja kui linnalapsel seal muuseumis lõpuks elu sisse tulebki, siis on õpetajad kohe keelamas, et ärge karjuge, ärge jookske! „See linnaõpetaja keelamine oli vist rohkem selle pärast, et karjuda pole viisakas,” arutleb Kalju. „Samas tunnen mina, et lastes on stress, mis vajab väljalaskmist. Jõudsime ka õpetajaga kokkuleppele, et las karjuvad!”
Kui küllalt karjasetükke tehtud, kutsub Liivi Miil kogu pere pulgasaia küpsetama. Kõik see tüdruk ja poiss sätivad pika pulga otsa plätsatud tainatükid tule kohale ja ennäe imet – tainas hakkab pulga otsas kerkima ning õhk täitub kodusaia magusa lõhnaga. Pulgasaia juurde pakub Liivi kahte sorti moosi ja pealerüüpamiseks vahtramahla. Ainult juturaamatus saab elu veel ilusam olla kui sel päeval Sillaotsa talumuuseumis.
Kui pooleteisttunnine programm läbi ja lapsed läinud ning talumaadel võtavad võimust jälle vaikus ja rahu, arutame koos muuseumi juhataja ja pedagoogiga, miks seda Sillaotsat siis tegelikult üldse vaja on. Jõuame enam-vähem ühisele seisukohale, et küllap ikka selleks, et maaelu ehedal kujul alles hoida ka neile, kes usuvad ennast juba pooleldi linnainimesed olevat, ja et päris linnainimesed sellesse muuseumisse sattudes linnakammitsad kõrvale heidaksid ning meenutaksid, et ole sa pooleldi või päris, kuid sinu ehedad juured on ikkagi mullas kinni. Ja selleks ka veel, et eestikeelsed sõnad eestlastele võõraks ei muutuks, lisab pedagoog juurde.
Kalju ei saa märkimata jätta, et selle kevade üheks rõõmuks on Sillaotsal olnud kindlasti Maardu kooli sada keelekümbluse klasside last, kes on demonstreerinud head eesti keele oskust ning näidanud üles siirast huvi eesti maaelu mineviku vastu. „Sellest oleme ju tegelikult kogu aeg unistanud,” võtab muuseumi juhataja jutuajamise kokku.
